CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, February 24, 2015

Kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Keegi on seda küsimust kunagi küsinud. Ma ei ole hetkel, vabandage, võimeline guugeldama, kes ja mis asjaoludel. Aga järgnevat mõtisklust olen viimasel ajal omaette veeretanud küll. Loodetavasti õnnestub vähegi loetavalt mõtiskleda, sest päeval, mil korralikud eestlased söövad torti ja vaatavad "pingviinide paraadi", anname meie edasi kraadiklaasi-teatepulka (lastel, Jumal tänatud, on palavik vist möödas) ja sööme makarone purgikastmega, juhul kui keegi täiskasvanutest on võimeline seda valmistama, ja seega olen ma mõnevõrra häguse mõtlemisega.

Aeg-ajalt vingun ma nii retoorika mõttes, miks ei keelata riiklikul tasandil ära ülearu pikka talve, rahvuslikke ülemiste hingamisteede haigusi ja pori. Mitte-retoorika mõttes vingun rohkem omaette, miks ikka veel lubatakse suitsetamist kohtades, kus mittesuitsetajad võivad suitsulehaga pihta saada, labasust ükskõik kus ja millal, ja vigast keelt samuti ükskõik kus. Kujutage ette, mõni aeg tagasi oli "Postimehe" netiväljaande ühe artikli pealkirjas sõna "logopeete"! Mis asjaoludel selle artikli avaldanud inimene põhihariduse sai, on minu jaoks müstika, sest kirjaveana - mida minulgi ohtralt esineb - tuharaputamise koht - ei lähe selline asi ka mitte kuidagi läbi! (Just praegu saabus JJ uue artikliga lugemispäevikus. Parandasin komavea.) Ühesõnaga, vingumisväärset leiab ikka, kui tahta, igaüks oma mätta otsast.

Küsimus aga ei ole selles, mis on, vaid selles, mida me tahtsime - kunagi ammu, kui me veel kõik palju nooremad olime. Ma ei tea, mida tahtis meie kandidaat Riigikogus. Ma ei tea isegi, mida tahtis Mees - ta on eestimehelikult napisõnaline, kui asi just põnevaid teadussaavutusi või isiklikke haridusalaseid veendumusi ei puuduta. Lapsed ei ole osanud midagi tahta, sest nemad tunnevadki ainult seda Eestit, kus me praegu elame, ja sedagi võrdlemisi piiratud osas - ealine iseärasus, mis teha.

Mina mõtlesin mõne aasta eest välja, mida ma tahtsin, ja pean tunnistama, et tegelikkus erineb minu ootustest vägagi suurel määral.

Vaadake, mina tahtsin kolmekümnendate aastate Eestit, nii, nagu seda kirjeldab Marta Sillaots oma Tripsu-Trapsu-Trulli raamatutes. Ja Jaan Krossi "Wikmani poiste" Eestit. Ja "Laste rõõmu" ajakirja Eestit. Sellist Eestit, kus on talud ja taludes elu. Eestit, kus on austus ja lugupidamine vanema generatsiooni vastu. Eestit, kus lapsed on viksid ja viisakad ja häbi neile, kelle omad seda pole!

Muidugi, minu pildilt puudub Karini ja Indreku Eesti (Tammsaare!), kus daamid teevadki kohvikutes aega parajaks ja on tobedad ("Buubi, kallis! ..."). Samuti püüan ära unustada kojamehe-Leeni kurvastust, kui ta vaatab paraadna kaudu sisseviidavaid jõulukinke, ka see lugu oli "Laste rõõmus". No ja "Soomustüdruku" Eesti on minu jaoks täiesti võõras koht - samas kirjutatigi "Soomustüdruk" enne neid vaimustavaid kolmekümnendaid, mida ma lapsena "Maretitest" ja "Taluperenaistest" endasse ahmisin. Ja nagu ma praegu mälu värskendades teada sain, on Karingi kogu oma tobeduses kahekümnendate aastate produkt. Vaat see ajastu tundub olevat selline, mille (minu ebaolulist arvamust mööda) võiks kogu maailmas ära unustada. Tšaarlston ja pottkübarad, võeh.

Kuna ma vapsidest ja üldse tolleaegsest poliitikast pole kunagi aru saanud, jätaks selle osa kah kõrvale. Küll aga on "Laste rõõmu" kolmekümnendate Eestis midagi, mida võiks tahta taasluua - ja mille taasloomisega pole siiamaani suurt keegi hakkama saanud.

Väärikus. Lugupidamine. Ilu. Rõõm. Rahumeelsus. Ausus. Alalhoidlikkus. Isamaa- ja vennaarmastus. Lihtsuse võlu. Kodusus. Heade kommete austamine. Puhtus mõtetes ja tegudes. Hoolimine. Julgus.

Sellesse ritta võiks lisada veel päris palju häid asju, mida vähemalt mina väljaspool oma tavalisi trajektoore peaaegu ei kohta. Ja tavalistelgi trajektooridel kohtan vähevõitu  - kui nüüd mõtlema hakata. Üksikisikute puhul ikka, aga kui rahvast on koos palju ...? Või kui tegu on nii-öelda peavoolumeediaga?

Ajakirjandus räägib sellest, mis kusagil on halvasti. Ilusaid isikulugusid või üldhuvitavaid koduloolisi sündmusi kajastatakse hirmus vähe. Võib-olla neid ongi vähe, ma ei tea. Igatahes ei tohiks enesest lugupidava ajakirjandusväljaande paremas servas olla artikleid kellegi tähe või tähekese günekoloogilistest andmetest (stiilis "See-või-teine staarike, kellest närtsinud olemisega koduperenaised midagi kuulnud ei ole, kaotas süütuse 16-aastaselt"), rääkimata sellest, kui väga piinlik peaks olema tähel või tähekesel, kelle isiklikke andmeid niimoodi avalikustatakse. Paraku on see parem serv olemas ja paraku - kuna paremat eriti võtta ei ole ja "Maaleht" minu vanemate juures juba käib - ma sama väljaande vasakut serva ikka veel loen.

Valitsus kiidab heaks kõikvõimalikke eluviise, aga ausalt, mida oodatagi valitsusliikmetelt, kellest kõrgeim on abielu lahutanud ja - nagu ma hiljuti kusagilt lugesin - praegust abikaasat lausa ametliku perekonna kõrvalt armukesena pidanud (tuli lumehelbelõhnalisena ... hirmus armas, kui see poleks tulenenud ühe mehe selgrootust käitumisest, lugupidamisevääriline mees lõpetab enne ühe suhte ausalt ja avalikult ja alles siis hakkab uut suhet arendama - kui ta kohe kuidagi muudmoodi ei saa), aga kõrgeimast järgmisel polevat (Wikipedia andmetel) siiamaani olnud julgust maailmale näidata, et kuulub oma elukaaslase ja lapse emaga kokku. Jah, ma usun, et ametlik abiellumine on meespoole julguse näitaja. Ega see homobaarides käimine ja lennuväljadel poseerimine ka nii palju aega ei võta, et ei leiaks veerandtundi avalduse tegemiseks ja teist veerandtundi paariminekuks. Esimesed rahva hulgas peaksid olema ka oma eraelu poolest väärikaimad, midagi pole teha.

Samal ajal on riigis massiliselt lagunenud peresid ja peresid, mis seisavad koos ainult nädalavahetuseti - siis, kui isa Soomest koju tuleb. Usun, et alkoholiprobleemiga "Kalevipoegade" kõrval on nende meeste hulgas küllalt pereisasid, kes tõepoolest tahaksid oma kodus elada ja oma laste kasvamist näha, aga ei saa, sest elavad illusioonis, et lapse õnne tagab nutitelefon ja perel peab olema 1,5 autot täiskasvanu kohta ... Rääkimata sellest, et kodumail puuduvad napipalgalisedki töökohad. Tõsised pereisad viivad lõpuks oma abikaasa ja x last Soome kaasa, mis siis, et seal on talv veel pikem kui Eestis.

Minu ja kardetavasti ka minu perekonna patriotism hakkab hajuma koduvärava taga, ja lõpeb nii umbes paari kilomeetri kaugusel kodust, sest kaugemale minu igasuvine seenemets lihtsalt ei ulatu. Olen ehk liiga noor ja teisme-eas liiga "omas mullis" elanud, et isiklike mälestuste põhjal taibata, kui hea on elada vabas riigis - nagu mitmed inimesed tänase päeva puhul on oma FB seinale kirjutanud -, aga minu jaoks on vabadus rääkida oma keeles ja heisata sinimustvalget lippu kõigest väike osa sellest, mida ma ühelt armastamisväärselt riigilt ootaksin.

Ma ei oota, et siin hakkaks olema lühem talv - kuus-seitse kuud kestab see jõleaeg igal aastal ja eks me kannatame selle kuidagi ära. Ma ei oota, et siin, Lääne tsivilisatsiooni äärel, tekiks meil kunagi turvalisustunne - sõjalennuvälja varjus kasvanuna pelgan lennukeid siiamaani, ükskõik kus ma olen, sest Nõukogude Armee pilootide pühapäevapärastlõunased katselennud otse üle meie rõdu on eluajaks meeles. Ma ei oota, et kergestimüüdavate maavaradeta väikeriigi majandus tegelikkuses õitsele puhkeks. Ma ei oota, et äkitselt tehtaks olematuks 50 aastat nõukogudelikku ajupesu, mis on meie rahvast paraku rohkem mõjutanud, kui minusugune seda hinnata oskab.

Aga ma ootaksin neid omadusi, mida mõned lõigud ülalpool ära nimetasin. Eelkõige hoolimist. Vast saaks veel midagi muuta. Tundub küll, et palju aega pole jäänud, juba on kasvanud peale põlvkond, kes ainult tarbimiskultuuri, hedonismi ja ükskõiksust tunnebki ...

Sunday, February 22, 2015

Nädala kokkuvõte

Nojah. Sel nädalal oleme saanud tugevdada oma perekondlikke sidemeid - me sööme, reisime ja tegutseme muidu ka palju koos, nagu koduõppepere peakski. Hetkel oleme koos haiged kah.

Toimub jagamine - vennad jagavad vennalikult tablette (õpetuse peal on kirjas, et alla 12-aastastele lastele andke korraga pool ...).

Toimub üksteise toetamine - "Kas sina vajad kah praegu taskurätikut?" ja "Mina kraadisin ära, kas soovid ka?"

Natuke võistlusmomenti on ka, hetkel on palaviku tippmark Lillebrori käes (38,5).

Kamba peale on meil vähemalt kolm palavikku, kaks äraläinud häält, kaks köha ja paar häälekat, ohtrat nohu.

Võeh.

Õnneks on lootus, et see ei kesta kaua, Unistaja, kes palavikutamise-otsa neljapäeval lahti tegi, on juba peaaegu reibas ja tarvitab juba palju vähem taskurätte kui näiteks üleeile.

Atsih.

Tuesday, February 17, 2015

Üks päev, kui ma olen kodus

Mul on töölkäimise- ja kodupäevad üpris erinevad, ma siis kirjutan koduse päeva kah. 

Kell 5.54 käib köögis mingi kahtlane kolks. Mees pomiseb: "Kass ajas midagi maha," ja läheb igaks juhuks asja uurima. Ei leia kolksu allikat (hiljem selgub, et see oli suur lõikelaud koos noa ja natukese saiapuruga), tuleb tagasi voodisse. Kohe saabub ka inimeste ärkamisest vaimustunud kass, kes asub minu otsas kõigi nelja käpaga trampima. Ütlen kassile tere ja soovin talle head und.

Minul tuleb uni tagasi just siis, kui on ametlik esimene äratus - 6.40. Vajutame telefonide peale "kordus" ja tõuseme 30 minutit hiljem. Teen kohvi ja Mehele ühe kirsimoosiga saia. Keegi kass on köögipõrandale oksendanud, tõenäoliselt paks triibuline Sassu - tema on meil valvebuliimik. Koristan.Teen köögis tule pliidi alla ja ahju, vannitoa ahju ka.

Mees lahkub 7.30 - täna ei pea ta kedagi kuhugi ära viima ega hommikuse tipptunni ajal Linna teise otsa sõitma, võib hiljem startida küll. Mina loen natuke Piiblit, palvetan kah natuke ja siis loen kirju ja muid huvitavaid asju. On tulnud üks oluline töömeil, vastan, mida vaja.

Kell 8.05 tuigub elutuppa sagrine, pidžaamastatud kogu. Jõugu Juht on ärganud. Minu soovituse peale edasi magada teatab ta, et Unistaja ja Lillebror olevat ka ärkvel. Noh, tõusku siis kõik üles, kui uni läinud on. Natukese aja pärast tuleb Unistaja, samuti pidžaamas. Kas me võime niisama mängida? Ei, see ei lähe mitte, jahe on, pange riidesse ja tulge hommikust sööma! Mees helistab, et jõudis ilusasti Linna. Huhh.

Kogu kamp sööb hommikust, mina riputan vannitoas öösel pesnud pesu ja segan ahje. Kell on 8.35*, kui võtan endale käsiloleva käsitööprojekti näpu vahele ja kamandan lapsed laua taha. JJ teeb eile nässuläinud inglise keelt ümber, Unistaja teeb kah inglise keelt, Lillebror loeb "Jassi passi" teist peatükki. Siis vaatame Unistajaga inglise keele üle, JJ õpib loodusõpetuse õpikust midagi magnetite kohta ja Lillebror värvib üht arvutamise-lehte. Unistaja loeb paar lehekülge "Aarete saarest". Siis teeb Unistaja natuke matemaatikat ja meie JJ-ga loeme poolteist lehekülge kõkutavatest nõidadest ja proua, ei, härra, ei, daam, mistasiison? preili Ticki ülesannetest Tiffany Achingu silme läbi. Lillebror saab omadega valmis, rõõmustab, et 7+8 on 15, sest see sobib kuidagi eriti hästi, ja on vaba mees. JJ teeb veel paar inglise keele kirjalikku harjutust ja Unistaja eesti keeles etteütlust Peetrist, kes tuleb määrdununa tuppa. Etteütluses on traditsiooniliselt üks viga.

Siis on kell 10.40. Unistaja teeb kaminasaali ahju tule, mina lasen musta kassi välja.

Lapsed lähevad õue mängima. Mina lõdisen, pakin ennast villasemalt sisse ja lähen ka välja. Kõigepealt toon väikese raudahju tarbeks potitäie (kuna meil klassikalist söepange ei ole, kasutame praegu vägevat purgikuumutamise-potti) ürgvanu klotsikesi, rohkem kui 10 aastat tagasi kohalikust saeveskist ostetud, aga mingitel hämaratel asjaoludel kuurinurka jäänud. Selle käigus tuleb must kass sisse. Siis võtab sae ja lähen viirpuude olukorda inspekteerima. Avastan veel ühe salajase puntra. Maha ja haohunniku peale! Nii viisakuse mõttes korjan majaesisest pargist (meie isiklik) veel suuremal hulgal talvetormidega murdunud palke oksi kokku. Meil kasvab pargi servas seltskond üsna vanu ja logisevaid lehiseid, mis aeg-ajalt oksi maha viskavad, aga mina nende puude olemasolu või -olematusega ei tegele, koristan ainult tuulise ilma tagajärgi. Oksad on muidugi kuni neli meetrit pikad ja vastavalt jämedad. Mõtlen Lindale rahvuseeposest ja tunnen, et lume peal on neid päris kerge lohistada. Varbad hakkavad külmetama, viin nad tuppa. Must kass lipsab õue.

Kell on umbes kolmveerand kaksteist. Tuuseldan tolmuimejaga ringi ja mõtlen, et tarvis oleks välja mõelda mingi toimiv koristamisgraafik. Äkki üks ruum nädalas hästi põhjalikult, kapid ja aknad ja puha, vannituba ja selle ees olev esik kahe peale kokku? Ja jooksvad segadused pluss tolm niisama, jooksvalt? Aga mis suveperioodil saab, kui muru kasvab kohinal ja peenrad tahavad kaevata ja üldse käib elu peamiselt õues? Koristamine vihmapäevadele planeerida?

Panen mõned munad keema, kasin samal ajal köögis kraanikaussi ja sinna tekkinud nõusid. Kõik ju masinasse ei mahu. Munad ehmatatud, panen kahe nelgitera ja jupi kaneelikoorega soojenema õunamahla külmunud lastele. Aknast ei paista poisse kuskilt. Ajan juba jope selga, kui näen, et Unistaja ilmub vaatevälja. Hõikan talle ukse vahelt, et nüüd paluks puid tuua ja teistele ka edasi öelda, et puukandmise-aeg on.

Poisid kannavad puid - ikka kahe päeva jagu -, mina valmistan taldrikutäie võileibu keedumuna, heeringafilee ja natukese rohelise sibulaga. Õunamahl pliidil on kuum, jagan selle tassidesse natuke jahtuma. Puukandmise vahele räägitakse, et kõhud on kole tühjad. No seda viga saab kohe parandada. Must kass tuleb sisse ja läheb välja.

Sööme. Lisaks võileibadele on apelsini ja mandariini. Siis läheb Lillebror lõunaunele ja suuremad poisid kaminasaali diivanitele oma raamatuid lugema. Kohustuslikust kirjandusest on asi kaugel, Jõugu Juht loeb "Doktor Proktori puuksupulbri" teist osa ja Unistaja Ülemnuuskus Oswaldi esimest seiklust. Kell on 13.31.

Mina loen meilid läbi, vastan tööasjus ühele kirjale ja siis tutvun huvitavate artiklitega hallide varjundite asjus, inimesed FB-s ja mujal lingivad. Blogija Manjanaga pole ma põrmugi nõus, aga meil on ilmselgelt väga erinevad maailmavaated. Ega minu arvamus sellepärast tema omast kvaliteetsem ei pea olema, et see teistsugune on. Nõus olen selle artikliga. Ja sellega. Ja see on ka täitsa huvitav. Olen seda raamatut korra poes käes hoidnud - et käed saab ju pärast ära pesta - ja sirvides tundus see isegi veel hullem kui Kõigi Aegade Viletsaim Naistele Suunatud Teos "Videvik". Kuigi, jah, see võib väga naiivse tibi ja väga osava manipulaatori suhet adekvaatselt kirjeldada küll. Film oleks siiski võinud tegemata jääda. (On selge, et kes iganes selle pealt miljoneid teenivad, nii ei arva, aga kas neil on sügaval sisimas tunne, et nad tegid midagi tõeliselt head valmis? Kurb, kui ei ole.)

Siis kolin ahju kõrval oleva arvuti taha, sest tuul on küllalt tugev ja tuulepealsetes ruumides on kü-hü-hülm, blogin pool päeva üles ja asun lugema üht äsja avastatud blogi, millest üks artikkel mind kõnetas. Vardad võtan ka kätte.

Kell 15.30 või umbes nii äratan Lillebrori ja luban suuremad poisid raamatute juurest liikvele. Panen lastele youtube'ist mängima filmi "Väike printsess", Shirley Temple'iga. Ise teen uuesti tule vannitoa ahju, pliidi alla ja esiku raudahju. Asun valmistama vanillikreemisaiu ja lasanjet.

Kell 17.30 helistan Mehele, et teada saada, kas ta on juba teel. Jah, Mees on teel koju, jõuab umbes poole tunni pärast. Suunan lapsed laua taha kunstitundi, valmivad teosed teemal "ilutulestik". Rasvakriitide ja akvarellidega.

Mees jõuab koju. Sööme. Vanillikreemisaiad tulevad ahjust välja. Loen kudumise kõrvale diagonaalis läbi JJ-le kuuluva raamatu "Doktor Proktori Puuksupulber" - pole paha, meenutab natuke Roald Dahli. Ebapedagoogiline, muidugi.

Siis on õhtu ja loodetavasti kordub kõik samadel aegadel nagu tavaliselt.



______
*üks tore tuttav ema küsis hiljuti  JJ käest: "Mis kell sul koduõpe hakkab?" Noh, tema lapsed käivad kõik kodust väljas haridust omendamas, muidugi ei ole ta asjaga kursis. JJ vastas, et mää, möh, siis, kui emme ütleb. Nii ongi.

Monday, February 16, 2015

Üks päev, kui ma olen tööl

Näiteks esmaspäev, 16. veebruar. On teine praegu käepärast. No Ritsik ju palus!

Hommikul ärkan 5.39 õudusunenäo peale. Unenäo teemaks on kevadisel ajal meie garaaži ees askeldav väike karu ja minu karuhirm (meil on aias karu käinud). Üritan endale selgeks teha, et see oli ainult uni, õues on jõlekülm ja karud praegu magavad, aga magama enam ei jää.

Ametlik äratus on 6.20. Vajutame Mehega mõlemale telefonile "kordus" ja lesime kuni 6.40-ni. Lahkun esimesena voodist, teen kraadiklaasi nähes "iiiik!" (õues -12'C, toas +14,5), keedan kohvi, märgin lastele ära selle päeva iseseisva töö ülesanded. Et Mees kohvi juurde üldse midagi sööks, teen talle ühe marmelaadisaia. Tal pole sageli päeva jooksul aega söömas käia. :S

Kell 7.00 lähen lapsi äratama. Ega nad selle üle õnnelikud ei ole, aga täna on huviringipäev ja tuleb Linna minna. Kontrollin sokkide olemasolu ja muude riiete puhtust, kiiruse huvides assisteerin Lillebrori ja kamandan, keda vaja. Jah, pange lumepüksid, Lillebror, sina paned kombe, õues on külm! Kui me kõik autos istume ja auto juba liigub, on kell 7.13. Teel kontrollime laste arvu - klapib, kaasasolevate telefonide arvu - klapib, ohime libeduse ja varase kellaaja pärast.

Linnas puistab Mees kõigepealt Vanaema juurde pudrulõhna sisse lapsed, siis kooli parklasse mind. Tõstan kasukakrae nii üles kui võimalik, sest ilm on ka Linnas väga külm.

Koolimaja alles ärkab, kell on umbes 8. Täpsemalt pole aega vaadata, sest päeva esimene lapsevanem juba ootab ukse taga. See ema on äärmiselt diskreetne, laseb mul kasuka seljast koorida ja jalanõud ära vahetada, alles siis astub sisse. Räägime tema lapsest ja muredest. Püüame teineteist mõista, saavutame mõned kokkulepped. Lapsevanem lahkub kell 10.15.

Olen juba väsinud. Eks öö jäi ka lühikeseks. Hingan korraks, loen mõne hetke Piiblit, vaatan meilid üle. Tuleb sotsiaalpedagoog. Räägime tööasjadest ja natuke eraeluasjadest ka.  Ega inimlikku mõõdet ei või välistada.

Kell on 11.10, kui mu telefon heliseb. "Psühholoog, kus sa oled, mina olen logopeed, meie ühine lapsevanem on siin!" Ui sa jeerum, ma ajasin kellaajad segi! Jooksen, hõikan jooksu pealt ühele kolleegile, et ma ei saa tema klassi last praegu ette võtta, mul on üks ema! Vestleme emaga. Ema tundub olevat koostöövalmis, tunnistab, et on mure küll.

Tagasiteel kabinetti kohtun trepiotsa peal ühe õpetajaga, kes küsib nõu. Ega mul talle potti ega panni anda ei ole, aga vestleme. Meie ühistest lastest ja õpetaja ainest. Mööda jookseb hommikuse lapsevanema klassijuhataja, hõikab, et ta olevat mulle meili saatnud. Asooh. Kui jutt räägitud saab, astun kabinetti, loen meili. Meili saatnud õpetajal on vaba tund, ma pidin niiehknii temaga rääkima, praegune hetk sobib hästi.

Kappadi-kappadi jälle teise tiiba. Vestleme, arutleme. Lapsed tulevad laulmast, suhtlevad. Lippan ennist "vaatamata" jäänud lapse klassijuhataja juurest läbi, tuvastan, et laps on logopeedi juures. Lepime kokku, et ma siis mõnel järgmisel päeval tegelen.

Taas kabinetis. Tee peal on olnud põgusaid kontakte neljanda klassi ja üheksanda klassiga. Vaatan oma ajakava ja otsustan, et lähen söön midagi, kes teab, millal jälle saab. Koolitoit ei ahvatle, aga mingi valik on ikka.

Otse söömast lähen õpetaja Õunapuuhaldjaga vestlema, meil on paari tema klassi lapse teemal lahtised küsimused. Õige pisut olen lapsevanem ka.

Kell 14.00 peaks minu juurde saabuma viienda klassi poiss, aga tuleb välja, et tema-mehikene on hoopis päev otsa puudunud. Popipanija ta ei ole, ju on haigeks jäänud, puu otsast alla kukkunud või midagi taolist. Kirjutan hommikusele lapsevanemale kirja vahepeal selgunud asjaolude kohta ja saan varsti sõbraliku tagasiside.

Toimetan veel natuke arvuti taga, hetkel väga pakilisi kirjatükke ei tundu olevat, mõtisklen viimastel nädalatel üles kerkinud teemade üle, püüan mõnele olukorrale lahendusi välja mõelda. Lõpuks teen niisama aega parajaks, kuna Mehe tööpäev on täna väga pikk ja pole nagu erilist tahtmist külma ja libedaga linna peale kolama minna. Äkki pistab ukse vahelt pea sisse üks õpetaja. Tema olla mööda läinud ja näinud, et ma olen veel majas, kas võiks rääkida? Räägime. Ega ma midagi väga konstruktiivset öelda ei oska, aga õpetaja saab mure südamelt ära ja midagi nagu laheneb.

Kell on 17.05, kui ma saapad jalga panen, et jõuaks enne Mehe saabumist lähedal poes käia.

Poes olen nagu peata kana ja kirun ennast maapõhja, et ostunimekirja tegemata jätsin. Käin oma käru ja kasukaga õige mitu korda edasi-tagasi, nii et Mees jõuab enne minu juurde kui mina kassasse. Uued saapapaelad Lillebrorile jäävad ostmata, sest neid lihtsalt ei müüda. Arvatavasti teisel korrusel mõnes kingapoes müüakse, aga kell on kole palju.

Korjame kolm poisslast Vanaema juurest peale. Viipame Vanaisale (sest helilist suhtlemist ta peaaegu enam ei kuule) ja vestleme paar lauset Vanaemaga. Kodutee on libe, taevas paistab hulk tähti.

Köögiakna all näitab kraadiklaas toas (vastu välisseina ja kleepimata-toppimata akent) 12,5 kraadi sooja. Tuletegemise kõrvalt viskan korraks pilgu kellale - 18.41.

Kõigisse ahjudesse, pliidi alla ja esiku raudahjukesse tuli, võileivamaterjal lauale. Ostud kottidest kappidesse. Mees teeb Häält: "POISID! SÖÖMA!" JJ omandas eile sünnipäevaks saadud rahade eest mingi puldikulguri, seda on ju vaja piristada.

Võileibu süüakse meil alati kiiresti. Lapsed kaovad JJ kulguri kallale, mina viskan pilgu töövihikutesse. Lillebrori Ä-tähtede rida on kangesti lombakas. Võta ja kirjuta nüüd kolm ilusat ka. Unistaja on korrutanud ja liitnud lõngakeri, aga lisanud juurde ka pildil olevad. Arvuta uuesti, tekstülesande puhul pilt ei loe! Jõugu Juhi inglise keele harjutus ajab juukseid katkuma - arvake, mis asi on pirfdai? Selle teeb ta ümber homme, õpiku abiga, aga täna on vaja lõpetada lõpetamata harjutus eesti keele töövihikust - kui on öeldud, et kirjuta välja küsilaused, siis "mis, siis, vaid" ei ole õige lähenemine. Noormehed on mõnevõrra mossis, aga teevad tööd suurema nurinata korda.

Siis on kell 19.55 ja lastel algab multikas. Kõigepealt vaadatakse KiKa (saksa riiklik lastekanal, reklaami- ja vägivallavaba) pealt Sandmännchenit, siis viikingipoiss Wickie seiklusi. Kuna tavalist laste teadussaadet täna pole, vaatavad lapsed natuke aega Super RTLi pealt Tomi ja Jerryt. JJ tahab vaadata laste uudistesaadet, milleni on natuke aega. Poisid pesevad hambad ja lähevad taas kaminasaali puldikulgurit piristama. Mina loen Internetti läbi, blogin päeva üles ja teen natuke käsitööd.

Kell 21 või umbes nii pakutakse tavaliselt unejuttu ja selle lõppedes - vastavalt unejutu pikkusele - ajame lapsed voodisse. Mina panen nõudepesumasina ja pesupesumasina pesuvalmis, teen ahjuringe ja tavaliselt loen, telerit vaadata ei viitsi. Kui mõni kass sülle tuleb, siis tegelen kassiga. Kell 23 võtan kassi kaenlasse ja lähen voodisse, tee peal vajutan masinad tööle - ööelekter ju! Mees lisandub voodisse mõni minut hiljem ja hädaldab, et kass laiutab. Eadööd.


Sunday, February 15, 2015

Nädala kokkuvõte

Käesolevast nädalast on küll veel neli tundi ja mõned minutid järel, aga ma siiralt loodan, et pühapäeva hilisõhtul enam mingeid ebaharilikke sündmusi ei juhtu. Ega sel nädalal varem ka palju ei ole juhtunud.

Mina veetsin suurema osa nädalast haigena. Ma ei kavatse seda korrata.

Õpetaja Taaviemme idee põhjal pühendusime tavapärasest rohkem tööõpetusele. Valmis kolm käpiknukku. Kolmest nõelujast kaks hoidsid nõela käes esimest korda elus, JJ oli korra nööpi õmmelnud ... Aga nüüd oskavad kõik kolm nööpi ette õmmelda - nii põhimõtteliselt-, traagelpistet ja kaks suuremat ka sämppistet. Poisid oleksid nõus uuel nädalal veel nukke õmblema, aga mina pean vahetpidamatust "Emme, mida ma nüüd teen?" olukorrast natuke aega toibuma.

Mitte-haigel kodusolemise-päeval kahandasin oluliselt viirpuude arvu meie maja ümber. Või mis nad on - õitsevad kenasti, praegu on punased marjad küljes, aga okkad on aastaringselt kuni 7 millimeetrit pikad. Kui poistel on vaja võpsikust läbi minna, siis on vaja - õnneks paraneb noor nahk kiiresti, aga laste silmade pärast olen ma kogu aeg kartnud. Tegelikult pole laste põhilises mängukohas enam ammu okkalisi puid ega põõsaid, aga minu meelest võiks need mujalt ka maha võtta. Kaks suurt jäävad, need seisavad muudest puudest eraldi ja vast ei ohusta kedagi.

Unistaja käis sünnipäeval. Järele minnes pakuti meile sõna otseses mõttes tilkuvat last, kes oli oma seisundist hoolimata (või just selle tõttu) äärmiselt rahulolev. Noh, kodus ei tohi ühegi diivani ega madratsi peal hüpata, aga pidu peeti batuudikeskuses ...

Mina sain näha väikest inimest, kes paraku on juba mitmendat korda haiglas. Palvetame tema paranemise eest edasi.

Jõugu Juht valis inglise keele uueks õppevormiks iselugemise emmepoolse tõlkeabiga. Tal on kohati väga hea hääldus, aga mõni sõna ei taha üldse meelde jääda - "gone" on tema loetuna läbivalt "gein" ja "straw" "strävv". Küll õpib, Tiffany Aching kannab minu meelest seal "A Hat Full Of Sky" raamatus veelgi õlgkübarat, küll JJ sellest ävvist pikapeale lahti saab.

Eile õhtul pakuti magustoiduks õunastruudlit vaniljekastmega. See on üks väga hea asi. Mina tegin küll natuke teistmoodi retsepti järgi, tainast rullisin (ei saanud läbipaistvaks) ja täidisele lisasin pähkleid, aga idee oli sama.

Samuti eile õhtul hakkasin poistele ette lugema Gerald Durrelli "Minu pere ja muud loomad". "Väike printsess" sai läbi, Paddingtoni-raamatu unustasime viimati raamatukogust võtta ja mul tõesti ei olnud tuju hakata lugema Felslandi hirmsast mereröövlist, varaste isandast või sellest, kuidas Dudus Faferski taksikoera nägu tegi - aga muud lugemisväärsed olemasolevad lasteraamatud on meil kõik ette loetud/midagi peab lastele endile ka lugeda jääma ja kui ma Lillebrori tasemelt uuesti väiksemate laste raamatuid lugema hakkaksin, ei oleks suurtel poistel enam põnev. Durrelli peab ainult natuke tsenseerima, õnneks. James Herrioti loomalugusid ei peaks üldse, aga siis hakkaks Lillebror nutma, teda häiriksid kõik need hobuste koolikud ja koerte mädanevad käpad kindlasti väga ...

Olge hoitud!

Friday, February 13, 2015

Ema on haige, ta magada tahab ...

See Metro Luminal laul kirjeldab minu arvates päris hästi väikese poisi õõva, kelle ainus käepärast olev täiskasvanu on rivist väljas.

Talvine aeg tähendab viiruseid. Kunagi jaanuaris osalesime JJ-ga mõlemad elus esimest korda palavikuga kõhuviiruses, siis ma võtsin küll hommikuse aja magamiseks. Lapsed toimetasid kella 11-ni omaette, Mees oli tööl. Hakkama saime.

Nüüd tulid külmavärinad teisipäeva õhtul ja kolmapäeva hommikuks oli pea paks. Palavikku tegelikult ei olnud, ainult tunne. Tablettidega elasin tööpäeva loodetavasti üsna adekvaatselt üle, õnneks neljapäeval ja täna (reedel) koduväliseid kohustusi plaanis polnud.

Eile oli sandivõitu päev, aga ega see koduõpetamine ja natuke kantseldamist tükki küljest ei võta. Kogu Gäng oli kodus, mingil hetkel sain nad ka filmiga ära tuimestada. Õue ei lubanud, sest Unistaja nuuskas sageli ja põhjusega, aga temal on pühapäevaks sünnipäevakutse ja praegune ilm soosib väga märjaks saamist ja külmetamist (Unistaja märkab õues väga harva, et tal tegelikult külm ja paha on, aga haigeks jääb kergesti). Kui aga Mees õhtupoole helistas, et ta läheb veel plaaniväliselt Vanaema kuhugi viima, siis oli küll kole - haigest peast on päris jube oodata, millal saabub teine lapsevanem ja pragamise üle võtab.

Täna oli mõnda aega tore, Unistaja läks Mehega hommikul vara linna, et osaleda huviringis, ülejäänud lapsed tõusid ilmselt selle kobistamise tõttu tavalisest palju varem. Lillebror alustas "Jassi passi" lugemist (see ei ole tegelikult tema tüüpi raamat, aga ma ei taibanud talle ka poes piisavalt rõhutada, et kuula, mida ma sulle neist raamatutest räägin, ja ära otsusta piltide järgi ...) ja Jõugu Juht arvas, et inglise keeles raamatulugemine on tore mõte. Kaks lehekülge Tiffany Achingu seikluste teisest osast läksid nagu naksti, muidugi pean mina kõrval elavat sõnaraamatut mängima, aga ilmselgelt jääb talle niimoodi paremini meelde kui töövihikust harjutusi tehes (küll ta teeb neid ka!).

Veel sain koristada kasside poolt püütud hiire detaile elutoast ja lahata üht iseostetud kana, supipuljongi ja muidu söögi eesmärgil.

Siis tundsin, et Vanaemal oli õigus, kui ta mind nii umbes 30 aastat tagasi iga viirusega mitu päeva voodis hoidis. Mis iganes viirus mul praegu on, sellega kaasneb väsimus ja unisus, hoogudena. Tukuks vahepeal natuke ja siis jaksaks jälle elada. Kõik katsed kaht elavaloomulist poisslast suunata midagi mõistlikku ja rahumeelset tegema - eriti oma toas, et haige täiskasvanu saaks rahulikult omaette tukkuda, jooksid liiva. Sõnastasin poisslaste paradoksi: kui majas on 135 ruutmeetrit täiesti mängitavat pinda, on lastel vajadus pressida endid kokku umbes poole ruutmeetri peale ja hiljemalt viie minuti pärast hakata kaklema, sest kitsas on. Valitud pool ruutmeetrit oli minust käeulatuse kaugusel ja kui JJ Lillebrori suure hooga mulle otsa tõukas, kupatasin mõlemad lastetuppa ... et kahe minuti pärast Lillebrori valju vingumise peale vaatama minna. Toimus tavaline vendadevaheline kakelung. Puid oli vaja, ajasin noormehed kuuri. Seepeale tõmbas Lillebror nina vingu, aga JJ nuttis vappudes ja häälekalt, et tema ei tahaaaaa õue minna!

Ühtpidi on asi kindlasti algavas eelpuberteedis või mis iganes see kümneaastastel poistel kallal käib, teistpidi võib tal olla ka natuke kole, et terve lapsevanem on linnas ära, aga kodus olev lapsevanem on haigena lääbakil ... Samas võiks kuurist puude toomine olla turvaline tegevus, oleks, et ma oleksin tal käskinud bussiga Linna apteeki sõita või midagi taolist ...

Puud toodud, avaldas JJ soovi jääda õue mängima. Nagu tegelikult alati - alguses kriuks ja kräun, et tema ei taha õue, siis avastab, et ei olegi kole. Ikkagi eelpuberteet?

Igatahes on emade haigeolemine täiesti lubamatu olukord ja ka praegu loodetavasti ruttu mööduva iseloomuga. Ma nüüd tuigerdan oma tublide poegade poolt toodud ahjupuudega kaminasaali tuld tegema ja seejärel lürbin tassitäie pihlamoosivett.

Sunday, February 8, 2015

Nädala kokkuvõte

Et kui ma neid aruandeid juba kirjutan ...

Eelmise nädala lõpus käisime teatris "Helisevat muusikat" vaatamas. Ilus oli.

Jõugu Juht kirjutas kas esimese või teise täiesti veatu etteütluse. Nii tema kui mina olime väga rahul.

Unistajale pole meie viimase aja keskmisest kiirem elutempo sobinud, ta unustab rohkem kui varem. Samas toimub omendamises siiski teatud areng, ainult et mitte alati oodatavas tempos.

Reedel tutvusime Unistaja Uue Sõbraga, kes käib esimeses klassis. Unistaja klapib üldse esimese klassi lastega palju paremini kui enda aastakäigu omadega või lausa vanematega ... eks see tema arengu eripära ole. Uus Sõber oli igatahes märkimisväärselt mõnus poiss. Kuna viisime teda koju, lehvitasime ka tema aknal oodanud emale - temagi tundus kena inimene.

Lillebror valis endale iselugemise-raamatuks Epp Petrone "Jassi passi". Lappasin selle ise läbi, muidu pole raamatul viga, aga ühe koha peal on ootamatult ja mulle tundub ka, et täiesti süžeesse sobimatult sisse torgatud sunniviisiline s*ksuaalkasvatus. Ma ei kujuta ette, kus kodus räägitakse kuueaastastega igapäevaselt seemnetest, mida issid emmede sisse panevad, aga igal juhul on loomulik rääkida palju varem kängurumaast Austraaliast (mis mõttes Jass ei mõtiskle, kuidas isal seal kängurude keskel on, ja mis mõttes ta ei lappagi emaga õhtuti atlast?) kui lapsesaamisest. Oleks siis, et raamatu lõpus sünniks väike õde või vend. Epp Petrone Ameerika-raamatud mulle muidu meeldivad, ja Minu-sari üleüldiselt ka. Eks näeb, mida Lillebror arvab, kui lugema hakkab.

Täna käisime pärast kirikut kinos. Jõulueelse lauamänguostmise käigus saime kaks tasuta kinopiletit, mis tuli nii umbes enne veebruari keskpaika realiseerida. Mees uuris ja ostis kolm juurde, filmiks valis "Paddingtoni". Minu poolest võinuks seda kohe otsast peale vaadata. Kohev karu, ilusad linnavaated ja kummalised kampsunid. Dressipluusistatud ja (tööl) kostüümistatud eestlastega harjununa ei saa ma kuidagi aru filmides kujutatavast inglise elustiilist. Kas tõesti kantaksegi igapäevaselt selliseid kampsuneid, juuakse teed paksukõhulistest teepottidest ja elataksegi sellistes kodudes? Nüüd me küll teame, mida vahimehed oma kõrgete mütside all peidavad (võileiba) ja et üks marmelaadivõileib sisaldab piisavalt vitamiine ja mineraale, et karule jätkuks terveks päevaks. Lapsed olid ka rahul, ainult Lillebror leidis, et olukord läks karu jaoks vahepeal liiga ohtlikuks.

Saturday, February 7, 2015

Igatsus aeglase elu järele

Olen kuulnud "aeglaseks eluks" nimetatavat olukorda, kus ei kulutata raha. Kohe üldse mitte. Kuigi mõte rahavabast elust meeldib mulle ka kohe väga (mitte segi ajada vaesusega!), mõtlen hetkel siiski midagi muud. Ka ei mõtle ma siin pahasemate hetkede soovi olla käsn kuskil merepõhjas - ilma suhete, tunnete ja kohustusteta. Kasvad oma mitusada aastat omaette külmas ja pimeduses ja lõpuks nühib keegi naftamiljonär sinuga selga. Omal moel päris ahvatlev, kui meel inimeste peale paha on.

Nädal tagasi käis Jõugu Juhi sünnipäeval üks tore ema, kes rääkis säravi silmi, kuidas tal oli olnud see üritus ja too üritus ja siis tuleb teha veel noid asju ... Ja see ema jõuab küpsetada, poegi kantseldada, pragada ja kallistada! Tema võsuke, tõsi küll, hakkas poole õhtu pealt ära vajuma, sest temagi elus oli viimasel ajal olnud hulgaliselt väsitavaid sündmusi.

Siis on mul üks armas kolleeg, kes teeb hingega oma tööd, kasvatab lapsi, osaleb siin ja seal komiteedes, veab üht põnevat huviseltsi ja jaksab selle kõige peale veel ka ilus olla! Müstika.

Mina tunnen, et meie praegunegi elukorraldus, eriti see kuu, mil Mees alustab igal oma tööpäeval tunde koduvanavallatult vara (kuigi peab Jumalat tänama, et ta pagareid või kokki erialaselt ei õpeta, neil algab esimene praktikatund vististi sel ajal, kui normaalsed inimesed alles vannituppa tuiguvad ja püüavad aru saada, mis asjaoludel neid taas keset ööd üles aeti), on liiga kiire elu.

On talv ja kõigest kevadeootusest hoolimata - kuulsin eelmisel nädalal isegi üht optimistlikku tihast - on veebruar minu elus alati olnud madalseisu aeg. Juba kerge lumesaju nägemine ajab kurgu kipitama ja varbad külmetama. Tahaksin olla talveunes või kui seda ei saa, istuda, selg vastu sooja ahju, ja kududa. Ahju kütta, palun, võiks keegi teine. Koduõppida võiksid lapsed ise ja söök peaks ka kuidagi iseenesest laua peale saama.

Pikemas perspektiivis püüdlengi selle poole, et saaksime elada aeglast elu - rahulikult, aasta- ja päevaaegade rütmis. Kulgeda. Tekib ainult küsimus, kuskohast leida aeglase elu kogukonda, sest kuigi me oma sõpru armastame ja nemad loodetavasti armastavad meid ka, on kole raske kokku saada, kui ühtede elu käib rütmis trenn-kool-kontor-pank-koolitus-komandeering-esinemine ja teised kaevavad kevadel maad ja sügisel tassivad kõrvitsaid tuppa ... tasakesi. Või on see siiski soodsam pinnas sõprussuhete edendamiseks? Näiteks ühe perekondlikel-beebilistel põhjustel tavapärasest aeglasemat elu elava sõbrannaga sain üle mitme aasta ainult seetõttu kohvikus käia, et ka minu elu on nüüd ikkagi aeglasem ja me suutsime lõpuks leida päeva, mil mõlemal oligi aega.

Muidugi on oht muutudagi ootajaks, kellel on alati aega rõõmustada, kui keegi kiire elu elaja oma karussellilt hetkeks maha astub - aga vähemalt kolmelapselises peres pole ilmselt tarvis karta, et elu täiesti aeglaseks muutub. Ikka on kellelgi mõni võistlus või huviring või vähemalt kopsuarsti aeg, mis sunnib ema-Maksikest talveunest ärkama ja imestama, mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga*.

Homme läheme perekondlikult kinno ja varsti ehk saab porruseemned mulda panna ... Ja see viimane on puhtalt aeglase elu juurde kuuluv tegevus.
_______
*James Krüss "Minu vaarisa ja mina" - üks lugu räägib ümisejast Maksikesest, kes ühel talvel magamise asemel hoopis ringi vaatab. Raamat on geniaalne, soovitan soojalt.


Friday, February 6, 2015

Väikeste poiste ülessoojendamise õpetus

Tiia Toometi väga toredas raamatus "Kuidas panna nööpe" on väikeste poiste pesemise õpetus, milles üks väga oluline lause on, et kõigepealt peavad väikesed poisid ennast mustaks tegema.

Väikeste poiste ülessoojendamiseks peavad väikesed poisid muidugi kõigepealt korralikult läbi külmuma, soovitatavalt mitu tundi sulalumest kindlust ehitades. Vahepeal võib toas kempsus ja kindaid vahetamas käia, kui vaja on. Oli.

Lõpuks on õues juba täitsa pime ja aedviljasupp on valmis. Väikesed poisid tuleb õuest tuppa kutsuda ja ainult natuke ohkida märja raja üle, mille nad endast esikupõrandale jätavad. Enne ukse sulgemist viimase väikese poisi järel tuleb õue tagasi tõsta tuppa söömatormanud punane külakõuts, kelle oletatavas päritoluperes kassidele süüa ei anta.

Siis tuleb väikestelt poistelt vastu võtta kõik tilkuvad esemed, mis nad lapsevanematele ulatavad. Sealhulgas vähemalt üks kombe ja ühed lumepüksid, üks jope, kaks paari kindaid ja vähemalt ühed korralikult lumega täidetud vennalt vennale pärandatud veekindlad Kuoma saapad*. (JJ ei tahtnud täna õue, istus ja täitis lugemispäevikut "Doktor Proktori puuksupulbri" nimelise raamatu kohta)

Järgnevalt tuleb väikesed poisid üle vaadata ja tuvastada kõik liigniisked rõivaesemed. Tavaliselt on nendeks püksisääred, mingi ebamäärane arv sokke ja Lillebrori sukkpüksid. Väikesed poisid peavad nüüd istuma vannitoa põrandale ja eemaldama kõik märjad asjad. Kui hästi läheb, saavad külmetavad varbad juba vannitoast lastetuppa kuivade asjade järele joostes sooja. Kui hästi ei lähe, tuleb mõned varbad sooja duši all üles sulatada. Varbaomanik peab sellist asja üldiselt väga naljakaks.

Kuivadele pükstele lisaks tuleb jalga panna Vanaema kootud villased sokid.

Väikesed külmetavad sõrmed saab soojaks kraani all, sest enne sööki tuleb käsi pesta. Kõige parem soojendamise-söök on supp ohtra tšilliga. Kui suppi ei ole, kõlbab kuum piim kah - vastavalt eelistusele kakao või meega. Jogurtit, keefirit või muud külmkapikülma vedelikku on parem mitte pakkuda. Mõningase supimanustamise järel on väikesed poisid tavaliselt piisavalt üles soojenenud, et laua taga rumalusi tegema hakata.

Erakordse läbikülmumise puhul aitab muidugi ainult Malin Melkersoni meetod. Õnneks pole meil seda veel vaja läinud, sest esiteks ei oska ma laulda ja teiseks ei ole meil köögisohvat.

Isegi kõigi ägedate lumekindluste peale mõeldes ei suuda ma kuidagi üle saada ebaõiglustunnet tekitavast mõttest, et tegelikult peaks kevad algama ju kohe, kui jõulud on läbi ... Kuigi eelmisel nädalal kuulsin üht tihast tagasihoidlikult häält proovimas.
________
* veekindluses veendusime, kui tollal viiene Unistaja nendega tuppa tuli ja saapad väljastpoolt kenasti kuivad paistsid ... Mitte midagi ei tilkunud läbi, kuni ma saapad tühjaks kallasin.

Monday, February 2, 2015

Keda valida?

Hoiatus! Järgnev sisaldab poliitilist seisukohavõttu ja veidi isikureklaami, kuid ei ole vähimalgi määral reklaamitava isiku poolt toetatud ega mahitatud. Ausalt. Ühtlasi ei peaks keegi Truudest Blogilugejatest tundma kohustust järgneva arvamusavaldusega arvestada.

Vähem kui kuu aja pärast valitakse Riigikogu. Taas. Pean tunnistama, et mida vanemaks ja targemaks ma saan, seda vähem meeldib mulle Eesti Vabariigi valitsemise kord - või seda rohkem ma selle üle mõtisklen.

Esiteks, tundub, et riigikogulasi on meil liiga palju. Eestis on 1,3 miljonit elanikku või umbes nii. Nende jaoks seadustetegemiseks läheb vaja 101 inimest. Saksamaal on 80 (või oli see 82?) miljonit elanikku. Riigikoguga enam-vähem sarnases Bundestagis on 631 liiget. Proportsioon on nagu teine, või kuidas? Mitte et seadused siin või seal palju paremad oleksid. Ma muude riikide parlamentide nimesid eriti ei tea, ja funktsioone kah mitte, aga kuna enamik riike on Eestist suuremad ...

Olulisem punkt - riigikogu liikmed saavad natuke nagu liiga palju palka. Keskmine lasteaednik vastutab oma isikliku nahaga, kui tööobjektiga midagi viltu läheb, aga palka saab ta ikka väga mitu korda vähem kui riigikogulane, kes saab kehvema seaduse puhul alati öelda, et upsi, teeme siis seaduse muutmise seaduse.

Veel olulisem punkt - riigikogulased, poliitikud üldse, on ametis liiga kaua. Nii mõnigi poliitik on erinevate kõrgete riigiametite vahel liikunud kümme või rohkem aastat. Arusaadav, et pikem aeg samas ametis annab teatud kogemuse ja arusaamise, mida on tarvis teha -, aga see põhjustab ka mõningast blaseerumist ja mugavaks muutumist. Kiikasin just meie praeguse parlamendi nimekirja, juhuslikult valitud isikute hulgas oli päris mitu sellist, kes on riigi valitsemisega seotud juba 12 aastat. Kogemus, jah, aga kas need inimesed on selle aja sees ka tegelikult elanud kusagil Raplamaa külas või Lõuna-Eesti väikelinnas oma kätega lagunevat maja kõpitsedes ja muretsedes, mis tuleks osta enne, kas mittelekkiv köögikraan või kummikud seitsmeaastasele lapsele? Sest viimasega sarnast dilemmat esineb tavalistel, valitsemisega mitteseotud Eesti inimestel päris sageli (ot kas selles lauses peab "Eesti" olema suure või väikese tähega? Suur- ja väiketähe õigekiri on enam-vähem ainus tavakasutuse-keelepeensus, millest ma pole kunagi lõpuni aru saanud, minu poolest võiks kõik läbivalt väiketähega olla.). Või käivad nad kord aastas vanatädi juures "maaõhku hingamas ja maatööd tegemas"? Nagu ühed meie sohvasurfarid, kes õhkasid, et küll on romantiline aed (pole aega ega jaksu kõike korrastada, vabandust) ja küll on huvitav, et eestlased ei viskagi natuke kriimustatud mööblit ära!

Ja kõige olulisem punkt - kas kõik riigivalitsejad on ikka igas mõttes lugupidamiseväärilised inimesed? Minu - kindlasti kellegi meelest naiivsevõitu - ootus oleks, et inimene, kes juba nii avalikult ennast näitab ja ennast arvab teisi valitsema sobivat, see peaks olema ka laitmatute eluviisidega ja eeskujuks kõigis eluvaldkondades. Ainus luukere poliitiku kapis võiks olla ostetud anatoomiahuvilisele lapsele, "pingviinide paraadile"* võiks poliitik ilmuda ametliku abikaasa käevangus ja lapse teisme-ea märatsemiste puhul oleks poliitikust lapsevanema asi öelda, et vabandage, ma nüüd elan pereelu, las valitseb keegi, kellel selleks rohkem aega on. Keegi riigikogulane, muide, tegi mõne aasta eest nii - au ja kiitus talle selle eest! Sest kui inimene pole osanud märatsemisvabaks kasvatada oma isiklikke lapsi, miks peaks ta oskama valitseda riiki ja rahvast, kellest suurt osa ta isiklikult ei tunnegi?

Kindlasti on palju neid, kes eriti selle viimase punktiga nõus ei ole. Ega kõik inimesed ei saagi ühtmoodi mõelda.

Aga kui nüüd pealkirjas esitatud küsimuse juurde jõuda, siis ... Meie oleme alati valinud inimest, mitte erakonda (see Eesti Vabariigi valimissüsteem on ikka hirmus segane ja minu meelest mitte eriti inimsõbralik, pigem poliitikusõbralik) ja kui inimest pole valida olnud, siis oleme ka valimata jätnud.

Väärt inimene võiks olla:
  • aus, intelligentne ja millegi juhtimises juba kogenud;
  • valija omadega sarnaste vaadetega;
  • oma vaadetes ja väljaütlemistes stabiilne, see tähendab, pikemat aega samu veendumusi esitanud;
  • heal juhul valijale suuremal või vähemal määral tuttav (ja mitte ainult FB-sõber!);
  • piisavalt tuntud isik, et tal oleks tõesti võimalus iseenda isiku pärast valitud saada;
  • ideaaljuhul alla 10 aasta riigi valitsemise juures olnud.
Kes see on või mille alusel keegi oma valiku teeb, on muidugi igaühe isiklik asi. Mina ei arva, et tänapäeva Eesti ühiskonnas peaks keegi paaniliselt oma poliitilisi seisukohti varjama. Kui ühiskond on olukorras, kus seda varjama peaks, pole ilmselt enam võimalik ausaid ja lugupidamiseväärilisi inimesi valida ...

Sel aastal me valime. Valime Tõnu Lehtsaare, sest tema vastab kõigile meie jaoks olulistele kriteeriumidele**. Isiklik tutvus ei mängigi selle juures nii suurt rolli - ühe teise, viimasel ajal üldisel foonil mitte halvasti esinenud erakonna ridades kandideerib üks mu palvekaaslane, vaieldamatult aus ja lugupidamisevääriline naisterahvas ja minule igatahes Tõnust lähedasem inimene, aga see laiema tuntuse punkt jääb nagu puudu ja tema eraelus on praegu veel periood, mil, ma arvan, vajavad teda rohkem lapsed kui Eesti riik. Võib-olla järgmisel korral.

Vali Sina ka inimene, kes on Sinu arvates kohane riiki valitsema! Eks me siis pärast näeme, kuidas õnnestus.

_______
* Mitte et seda avalikku kulutamispidu võiks heaks kiita.
** Minu jaoks on Tõnul kui pürgival poliitikul (ta enda sõnad) täpselt üks oluline puudus - käepigistus on liiga tugev -, aga tundub, et ta on hakanud selle kallal tööd tegema, pühapäevane õnnistussoov ei olnudki valus. :)

Vaene Vanaema ...

JJ oli tänahommikupoolikuse iseseisva töö vahele Vanaemale avaldanud oma karjääriplaanid. Vanaema olevat selle peale ohanud ja öelnud, et ametit õppida sa küll ei saa, sa ei käi ju koolis!

Pärisin õhtul (telefonitsi, sest JJ kurtis alles koduteel) Vanaemalt aru. Vanaema jäi oma juurde: "Sinu lapsed ei saa ju mitte mingit kooliharidust!"

Võttis üsna palju seletamist ja loengupidamist, nagu Vanaema seda nimetas, enne kui ta uuesti ohkas ja selleks korraks lubas poistega koolikohustuse mittetäitmise teemal enam mitte rääkida. See oli meil nii umbes neljas sellesisuline vestlus sügisest saadik.

Vanaema, muidugi, on meeleheitel. Tema usub siiamaani siiralt oma kooliaegseid tõdesid, riigi poolt õpikusse vormitud ja õpetajate poolt lehtriga pähe kallatud. Usk on oopium rahvale. Tubli täiskasvanu peab töötama kodumaa heaks täisajaga. Ainus õppimise koht on kool, sellest väljaspool on millegi omendamine võimatu. Kodus pole vaja söögitegemise peale aega raisata, täisväärtuslikud poolfabrikaadid on saadaval kõigis hästivarustatud kauplustes* - ja nii edasi. Nüüd on tema hull tütar oma laste haridusvõimalused eluks ajaks ära rikkunud, muidugi püüab ta lapsi mõjutada, et need nõuaksid võimalust koolis käia.

Vanaema ei teadnud, et ühtlustatud haridus kui niisugune on ühtpidi Fordi tehaste liinitööliste harimiseks tekitatud (ütleb Mees) ja teistpidi Hitleri-Saksamaa leiutis. Kolmandat pidi on see viis, kuidas riik saab kerge vaevaga kontrollida ja määrata seda, mida lapsed õpivad ja kuidas nad mõtlema hakkavad (ütles ühes oma loengus kadunud Henn Mikkin, keda ma meenutan sügava tänutunde, austuse ja kahetsusega - noh, et ta enam ei ela. Väärt õppejõud oli.). Neljandat pidi oli kooli privileeg ühiskonnas, kus igasuguseid oskusi ja infot valdasid vähesed. Tänapäeval on info kõigile kättesaadav ja oskused õpitavad. Isegi Poiste Lasteaiaõpetaja ütles, et vähemalt põhikooli lõpuni suudab iga kõrgharidusega lapsevanem oma last ise õpetada ... Kuivõrd Vanaema minult seda infot vastu võttis, ei tea. Küll aga jäi ta uskuma fakti, et koduõppelaps saab palju rohkem vahetut tähelepanu ja üks-ühele tööd kui kooliõppelaps. Lisasin paar mõtet tema enda koolimeenutustest ja vähemalt selleks korraks jätkus. Nimelt võib kooliõppelaps umbes alates kuuendast klassist, kehvema õpetaja puhul varem, vastata "kolmele" ja sellegipoolest aines läbi saada. Koduõppelaps õpib seni, kuni tal on asi enam-vähem selge. Sest koduõppevanemad võtavad endale aega, et lapsega tegeleda. Kooliõpetajal selleks võimalust ei ole ja ausalt, kui laps käib koolis, tundub vastutus lasuvat kellegi teise õlgadel. Mina olin küll kaks aastat väga laisk lapsevanem (mitte et töövihikuid jms materjale oleks mulle palju näha toodud, aga tegelikult pidanuks me palju rohkem laste koolitöödele tähelepanu pöörama). Nüüd on minu ja Mehe asi vastutada, et JJ saaks silbitamise täiesti selgeks, Unistaja õpiks ära korrutamise ja Lillebror hakkaks korralikult lugema. Vanaema, muide, polnud siiani aru saanud, et tegelikult õpetasin lapsed lugema mina, mitte lasteaed või kool. :S

Selleks korraks rahunes Vanaema maha. Tõenäoline järgmine selleteemaline vestlus tuleb aprillis, kui sõbrannad hakkavad sagedamini külas käima. Vanaemal nimelt on väga häbi, et lapselapsed koolis ei käi, ja ta kardab väga, mis siis ometi saab, kui keegi sellest teada saab.

Vaene Vanaema. Juba tema hingerahu pärast tuleb pingutada, et kevadel tunnistuselt ikka head hinded vastu vaataksid. Vanaema enda kooliaegsed tunnistused ja kooliskäimise käigus omendamata jäänud oskused vaikime maha, eks ole - nendest rääkimine oleks nagu ebapedagoogiline ...

______
*Umbes aasta tagasi tellis Lillebror lõunaks lihapalle. Vanaema läks rõõmsalt poodi ja tõi mingisugused valmiskäkid. Lillebror vaatas neid jahmunult, maitses ja sülitas välja. Vanaema päris minult pisarsilmil aru, mis sorti lihapalle mina siis ostan, ja oli väga häiritud, kui kuulis, et mina teen lihapalle ise ja poe-lihapallidest ei tea midagi.

Sunday, February 1, 2015

Kinnimaksmata reklaam

Kui ma ei oleks koduõppe-usku ja kui me oleksime hommikuinimesed ja kui meil oleks võimalik maksta (meie jaoks praegu) üüratut õppemaksu ...

siis smugeldaksin ma Lillebrori juba sel aastal, kuue-poolesena Tartu Luterlikku Peetri Kooli.

Kool on muidu pigem kool, jah, aga selle kooli esimese klassi võtab sel aastal kõige parem ja toredam õpetaja üleüldse. Õpetaja Õnne, kelle põhiomadus ongi teha õnnelikuks kõiki inimesi, kellega ta kokku puutub.

Nii et kui Sul on plaan sel aastal oma Väga Tore Laps Tartus kooli panna ja Sa tahad talle Väga Head, lausa Erakordselt Head Esimest Õpetajat (ja Sul on raha), siis on Luterlik Peetri Kool õige koht.

Ega minu kolleegidel ja Poiste Endise Kooli õpetajatel ka midagi viga ei ole! Nendegi hulgas on Imelisi Õpetajaid! Aga Õpetaja Õnne on üks ja ainus.