CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, January 15, 2015

Oeh

Unistaja ei saa sageli poolt rehkendust ka tehtud. Mitte et ta ei oskaks, talle kuidagi nagu ei sobi. Mida iganes ta huviringipäevadel vanavanemate juures teeb, ühtelugu on õhtuks ainult alustatud töö, mis peaks olema poole tunniga tehtud - aga aega on Unistajal nii umbes neli tundi!

Täna võtsin kohe jälgida, mis asja see Unistaja tegelikult matemaatika tööraamatu taga teeb. Tal on võimalus valida karbist ergonoomiliste ja tavaliste pliiatsite vahel. Ka on tal võimalik valida, kus ta oma tööd teeb, kas köögis laua taga, kuskil põrandal kõhuli, kaminasaalis diivani peal, oma toas laua taga või minu poolest voodis, numbrite ilu ja Unistaja mõttetegevus sellest oluliselt ei muutu. Unistaja valis köögilaua ja kolmnurkse pliiatsi.

Tarvis oli teha ära kaks kolmandikku eilseks mõeldud matemaatikamahust, teemaks kell, ülesanded, ütleme, kaks, kolm ja kolm numbrit ülesandest 1. Kümme minutit pärast seda, kui Unistaja oli minu teada tööd alustanud, tuli ta ülesandega number kaks midagi küsima. Ülesande number 1 kolm numbrit olid õigesti paigas. Number kahte ei olnud Unistaja alustanudki. Siis läks Unistaja laua taha tagasi.

Kõigepealt nuuskas Unistaja pikalt ja põhjalikult nina. Siis võttis pliiatsi kätte, sättis seda natuke aega. Siis otsis vihikust õige koha üles, pani pliiatsi paberi lähedusse ... ja sättis jälle pliiatsit. Siis kehitas Unistaja ennast tooli peal. Siis sügas nina. Siis sättis pliiatsit, otsis õige koha üles, sättis pliiatsit ja kirjutas esimese tähe (oli vaja kirjalikke vastuseid anda). Midagi läks valesti, Unistaja pani pliiatsi käest, otsis kustukummide hulgast sobiva, kustutas, sättis pliiatsi kätte, kohendas ennast tooli peal ...

Siiski, kahekümne minuti pärast oli ülesanne number kaks valmis. Number kolm, selgus, vajas lapsevanemlikku abi, aga nüüd oli lapsevanemal selge pilt, mis seal vanavanemate juures tegelikult toimub. Ka paar tundi varem oli Unistajal iga kord, kui Lillebror või JJ minu juurde oma pildi kohta soovitusi küsima tulid, tarvis kindlasti püsti hüpata ja vaatama joosta.

Unistaja ei ole otseselt tähelepanupuudulikkusega laps, sest huvipakkuva tegevuse juures võib ta püsida tunde. Unistaja ei ole ka selgelt avalduvate autistlike joontega laps, vähemalt pean ma sõpradele ühetlugu tõestama, et kodus on meil autism täitsa kasutusel - kodust väljas võtab Unistaja ennast kokku, keskendub ja näiteks ei esita korduma kippuvaid küsimusi, viimasel ajal on tema küsimuste fookus nihkunud rekorditelt (milline on kõige raskem keel maailmas?) mõõtudeni (kui rasketäpselt on üks isalõvi?). Jah, teised lapsed küsivad ka, aga siis on küsimustel mingi ülejäänud maailma jaoks loogiline kontekst ja soov aru saada. Unistaja puhul puudub kontekst alati ja mida ta nende üksikute faktidega peale hakkab, pole kellelgi aimugi. Unistaja ei ole ka intellektiprobleemiga laps, ta saab peaaegu kõigist ülesannetest ilma vaevata jagu, ainult see tempo võtab juukseid katkuma.

Küll on Unistajal äärmiselt vilets kehatunnetus. Kusagilt nagu lugesin artiklit kehatüve (või oli see selja-?) närvide puuduliku arengu ja selle kompenseerimise võimaluste kohta, aga kus see oli? Ka süüa on Unistajal halb, ühtelugu peab ennast laua taga kehitama ja nuga-kahvlit sättima. Äkki ongi tema venitamistel ihulised põhjused? Ja kui, siis kuidas neist lahti saada? Mingi trenniga, aga mis see oleks ja millal? Eriti millal, logistika on meil kõige olulisem punkt. Ihuliste põhjuste vastu räägib asjaolu, et pärast Muhku kaks aastat tagasi sai Unistaja neuroloogiliselt päris põhjalikult uuritud - samas võis see seljanärvide või kehatüve probleemi puudutav artikkel olla hoopis alternatiivmeditsiini valdkonnast ja TÜ kliinikumi neuroloog ei pruukinud sellest midagi teada. Kui ma vaid teaksin, mis artikkel see oli ...

Ma ei tea, kas selgelt ja üheselt diagnoositud puudega lapse ema oleks kergem või raskem olla. Unistaja puhul viib mind sageli meeleäraheitele see, et kuskil tema sees on arukas, intelligentne, heatahtlik, rahumeelne ja kompetentne laps, ainult et see vilgub kõigi tema pliiatsisättimiste, venitamiste ja kokkujooksmiste vahel nii harva, nii harva ... Ja mis tal täpselt viga on, veel vähem, mida selle suhtes ette võtta saaks (kuidas arendada? kas midagi sisse sööta? milline päevakava teha?), ei tea me keegi.

10 comments:

Erika said...

Appi, ta tegi tööd samamoodi, nagu mina kunagi lapsena.

reet said...

No ma ei tea. Mina ka laulsin ja joonistasin vihiku kõrval lebanud märkmepaberitele ja vaatasin ühe silmaga "Prillitoosi", aga see nagu ei ole päris see. Unistajal jääbki ninasügamise ja pliiatsisättimise tõttu kogu elu elamata, see on see mure. Ja ühtelugu on hirm, et äkki ta ei kasvagi sellest mitte kunagi välja?

Alice said...

Sa viimasel ajal oled pea iga päev siia midagi postitanud ja ma NII naudin su kirjutisi :)

Mis aga puutub Unistajasse siis pea kõigil neil autistist lastel, kellega mina töötanud olen, on ühel või teisel moel sama probleem olnud. Last ise tundmata on muidugi väga raske midagi täpsemat öelda, aga mulle tundub, et Unistajale sobiks hästi mingi pressure vest või blanket jalgadele sel ajal kui ta kas siis sööb või koolitööd teeb. Ma olen ise ühe oma kliendiga seda kasutanud ja tema puhul oli sellest üsna palju abi. Leidsin internetist kiiruga ühe suvalise lingi kus neid näha on
http://www.especialneeds.com/deep-pressure-weighted-clothing-blankets.html

Viletsa kehatunnetusega lastel on vaja ennast tihti liigutada, või midagi pidevalt katsuda või käes hoida, sest kui nad niisama vaikselt istuvad siis neil kaob oma keha üle kontroll. Kuna nad oma keha ilma liigutamata ei tunneta siis paigale jäädes on neil tunne, et nende keha nagu hajub (kaob) ära ja alateadvuses tähendab see neile siis nende lõppu (surma). Nad liigutavad ja nihelevad, et end 'elus' hoida ja mitte tuuleiiliga aknast välja lennata :)

Mis ma lühidalt öelda tahan on see, et mõne lapse puhul aitab kui neil selline raske vest seljas on, või midagi rasket kas siis jalgadel või süles, sest see aitab neil nende keha tunnetada ja tänu sellele siis paremini keskenduda. Võimalik, et aitaks ka unistaja puhul, aga ma võin ka eksida :)

Mõne lapse puhul on aga näiteks osteopathic treatment imesid teinud. See on 'realised pressure' ja muidu kogu närvisüsteemi ja lihasetööd õigesti käima pannud ja tänu sellele siis on siis ka lapse areng pöörde teinud.

Ma ei tea kuidas Eestis, aga UK tavaarstid küll selliseid asju ise autistidele ei soovita. Vanemad saavad sellist abi kas siis spetsiaalsete autismi spetsialistide või alternatiivmeditsiini valdkonnast.

Mõne lapse keskendumist aitab aga jälle väga palju spetsiaalne dieet. Mulle aga tundub SInu jutu põhjal, et Unistajal sinna gruppi ei kuulu.

Vabandan, et kasutan inglise keelseid sõnu kohati. Mul puudub vastav eestikeelne sõnavara ja nii raske siin Sulle seda juttu korralikult eesti keeles kirja panna, samas ei tahtnud täitsa vait ka olla, sest võib olla on mu jutust Sulle natuke kasu või mõtlemisainet :)

Alice said...

Tead, ma lugesin su juttu natuke valesti. Ma lugesin sõnu 'venitused' rohkem lihaste venitustena kui viivitamistena :) Kas see pliiatsite organiseerimine ja kohendamine ei ole pigem midagi OCD (Obsessive-Compulsive Disorder) valdkonda?

reet said...

Aitäh, Alice! Ma saan inglise keelest aru küll. Millegi raskega võime proovida küll, sest ta niheleb tõesti vahetpidamata. Kusagilt lugesin ka, et keskendumisraskuste vastu aitaks suure spordipalli peal istudes kirjutamine, mida Sa sellest arvad? Või - kuna tal jalad köögilaua taga veel päriselt maha ei ulatu - aitaks lihtsalt väikesest taburetist, kuhu jalad peale toetada, ikkagi kindlam tunne? Seda viimast saaks kohe täna katsetada, taburet on olemas.

Ei, ta ei organiseeri muidu pliiatseid, vaid ainult kohendab ja kehitab pidevalt seda, mis tal käes on. Teda oli üldse õuuuudselt raske joonistama ja pliiatsit/rasvakriiti/mida iganes käes hoidma saada, kui ta pisike oli, muidu ju väikelapsed naudivad paberile joonte tõmbamist, aga Unistaja ainult kisendas, kui pliiats ja paber omavahel kokku said. Võib-olla oleks pidanud näpuvärvidega alustama, aga nende jaoks ei jätkunud mul närvi ega värvikindlat põrandat. Tal on muidu ka olnud neid autismiga kaasnevaid sundkäitumisi või ühes rutiinis kinniolemisi, aga eks me püüame neid välja harjutada ja õpetada teda leppima rutiiniväliste olukordadega. Paljude asjade puhul läheb juba täitsa hästi ja see teeb rõõmu.
Dieedi osas ma ei oska midagi arvata, ülisuuri suhkrukoguseid püüan pigem vältida ja värvilisi komme ja jooke me ei osta. Ise ta oma taskuraha eest muidugi ainult neid ostakski. :S Õnneks on taskuraha väike.

Alice said...

See joonistamise näide (paberi ja pliiatsi kokku puutumine) on väga selge sensory overload näide. Jälle oleneb nii palju individuaalsest lapsest, mis kellegile probleemi lahendamiseks aitab. Autismiga ongi see keeruline asi, et kõik lapsed on NII ERINEVAD, et kui mingit head tulemust saada siis peab igat last eraldi võtma ja igale lapsele individuaalselt lähenema.

Spordipalli oleme ka kasutanud. Ma ei oska hinnata kui palju sellest just sellele lapsele kasu oli, aga kahju see pallil istumine kohe kindlasti ei teinud. Sellist pallil istumist soovitatakse ju ka näiteks kontoritoolil istumise asemel täiskasvanutele. Mu oma mees kasutas seda mõnda aega :)
Mulle isiklikult tundub, et pallil istumine oleks Unistajale väga hea, nii ta rühile kui ka lihaste treeningutele ja tasakaalu hoidmisele, aga ma kardan, et keskendumise ja nihverdamise probleemi see talt ära ei võtaks.

Väike pink jalgade alla on hea mõte. Samas mul on ikka tunne, et talle oleks kõige sobivam mingi raske asi. Sa pead ise proovima kus koha peal talle see raske asi kõige paremini töötab. Mõne lapse puhul aitab kui see neil põlvedel on või lihtsalt jalgade või käte ümber, teiste puhul vaid siis kui raskus on õlgadel või nii õlgadel kui jalgadel.

Sa saad seda ka nii proovida, et seisad ta selja taga kui ta koolitööd teeb (kirjutab jne) ja paned siis oma käed üsna tugevalt toetudes talle õlgade peale. Põhimõtteliselt nagu hoiad teda maa peal kinni ja ei lase tal ära lennata :)
Mingeid spetsiaalseid veste tellima ei pea hakkama, sest ma arvan isiklikult, et ka näiteks liivakotiga saaks probleemi parandada. Liivakotte on kerge ise ka õmmelda ja ei maksa midagi. Saad talle ühe sellise pikema koti süles hoidmiseks teha ja testida kuidas see töötab. Või siis mingi neck pillow moodi asi teha ja see liivaga täita.
http://www.amazon.co.uk/s/?ie=UTF8&keywords=travel+neck+pillows&tag=googhydr-21&index=garden&hvadid=32177962209&hvpos=1t1&hvexid=&hvnetw=g&hvrand=16284172987611360606&hvpone=&hvptwo=&hvqmt=b&hvdev=c&ref=pd_sl_7xqt1ci5r8_b
Muidugi peab ettevaatlik olema, et need liivakotid siis jällegi liiga rasked ei tuleks, sest siis kaob nende mõte :) Peab lihtsalt leidma selle sobiva raskuse mis lapsele kõige paremini sobib.

Mõne puhul aitab näiteks lugemise juures see kui nad mingit väikest stresspalli käes mudivad, aga mõne puhul jälle võib juhtuda, et nad lähevad sellest mudimisest nii hoogu, et pall saab hoopis uueks probleemiks.

Proovi, võib olla aitaks Unistaja puhul ka lihtsalt selline asi
http://therapyfunzone.net/blog/letting-feet-stay-busy/

Tead, suhkur, kui selline, ei olegi tegelikult kunagi minu väikeste klientide juures probleemiks olnud. Pigem gluteeni ja piimatooted, eriti suurt vahet on näha olnud gluteeni ära jättes. Samas jälle mõne lapse puhul ei ole selle ära jätmine mingit tulemust toonud, seega taas selline väga individuaalne asi.

Unistaja õnneks oled Sa ise väga hea analüüsi võimega ja oskad asju näha ja 'õiges' suunas mõtelda :)

reet said...

Aitäh, proovin neid asju. Liivakoti saan ise teha küll ja see toolijalgade külge seotud kumm on kohe päris lihtne, mul võib-olla isegi on mingi selline piisavalt pikk tugevam kumm kodus olemas. Täna õhtul ta juba sõi, väike pink jalgade all, ja sai rutem söönuks kui Lillebror. Ei tea, kas asi oli pingis või näljas. :) Jätkame katsetamist. Stressipalli ma talle küll ei julge kätte anda, siis võib tähelepanu täitsa pallile ära minna, see oht on tema puhul väga reaalne.
Gluteeni ja piimatoodete ärajätmine on küll üsna võimatu, meie eelarve on väga piiratud ja kaubandusvõrgu võimalused teatavasti kehvapoolsed, et pakkuda alternatiive lapsele, kelle lemmikjook on piim meega ja lemmiksöök kaneelisaiake ... Ma täheldasin suhkruprobleemi just kadunud ämma eluajal, tema pakkus lastele hulgaliselt magusaid asju. Toiduvärvid tekitavad minus ka suurt ärevust, eriti kuna Unistaja valib maiustusi värvi järgi - mida kirjum, seda ahvatlevam tema jaoks.
Ma tänan hea sõna eest, aga tegelikult tunnen ma ennast temaga täiesti toimetulematuna, ühtelugu on närvid krussis. Eks sellepärast ka, et tema eripärad ei paista väga välja, kui kaua aega koos ei ole, ja ükski sõber ei taha uskuda - noh, kui ettekujutus autistist on tõesti ainult "Vihmamehe" kaudu, ega siis ei kujutagi ette, et autistlike joontega laps võiks osa aega täiesti normaalne paista ...

Erika said...

Tead Reeet, asi oli ikkagi samamoodi, nagu Unistajal. Ma ei olnud võimeline õppima poole silmaga Prillitoosi vaadates, mul läks meeletult aega ja tulemus oli see, et õhtuks oli ikkagi kõik õppimata ja mina õppimisest väsinud, emme vihane, sest mis ma ometi seal laua taga nii kaua tegin. Tulemus oli see, et ma pidin õppima köögilaua taga ja vaene emme pidi kogu aeg kullipilgul mind jälgima. "Tee nüüd järgmine ülesanne palun. Järgmine. JÄRGMINE. Kas on valmis? Mine edasi. Ma ütlesin EDASI!!!!!" Vaene emme oli isegi väsinud sellest, et väikesel õel oli krooniline neeruvaagna põletik, vanem õeke ei suutnud konsentreerida tähelepanu piisavalt kaua. Kui ma aga nägin näiteks loodusõpetuses pikemat teksti õpikus, läksin ma meeleheitele ja ei suutnud seda lugeda. Kui hakkasin lugema, ei saanud aru. Loodusõpetus ja mata õppimine käis meil iga päev läbi pisarate. Sa oled väga hea inimene, Reet, aga sa päriselt ka ei pea üritada mulle selgeks teha, et ma olin kindlasti hea õpilane. Ei olnud. Mul oli kõva pea. Mõnedes asjades on siiani.

reet said...

No ma ei tea, kui Sinul oli kõva pea, siis on Unistajal ju elus täitsa suured võimalused. Ot mitu kõrgharidust Sul ongi, kaks? :D Sina oled kakskeelne, Unistaja ei ole. Sina käisid suure magalalinnaosa suure kooli suures klassis, Unistaja ei käi - ja nii edasi. Ühesõnaga, Unistajal on õppimiseks märgatavalt paremad tingimused kui Sinul omal ajal olid.
Ega ma ei oota, et ta oleks selline laps, kes kõike õhust haarab nagu mina ja Mees omal ajal. Ma tahan lihtsalt tema enda elu kergemaks saada, ja mitte kergemaks teemal, et ah, las ta siis olla autist, peaasi, et õnnelik on. Sellest viimasest ma pean kohe pikemalt kirjutama.

Anonymous said...

Tere,
liivakottide asemel võib proovida soolakotte. Eks mingit tolmu imbub kindlasti riide vahelt välja ja soolatolm on erinevalt liivatolmus hingamisteedele pigem kasulik (nagu soolakambris käimine). Jämesool ei ole liiga kallis ka.
Osteopaatidest soovitan Ragna Oro-Visterit, v.t. http://www.osteopaat.ee/ Kunagi võtis mitmel pool üle Eesti vastu, praegu ei tea.
Suhkrust ja gluteenist: olen ise juba neljandat kuud LCHF ehk täiesti süsivesikuvabal dieedil. Lapsed söövad mul tavalist toitu, kuid neile maitsevad väga minu tehtud kookose "kommid", kuhu panen ainult kookoshelbeid ja kookosrasva (+tiba soola ja vanilli), retsepti leiad siit http://thehealthyfoodie.com/smooth-creamy-coconut-butter/ . Mõned lisavad ka kaneeli, mida pole katsetanud. Ehk sobiksid poisilegi hommikusöögiks "kommid" ja tass teed?
Ma ei hakka siinkohal LCHF dieeti promoma, aga ütlen lihtsalt niipalju, et rasvasem toit võtab ka magusaisu vähemaks. Magusaisu võib tekitada veresukru kõikumine (ja magusa söömine omakorda paneb veresuhkru üles-alla käima, nõiaring), rasvane toit hoiab veresuhkru stabiilsemana. Ei maksa peljata, et selline toitumine hirmus kallis on: rasvane teeb ka kõhu kiiremini täis, nii et kogused muutuvad väiksemaks.
Muideks, keha pidi "mäletama" magusaisu 2 nädalat. Kui niikaua suhkrut vältida, siis võib juhtuda, et 2 nädala pärast läheb vaja tunduvalt väiksemas koguses komme...

Mir

Post a Comment