Tuesday, February 24, 2015

Kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Keegi on seda küsimust kunagi küsinud. Ma ei ole hetkel, vabandage, võimeline guugeldama, kes ja mis asjaoludel. Aga järgnevat mõtisklust olen viimasel ajal omaette veeretanud küll. Loodetavasti õnnestub vähegi loetavalt mõtiskleda, sest päeval, mil korralikud eestlased söövad torti ja vaatavad "pingviinide paraadi", anname meie edasi kraadiklaasi-teatepulka (lastel, Jumal tänatud, on palavik vist möödas) ja sööme makarone purgikastmega, juhul kui keegi täiskasvanutest on võimeline seda valmistama, ja seega olen ma mõnevõrra häguse mõtlemisega.

Aeg-ajalt vingun ma nii retoorika mõttes, miks ei keelata riiklikul tasandil ära ülearu pikka talve, rahvuslikke ülemiste hingamisteede haigusi ja pori. Mitte-retoorika mõttes vingun rohkem omaette, miks ikka veel lubatakse suitsetamist kohtades, kus mittesuitsetajad võivad suitsulehaga pihta saada, labasust ükskõik kus ja millal, ja vigast keelt samuti ükskõik kus. Kujutage ette, mõni aeg tagasi oli "Postimehe" netiväljaande ühe artikli pealkirjas sõna "logopeete"! Mis asjaoludel selle artikli avaldanud inimene põhihariduse sai, on minu jaoks müstika, sest kirjaveana - mida minulgi ohtralt esineb - tuharaputamise koht - ei lähe selline asi ka mitte kuidagi läbi! (Just praegu saabus JJ uue artikliga lugemispäevikus. Parandasin komavea.) Ühesõnaga, vingumisväärset leiab ikka, kui tahta, igaüks oma mätta otsast.

Küsimus aga ei ole selles, mis on, vaid selles, mida me tahtsime - kunagi ammu, kui me veel kõik palju nooremad olime. Ma ei tea, mida tahtis meie kandidaat Riigikogus. Ma ei tea isegi, mida tahtis Mees - ta on eestimehelikult napisõnaline, kui asi just põnevaid teadussaavutusi või isiklikke haridusalaseid veendumusi ei puuduta. Lapsed ei ole osanud midagi tahta, sest nemad tunnevadki ainult seda Eestit, kus me praegu elame, ja sedagi võrdlemisi piiratud osas - ealine iseärasus, mis teha.

Mina mõtlesin mõne aasta eest välja, mida ma tahtsin, ja pean tunnistama, et tegelikkus erineb minu ootustest vägagi suurel määral.

Vaadake, mina tahtsin kolmekümnendate aastate Eestit, nii, nagu seda kirjeldab Marta Sillaots oma Tripsu-Trapsu-Trulli raamatutes. Ja Jaan Krossi "Wikmani poiste" Eestit. Ja "Laste rõõmu" ajakirja Eestit. Sellist Eestit, kus on talud ja taludes elu. Eestit, kus on austus ja lugupidamine vanema generatsiooni vastu. Eestit, kus lapsed on viksid ja viisakad ja häbi neile, kelle omad seda pole!

Muidugi, minu pildilt puudub Karini ja Indreku Eesti (Tammsaare!), kus daamid teevadki kohvikutes aega parajaks ja on tobedad ("Buubi, kallis! ..."). Samuti püüan ära unustada kojamehe-Leeni kurvastust, kui ta vaatab paraadna kaudu sisseviidavaid jõulukinke, ka see lugu oli "Laste rõõmus". No ja "Soomustüdruku" Eesti on minu jaoks täiesti võõras koht - samas kirjutatigi "Soomustüdruk" enne neid vaimustavaid kolmekümnendaid, mida ma lapsena "Maretitest" ja "Taluperenaistest" endasse ahmisin. Ja nagu ma praegu mälu värskendades teada sain, on Karingi kogu oma tobeduses kahekümnendate aastate produkt. Vaat see ajastu tundub olevat selline, mille (minu ebaolulist arvamust mööda) võiks kogu maailmas ära unustada. Tšaarlston ja pottkübarad, võeh.

Kuna ma vapsidest ja üldse tolleaegsest poliitikast pole kunagi aru saanud, jätaks selle osa kah kõrvale. Küll aga on "Laste rõõmu" kolmekümnendate Eestis midagi, mida võiks tahta taasluua - ja mille taasloomisega pole siiamaani suurt keegi hakkama saanud.

Väärikus. Lugupidamine. Ilu. Rõõm. Rahumeelsus. Ausus. Alalhoidlikkus. Isamaa- ja vennaarmastus. Lihtsuse võlu. Kodusus. Heade kommete austamine. Puhtus mõtetes ja tegudes. Hoolimine. Julgus.

Sellesse ritta võiks lisada veel päris palju häid asju, mida vähemalt mina väljaspool oma tavalisi trajektoore peaaegu ei kohta. Ja tavalistelgi trajektooridel kohtan vähevõitu  - kui nüüd mõtlema hakata. Üksikisikute puhul ikka, aga kui rahvast on koos palju ...? Või kui tegu on nii-öelda peavoolumeediaga?

Ajakirjandus räägib sellest, mis kusagil on halvasti. Ilusaid isikulugusid või üldhuvitavaid koduloolisi sündmusi kajastatakse hirmus vähe. Võib-olla neid ongi vähe, ma ei tea. Igatahes ei tohiks enesest lugupidava ajakirjandusväljaande paremas servas olla artikleid kellegi tähe või tähekese günekoloogilistest andmetest (stiilis "See-või-teine staarike, kellest närtsinud olemisega koduperenaised midagi kuulnud ei ole, kaotas süütuse 16-aastaselt"), rääkimata sellest, kui väga piinlik peaks olema tähel või tähekesel, kelle isiklikke andmeid niimoodi avalikustatakse. Paraku on see parem serv olemas ja paraku - kuna paremat eriti võtta ei ole ja "Maaleht" minu vanemate juures juba käib - ma sama väljaande vasakut serva ikka veel loen.

Valitsus kiidab heaks kõikvõimalikke eluviise, aga ausalt, mida oodatagi valitsusliikmetelt, kellest kõrgeim on abielu lahutanud ja - nagu ma hiljuti kusagilt lugesin - praegust abikaasat lausa ametliku perekonna kõrvalt armukesena pidanud (tuli lumehelbelõhnalisena ... hirmus armas, kui see poleks tulenenud ühe mehe selgrootust käitumisest, lugupidamisevääriline mees lõpetab enne ühe suhte ausalt ja avalikult ja alles siis hakkab uut suhet arendama - kui ta kohe kuidagi muudmoodi ei saa), aga kõrgeimast järgmisel polevat (Wikipedia andmetel) siiamaani olnud julgust maailmale näidata, et kuulub oma elukaaslase ja lapse emaga kokku. Jah, ma usun, et ametlik abiellumine on meespoole julguse näitaja. Ega see homobaarides käimine ja lennuväljadel poseerimine ka nii palju aega ei võta, et ei leiaks veerandtundi avalduse tegemiseks ja teist veerandtundi paariminekuks. Esimesed rahva hulgas peaksid olema ka oma eraelu poolest väärikaimad, midagi pole teha.

Samal ajal on riigis massiliselt lagunenud peresid ja peresid, mis seisavad koos ainult nädalavahetuseti - siis, kui isa Soomest koju tuleb. Usun, et alkoholiprobleemiga "Kalevipoegade" kõrval on nende meeste hulgas küllalt pereisasid, kes tõepoolest tahaksid oma kodus elada ja oma laste kasvamist näha, aga ei saa, sest elavad illusioonis, et lapse õnne tagab nutitelefon ja perel peab olema 1,5 autot täiskasvanu kohta ... Rääkimata sellest, et kodumail puuduvad napipalgalisedki töökohad. Tõsised pereisad viivad lõpuks oma abikaasa ja x last Soome kaasa, mis siis, et seal on talv veel pikem kui Eestis.

Minu ja kardetavasti ka minu perekonna patriotism hakkab hajuma koduvärava taga, ja lõpeb nii umbes paari kilomeetri kaugusel kodust, sest kaugemale minu igasuvine seenemets lihtsalt ei ulatu. Olen ehk liiga noor ja teisme-eas liiga "omas mullis" elanud, et isiklike mälestuste põhjal taibata, kui hea on elada vabas riigis - nagu mitmed inimesed tänase päeva puhul on oma FB seinale kirjutanud -, aga minu jaoks on vabadus rääkida oma keeles ja heisata sinimustvalget lippu kõigest väike osa sellest, mida ma ühelt armastamisväärselt riigilt ootaksin.

Ma ei oota, et siin hakkaks olema lühem talv - kuus-seitse kuud kestab see jõleaeg igal aastal ja eks me kannatame selle kuidagi ära. Ma ei oota, et siin, Lääne tsivilisatsiooni äärel, tekiks meil kunagi turvalisustunne - sõjalennuvälja varjus kasvanuna pelgan lennukeid siiamaani, ükskõik kus ma olen, sest Nõukogude Armee pilootide pühapäevapärastlõunased katselennud otse üle meie rõdu on eluajaks meeles. Ma ei oota, et kergestimüüdavate maavaradeta väikeriigi majandus tegelikkuses õitsele puhkeks. Ma ei oota, et äkitselt tehtaks olematuks 50 aastat nõukogudelikku ajupesu, mis on meie rahvast paraku rohkem mõjutanud, kui minusugune seda hinnata oskab.

Aga ma ootaksin neid omadusi, mida mõned lõigud ülalpool ära nimetasin. Eelkõige hoolimist. Vast saaks veel midagi muuta. Tundub küll, et palju aega pole jäänud, juba on kasvanud peale põlvkond, kes ainult tarbimiskultuuri, hedonismi ja ükskõiksust tunnebki ...

4 comments:

  1. Kasvataja: “Lapsed, millisel maal on kõige ilusamad mänguasjad?”.
    Lapsed: “Nõukogude Liidus!”
    Kasvataja: “Aga millisel maal on kõige paremad kommid?”
    Lapsed: “Nõukogude Liidus!”
    Kasvataja: “Millisel maal on kõige õnnelikum lapsepõlv?”
    Lapsed: “Nõukogude Liidus!”
    Kasvataja: “Aga miks siis sina, Vovake, nutad?”
    Vovake: “Mina tahan ka Nõukogude Liidus elada.”

    *

    Ehk siis ma kardan, et see au ja ilu, isamaa- ja vennaarmu ideaalmaailm eksisteeriski ainult "Laste Rõõmu" lehekülgedel. Minu vanaemade elumälestused (üks moonakaperest talusse miniaks läinu, teine alevikohas vabrikutööline), on küll palju proosalisemad. Eksisteerisid nii abielurikkumine, naisepeks, koolikiusamine kui seksuaalne ahistamine töökohal -- aga muidugi ei tohtinud neist rääkida. Sest et hirm ja häbi. (Mitte ajada segi austuse ja väärikusega.)

    ReplyDelete
  2. Nojah, inetusi on kindlasti alati ja kõikjal olnud, ma ei tahaks oma päritoluperekonna väga musta pesu siin laiali laotada, aga noh, vanaisa Juhanist (vanaema Mahti mehest, aktuaalse Vanaema isast) pole vist kellelgi ühtegi head mälestust. Ajakirjandus ja kirjandus muidugi ilustab. Eks minu ootus oligi, et tehakse teoks see, millest eelmised põlvkonnad on unistanud, just selles väärikuse ja hoolimise mõttes. Täidetud aga on ainult tarbimisunistused ja needki krõbeda järelmaksuga.

    President ütles aastapäevakõnes, et praeguseks olevat tehtud paremini kui eelmisel korral. Ma ei tea, mida ta täpselt mõtles, ei viitsinud kõnet läbi lugeda, aga mina seda headust nagu eriti ei näe.

    ReplyDelete
  3. Et mitte Pätsu aegse Eesti elu idealiseerida, loetagu Valentine Nõlvaku raamatut "Ellujääja mälestused".
    https://www.antikvariaat.eu/valentine-nolvak-ellujaaja-malestused

    ReplyDelete
  4. Tänan soovitamast, olen lugenud. Kahju oli, aga ei meeldinud, kuna see naisterahvas tegi elus ka väga palju valesid valikuid.

    Ja nagu ma ennegi olen öelnud, nüüd oleks aeg teha teoks need ilusad ja head asjad, mida esimese vabariigi ajal jätkus ainult osadele.

    Et keegi viitsib neli aastat vana teksti lugeda… :)

    ReplyDelete