Friday, January 30, 2015

Natuke siit ja sealt

Esimene kuu märgatavalt vähem käimist on olnud põhimõtteliselt suurepärane. Ma lähen tööle ja teen seal enam-vähem kogu päeva asju, mida ma olengi kavatsenud teha. Kui mingi ootamatus uksest sisse tuleb, noh, eks siis tegelen sellega ka, aga molutamiseks enam aega ei ole - et äketse ikkagi tuleb midagi uksest sisse - ja see meeldib mulle väga. Pole mingit tahtmist asju homse varna lükata, sest homme mind sageli kohal ei ole, ülehomme olen. Kolmapäeval istusin planeeritust poolteist tundi kauem kabinetis, sest noh, tahtsin ühe sündmuse kokkuvõttega valmis saada - kolm kuud tagasi poleks ma seda mitte mingil juhul teinud, sest tõesti, homme oleks kah aega olnud.

Kodus on võrdlemisi puhas ja koduõppes siiski mingi kord tekkimas. Mis siis, et iseseisva töö osa vahel juuksed püsti ajab. Me teeme kunstitöid, meil on usuõpetus, mingil hetkel hakkame vast isegi muusikaga korralikumalt tegelema, Unistaja toimetab inglise keelega - suurepärane. Meest kaetud lauaga vastu võtta ma veel ei suuda, sest puupliit ja ajaplaneerimine ja noh, tal on tegelikult üsna lühikesed päevad olnud, aga vähemalt põleb tema saabudes tavaliselt esiku ahjukeses (selline ilus väike raudahi, soojendab hästi, aga lühikest aega, meie majas suurepärane) tuli ja seegi on tore. Kodus on soe ka, sest regulaarselt saavad ahjud juba hommikul kütte.

Homme peame JJ sünnipäeva ja mul on praeguseks juba ühe koogi kaks põhja valmis. Teine kook on ahjus, kolmas kook ja esimese koogi beseepõhi (ui, see on keeruline kook, aga JJ lemmik - tuleb teha) jäävad homseks. Koos umbes vannitäie kuklite ja ilusate ümmarguste kotlettidega, noormehed nimelt panevad igaüks endale ise hamburgeri kokku. Natuke on tarvis veel koristada, Mehele uueks nädalaks seltskond särke triikida (sest seda ma teen alati laupäeviti või ei tee üldse) ja panna kokku kott ühe mängu jaoks. Mäng ise peaks käima nii, et igaüks veeretab täringut ja kes 1 või 6 silma saab, tõmbab endale kotist pimesi mingi eseme ja paneb selga. Kavatsen lisaks poiste igasugustele kostüümidele ja muudele nii-öelda normaalsetele hilpudele kotti pista ka mõne enda seeliku, siidhommikumantli ja kui leian, siis mõned XXL suuruses pesutükid. Meil on majas igasuguseid imelikke asju. :) Võidab see, kellel koti tühjaks saades on kõige vähem imelikke rõivaid seljas. Varem pole küll etteplaneeritud mänge tarvis läinud, aga kes teab ...

JJ sünnipäevadega on alati üks rist ja viletsus. Talvine aeg, pooled sõbrad on haiged, teeolud viletsad ja üldse. Sel aastal lasin tal kutsuda kohe palju poisse, neist mõned peaks kohale ka jõudma - sest ongi nii, et osad on haiged, osad juba mingite muude üritustega hõivatud ja mõni võib-olla ei taha tulla ka. Või ei ole vanematel võimalik poega kohale organiseerida, metsatagune asi. Isegi mitte-metsataguses kodus kasvanuna mäletan üht oma sünnipäeva nii umbes aastal 1985, kuhu saabus täpselt üks (1) külaline. Natuke imelik oli, aga ma ei mäleta, et oleksin sellest mingit suurt traumat saanud. Gripihooaeg, mis teha. Ise otsustasin sel aastal oma sünnipäeva sõprade seltsis hoopis kunagi kevadel pidada. Praegu on kahe tavaliselt külaskäiva pere lapsed tõbised ja ma lihtsalt ei jaksa enam päev pärast lapse pidu enda külalistele süüa teha ja seltskondlik olla ...

Mõnes mõttes saan arugi nendest peredest, kes laste kasvades maalt linna kolivad - et teisme-eas muutuvad sõbrad ja suhtlemine nii oluliseks, et lastel on lihtsalt toredam sõpradele lähemal olla. Samas on JJ-l oht muutuda sotsiaalseks liblikaks, nagu ühe tema väga hea sõbra ema seda nimetas. Tõepoolest, JJ-d kutsuti kahe kooliskäidud aasta jooksul kõikvõimalikele sünnipäevadele ja Õpetaja sõnul olevat ta olnud klassi hinnatumate poiste hulgas. Ühtpidi on seda tore teada, aga väga tõsiseid suhteid selline populaarsus ei soosi. Praegu on lootus, et tekivad mõned tõelised ja väärt sõbrad, ja ma ikka veel usun, et mõne aasta jooksul juhtub finantsime, me saame majale uue katuse ja teise korruse korda teha - ja siis on meil kohe palju ruumi teismeliste jaoks. Nii, nagu see algselt planeeritud oligi. Kaminahi, muidugi, piljardi- või pinksilaud, kodukinoekraan ja suur lesila. Las sõbrad tulevad ja ööbivad. Kui öine laulmine (ikka ülistust! ei mingeid lorilaule!) ja pinksipõnksud liiga valjuks lähevad, eks me siis hangime Mehele kõrvatropid, mina magan lärmiga ka. Hommikul lähevad metsa põnevust otsima ja saavad tagasi tulles minu käest sooje saiakesi. Nii võiks see ju olla. Laste suhete pärast linna kolida küll ei tahaks.

No comments:

Post a Comment