CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Monday, February 2, 2015

Keda valida?

Hoiatus! Järgnev sisaldab poliitilist seisukohavõttu ja veidi isikureklaami, kuid ei ole vähimalgi määral reklaamitava isiku poolt toetatud ega mahitatud. Ausalt. Ühtlasi ei peaks keegi Truudest Blogilugejatest tundma kohustust järgneva arvamusavaldusega arvestada.

Vähem kui kuu aja pärast valitakse Riigikogu. Taas. Pean tunnistama, et mida vanemaks ja targemaks ma saan, seda vähem meeldib mulle Eesti Vabariigi valitsemise kord - või seda rohkem ma selle üle mõtisklen.

Esiteks, tundub, et riigikogulasi on meil liiga palju. Eestis on 1,3 miljonit elanikku või umbes nii. Nende jaoks seadustetegemiseks läheb vaja 101 inimest. Saksamaal on 80 (või oli see 82?) miljonit elanikku. Riigikoguga enam-vähem sarnases Bundestagis on 631 liiget. Proportsioon on nagu teine, või kuidas? Mitte et seadused siin või seal palju paremad oleksid. Ma muude riikide parlamentide nimesid eriti ei tea, ja funktsioone kah mitte, aga kuna enamik riike on Eestist suuremad ...

Olulisem punkt - riigikogu liikmed saavad natuke nagu liiga palju palka. Keskmine lasteaednik vastutab oma isikliku nahaga, kui tööobjektiga midagi viltu läheb, aga palka saab ta ikka väga mitu korda vähem kui riigikogulane, kes saab kehvema seaduse puhul alati öelda, et upsi, teeme siis seaduse muutmise seaduse.

Veel olulisem punkt - riigikogulased, poliitikud üldse, on ametis liiga kaua. Nii mõnigi poliitik on erinevate kõrgete riigiametite vahel liikunud kümme või rohkem aastat. Arusaadav, et pikem aeg samas ametis annab teatud kogemuse ja arusaamise, mida on tarvis teha -, aga see põhjustab ka mõningast blaseerumist ja mugavaks muutumist. Kiikasin just meie praeguse parlamendi nimekirja, juhuslikult valitud isikute hulgas oli päris mitu sellist, kes on riigi valitsemisega seotud juba 12 aastat. Kogemus, jah, aga kas need inimesed on selle aja sees ka tegelikult elanud kusagil Raplamaa külas või Lõuna-Eesti väikelinnas oma kätega lagunevat maja kõpitsedes ja muretsedes, mis tuleks osta enne, kas mittelekkiv köögikraan või kummikud seitsmeaastasele lapsele? Sest viimasega sarnast dilemmat esineb tavalistel, valitsemisega mitteseotud Eesti inimestel päris sageli (ot kas selles lauses peab "Eesti" olema suure või väikese tähega? Suur- ja väiketähe õigekiri on enam-vähem ainus tavakasutuse-keelepeensus, millest ma pole kunagi lõpuni aru saanud, minu poolest võiks kõik läbivalt väiketähega olla.). Või käivad nad kord aastas vanatädi juures "maaõhku hingamas ja maatööd tegemas"? Nagu ühed meie sohvasurfarid, kes õhkasid, et küll on romantiline aed (pole aega ega jaksu kõike korrastada, vabandust) ja küll on huvitav, et eestlased ei viskagi natuke kriimustatud mööblit ära!

Ja kõige olulisem punkt - kas kõik riigivalitsejad on ikka igas mõttes lugupidamiseväärilised inimesed? Minu - kindlasti kellegi meelest naiivsevõitu - ootus oleks, et inimene, kes juba nii avalikult ennast näitab ja ennast arvab teisi valitsema sobivat, see peaks olema ka laitmatute eluviisidega ja eeskujuks kõigis eluvaldkondades. Ainus luukere poliitiku kapis võiks olla ostetud anatoomiahuvilisele lapsele, "pingviinide paraadile"* võiks poliitik ilmuda ametliku abikaasa käevangus ja lapse teisme-ea märatsemiste puhul oleks poliitikust lapsevanema asi öelda, et vabandage, ma nüüd elan pereelu, las valitseb keegi, kellel selleks rohkem aega on. Keegi riigikogulane, muide, tegi mõne aasta eest nii - au ja kiitus talle selle eest! Sest kui inimene pole osanud märatsemisvabaks kasvatada oma isiklikke lapsi, miks peaks ta oskama valitseda riiki ja rahvast, kellest suurt osa ta isiklikult ei tunnegi?

Kindlasti on palju neid, kes eriti selle viimase punktiga nõus ei ole. Ega kõik inimesed ei saagi ühtmoodi mõelda.

Aga kui nüüd pealkirjas esitatud küsimuse juurde jõuda, siis ... Meie oleme alati valinud inimest, mitte erakonda (see Eesti Vabariigi valimissüsteem on ikka hirmus segane ja minu meelest mitte eriti inimsõbralik, pigem poliitikusõbralik) ja kui inimest pole valida olnud, siis oleme ka valimata jätnud.

Väärt inimene võiks olla:
  • aus, intelligentne ja millegi juhtimises juba kogenud;
  • valija omadega sarnaste vaadetega;
  • oma vaadetes ja väljaütlemistes stabiilne, see tähendab, pikemat aega samu veendumusi esitanud;
  • heal juhul valijale suuremal või vähemal määral tuttav (ja mitte ainult FB-sõber!);
  • piisavalt tuntud isik, et tal oleks tõesti võimalus iseenda isiku pärast valitud saada;
  • ideaaljuhul alla 10 aasta riigi valitsemise juures olnud.
Kes see on või mille alusel keegi oma valiku teeb, on muidugi igaühe isiklik asi. Mina ei arva, et tänapäeva Eesti ühiskonnas peaks keegi paaniliselt oma poliitilisi seisukohti varjama. Kui ühiskond on olukorras, kus seda varjama peaks, pole ilmselt enam võimalik ausaid ja lugupidamiseväärilisi inimesi valida ...

Sel aastal me valime. Valime Tõnu Lehtsaare, sest tema vastab kõigile meie jaoks olulistele kriteeriumidele**. Isiklik tutvus ei mängigi selle juures nii suurt rolli - ühe teise, viimasel ajal üldisel foonil mitte halvasti esinenud erakonna ridades kandideerib üks mu palvekaaslane, vaieldamatult aus ja lugupidamisevääriline naisterahvas ja minule igatahes Tõnust lähedasem inimene, aga see laiema tuntuse punkt jääb nagu puudu ja tema eraelus on praegu veel periood, mil, ma arvan, vajavad teda rohkem lapsed kui Eesti riik. Võib-olla järgmisel korral.

Vali Sina ka inimene, kes on Sinu arvates kohane riiki valitsema! Eks me siis pärast näeme, kuidas õnnestus.

_______
* Mitte et seda avalikku kulutamispidu võiks heaks kiita.
** Minu jaoks on Tõnul kui pürgival poliitikul (ta enda sõnad) täpselt üks oluline puudus - käepigistus on liiga tugev -, aga tundub, et ta on hakanud selle kallal tööd tegema, pühapäevane õnnistussoov ei olnudki valus. :)

0 comments:

Post a Comment