Sunday, February 15, 2015

Nädala kokkuvõte

Käesolevast nädalast on küll veel neli tundi ja mõned minutid järel, aga ma siiralt loodan, et pühapäeva hilisõhtul enam mingeid ebaharilikke sündmusi ei juhtu. Ega sel nädalal varem ka palju ei ole juhtunud.

Mina veetsin suurema osa nädalast haigena. Ma ei kavatse seda korrata.

Õpetaja Taaviemme idee põhjal pühendusime tavapärasest rohkem tööõpetusele. Valmis kolm käpiknukku. Kolmest nõelujast kaks hoidsid nõela käes esimest korda elus, JJ oli korra nööpi õmmelnud ... Aga nüüd oskavad kõik kolm nööpi ette õmmelda - nii põhimõtteliselt-, traagelpistet ja kaks suuremat ka sämppistet. Poisid oleksid nõus uuel nädalal veel nukke õmblema, aga mina pean vahetpidamatust "Emme, mida ma nüüd teen?" olukorrast natuke aega toibuma.

Mitte-haigel kodusolemise-päeval kahandasin oluliselt viirpuude arvu meie maja ümber. Või mis nad on - õitsevad kenasti, praegu on punased marjad küljes, aga okkad on aastaringselt kuni 7 millimeetrit pikad. Kui poistel on vaja võpsikust läbi minna, siis on vaja - õnneks paraneb noor nahk kiiresti, aga laste silmade pärast olen ma kogu aeg kartnud. Tegelikult pole laste põhilises mängukohas enam ammu okkalisi puid ega põõsaid, aga minu meelest võiks need mujalt ka maha võtta. Kaks suurt jäävad, need seisavad muudest puudest eraldi ja vast ei ohusta kedagi.

Unistaja käis sünnipäeval. Järele minnes pakuti meile sõna otseses mõttes tilkuvat last, kes oli oma seisundist hoolimata (või just selle tõttu) äärmiselt rahulolev. Noh, kodus ei tohi ühegi diivani ega madratsi peal hüpata, aga pidu peeti batuudikeskuses ...

Mina sain näha väikest inimest, kes paraku on juba mitmendat korda haiglas. Palvetame tema paranemise eest edasi.

Jõugu Juht valis inglise keele uueks õppevormiks iselugemise emmepoolse tõlkeabiga. Tal on kohati väga hea hääldus, aga mõni sõna ei taha üldse meelde jääda - "gone" on tema loetuna läbivalt "gein" ja "straw" "strävv". Küll õpib, Tiffany Aching kannab minu meelest seal "A Hat Full Of Sky" raamatus veelgi õlgkübarat, küll JJ sellest ävvist pikapeale lahti saab.

Eile õhtul pakuti magustoiduks õunastruudlit vaniljekastmega. See on üks väga hea asi. Mina tegin küll natuke teistmoodi retsepti järgi, tainast rullisin (ei saanud läbipaistvaks) ja täidisele lisasin pähkleid, aga idee oli sama.

Samuti eile õhtul hakkasin poistele ette lugema Gerald Durrelli "Minu pere ja muud loomad". "Väike printsess" sai läbi, Paddingtoni-raamatu unustasime viimati raamatukogust võtta ja mul tõesti ei olnud tuju hakata lugema Felslandi hirmsast mereröövlist, varaste isandast või sellest, kuidas Dudus Faferski taksikoera nägu tegi - aga muud lugemisväärsed olemasolevad lasteraamatud on meil kõik ette loetud/midagi peab lastele endile ka lugeda jääma ja kui ma Lillebrori tasemelt uuesti väiksemate laste raamatuid lugema hakkaksin, ei oleks suurtel poistel enam põnev. Durrelli peab ainult natuke tsenseerima, õnneks. James Herrioti loomalugusid ei peaks üldse, aga siis hakkaks Lillebror nutma, teda häiriksid kõik need hobuste koolikud ja koerte mädanevad käpad kindlasti väga ...

Olge hoitud!

2 comments:

  1. Tahtsin öelda aitäh! Kirjutamise eest. Ja siia lugema juhatamise eest :)

    ReplyDelete
  2. Tere, eee... nüüd ma tean küll. Tere tulemast Tuultepesa perele. ma ikka pean huvitavate eestikeelsete blogide nimekirja ära tegema ...

    ReplyDelete