CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Wednesday, January 14, 2015

Mõnikord on kahtlused

Kuigi ma südames juba väga ammu tean, et kolm last peres on minu jaoks eluterve miinimum, et koduõpe on tegelikult kõigile asjassepuutuvatele hea, et metsas elamine on hea ja kasulik, ja et tegelikult ma olengi eluaeg tahtnud koguperenaiseks saada ... tulevad aeg-ajalt kahtlused.

Kas me ikka ajame õiget asja?
Kas me suudame lastele pakkuda kõige õigemat kasvatust?
Kas meie elus siiski midagi olulist tegemata ei jää?
Kuidas me ometi jaksame?

Ja nii edasi.

Natuke aega võib muidugi neis kahtlustes moorida. Tegelikult on isegi pool tundi palju. Sest tegelikult ...

Kahtlused tulevad ühest kindlast allikast ja see allikas ei jäta kasutamata ühtki võimalust inimest segadusse ajada, eksitada või õnnetuks teha. Võimalusi aga on kohe hulgi.

Esiteks, ma olen emotsionaalsemat ja ebastabiilsemat sorti naisterahvas, see tähendab, et vähemalt aeg-ajalt olen ma tasakaalutum kui oleks kasulik.
Teiseks, õues on praegu minu vihatuim aastaaeg peaaegu vihatuima ilmaga. Aias mitte midagi teha ei saa, isegi mitte õunapuid lõigata või seda vintskete nässidega puud maha võtta, millele ma juba mitu aastat hammast ihun, sest ma ei püsi püsti või siis tuleb lumi üle kummikuserva sisse, vastavalt sellele, kus olla. 
Kolmandaks, meil on praegu kohanemisperiood. Vaja on saavutada mingi kord ja süsteem nii välises keskkonnas (täna sorteerin ja koristan ära kõik koduõppematerjalid ja ülejäänud kaose elutoas) kui mõttemaailmas. Mida me õieti tahame nii akadeemilises kui hingelises mõttes saavutada ja mis teid mööda me võiksime selleni jõuda?
Neljandaks, kohe on saabumas ühe meie elu vapustanud sündmuse esimene aastapäev. Kurb. Kas seoses sellega või millegi muu tõttu on nii minul kui Mehel unehäired. Magamatus on üks hullemaid asju üldse.
Viiendaks, põhilise kahtlustes moorimise aja ootasin küüsi närides Mehe telefonikõnet, et ta on Linna jõudnud ja kõik on korras. Kuna ilma- ja teeolud on üsna jubedad, meil on kunagi olnud lähikontakt ühe teeäärse kraaviga (asjassepuutuv auto sõidab meie teada ikka veel ja asjassepuutuvad inimesed pääsesid ilma igasuguste füüsiliste hädadeta) ja üks meile pooltuttav mees, mitme lapse isa, sai samal teel samal kellaajal sarnase ilmaga mõne aasta eest õnnetult otsa. Nii et meil on iga päev kontrollkõned, südame rahustuseks. Pärast selgus, et minu telefonile oli saabunud leviauk. Juhtub siin metsas.

Ei ole midagi hullu. Ühel ahjul on siiber kinni minemas, teise ja kolmandasse teen kah tule, süüa on, lapsed ärkasid just üles ja elu laseb elada. Tänases koduõppeplaanis on usuõpetus, kunst, lugemine ja inglise keel. Igale päevale on küllalt omast vaevast - ja loodetavasti polegi erilist vaeva. Teeme tasapisi nii palju rehkendusest, kui jõuame, harva juhtub, et valmis saab ainult pool, tavaliselt jõuame ikka üle poole.

Palju õnne neljapäevaks teile ka!

0 comments:

Post a Comment