Ema on haige, ta magada tahab ...

See Metro Luminal laul kirjeldab minu arvates päris hästi väikese poisi õõva, kelle ainus käepärast olev täiskasvanu on rivist väljas.

Talvine aeg tähendab viiruseid. Kunagi jaanuaris osalesime JJ-ga mõlemad elus esimest korda palavikuga kõhuviiruses, siis ma võtsin küll hommikuse aja magamiseks. Lapsed toimetasid kella 11-ni omaette, Mees oli tööl. Hakkama saime.

Nüüd tulid külmavärinad teisipäeva õhtul ja kolmapäeva hommikuks oli pea paks. Palavikku tegelikult ei olnud, ainult tunne. Tablettidega elasin tööpäeva loodetavasti üsna adekvaatselt üle, õnneks neljapäeval ja täna (reedel) koduväliseid kohustusi plaanis polnud.

Eile oli sandivõitu päev, aga ega see koduõpetamine ja natuke kantseldamist tükki küljest ei võta. Kogu Gäng oli kodus, mingil hetkel sain nad ka filmiga ära tuimestada. Õue ei lubanud, sest Unistaja nuuskas sageli ja põhjusega, aga temal on pühapäevaks sünnipäevakutse ja praegune ilm soosib väga märjaks saamist ja külmetamist (Unistaja märkab õues väga harva, et tal tegelikult külm ja paha on, aga haigeks jääb kergesti). Kui aga Mees õhtupoole helistas, et ta läheb veel plaaniväliselt Vanaema kuhugi viima, siis oli küll kole - haigest peast on päris jube oodata, millal saabub teine lapsevanem ja pragamise üle võtab.

Täna oli mõnda aega tore, Unistaja läks Mehega hommikul vara linna, et osaleda huviringis, ülejäänud lapsed tõusid ilmselt selle kobistamise tõttu tavalisest palju varem. Lillebror alustas "Jassi passi" lugemist (see ei ole tegelikult tema tüüpi raamat, aga ma ei taibanud talle ka poes piisavalt rõhutada, et kuula, mida ma sulle neist raamatutest räägin, ja ära otsusta piltide järgi ...) ja Jõugu Juht arvas, et inglise keeles raamatulugemine on tore mõte. Kaks lehekülge Tiffany Achingu seikluste teisest osast läksid nagu naksti, muidugi pean mina kõrval elavat sõnaraamatut mängima, aga ilmselgelt jääb talle niimoodi paremini meelde kui töövihikust harjutusi tehes (küll ta teeb neid ka!).

Veel sain koristada kasside poolt püütud hiire detaile elutoast ja lahata üht iseostetud kana, supipuljongi ja muidu söögi eesmärgil.

Siis tundsin, et Vanaemal oli õigus, kui ta mind nii umbes 30 aastat tagasi iga viirusega mitu päeva voodis hoidis. Mis iganes viirus mul praegu on, sellega kaasneb väsimus ja unisus, hoogudena. Tukuks vahepeal natuke ja siis jaksaks jälle elada. Kõik katsed kaht elavaloomulist poisslast suunata midagi mõistlikku ja rahumeelset tegema - eriti oma toas, et haige täiskasvanu saaks rahulikult omaette tukkuda, jooksid liiva. Sõnastasin poisslaste paradoksi: kui majas on 135 ruutmeetrit täiesti mängitavat pinda, on lastel vajadus pressida endid kokku umbes poole ruutmeetri peale ja hiljemalt viie minuti pärast hakata kaklema, sest kitsas on. Valitud pool ruutmeetrit oli minust käeulatuse kaugusel ja kui JJ Lillebrori suure hooga mulle otsa tõukas, kupatasin mõlemad lastetuppa ... et kahe minuti pärast Lillebrori valju vingumise peale vaatama minna. Toimus tavaline vendadevaheline kakelung. Puid oli vaja, ajasin noormehed kuuri. Seepeale tõmbas Lillebror nina vingu, aga JJ nuttis vappudes ja häälekalt, et tema ei tahaaaaa õue minna!

Ühtpidi on asi kindlasti algavas eelpuberteedis või mis iganes see kümneaastastel poistel kallal käib, teistpidi võib tal olla ka natuke kole, et terve lapsevanem on linnas ära, aga kodus olev lapsevanem on haigena lääbakil ... Samas võiks kuurist puude toomine olla turvaline tegevus, oleks, et ma oleksin tal käskinud bussiga Linna apteeki sõita või midagi taolist ...

Puud toodud, avaldas JJ soovi jääda õue mängima. Nagu tegelikult alati - alguses kriuks ja kräun, et tema ei taha õue, siis avastab, et ei olegi kole. Ikkagi eelpuberteet?

Igatahes on emade haigeolemine täiesti lubamatu olukord ja ka praegu loodetavasti ruttu mööduva iseloomuga. Ma nüüd tuigerdan oma tublide poegade poolt toodud ahjupuudega kaminasaali tuld tegema ja seejärel lürbin tassitäie pihlamoosivett.