CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, March 29, 2015

See nädal

Ma siin kudusin väheke. Kangastelgedel.

Värvid on natuke moonutatud, ei valgus ega pildistamise aparaat polnud optimaalsed - aga kellel huvi on, see saab ju päriselus asja uurida.

Lapsed on kudumise juures üpris usinad abilised, see on tore.

Mees sai üle hulga aja palka, ja siis kohe palju. Eks need projektitööd on sellised ... ebaregulaarse sissetulekuga. Tõsi, vahepeal oli tekkinud rahaline vaakum, mis vajas otsemaid täitmist, aga õnn ja rõõm on, et nüüd said venimajäänud arved makstud ja tulevaks kuuks (sest kes teab, millal talle praeguse lepingulise töö eest makstakse) on väike vajalik puhversumma olemas.

Jõugu Juhil on mure, sest lugemispäevik sai täis. Vist oleks asjakohane Õpetaja Õunapuuhaldjalt küsida, kas võtame uue päeviku. Äkki nüüd suure poisi moodi, ilma kohustuslik pildijoonistamiseta - sest koduõppelapse vabalugemist võiks ka kuidagi dokumenteerida, eks ole.

Unistaja on olnud üsna tublikene ja rahulolev, aga omandades järjest õigekirjareegleid, kipub ta neid valedes kohtades rakendama. Varem kirjutas ta instinktiivselt veatult, nüüd reguleerib üle. Usun, et siin on analoogia agrammatismidega kõnes, vast läheb üle.

Lillebroriga libisesime "Jassi passis" sundusliku sala-s*ksuaalkasvatuse peatükist lihtsalt sujuvalt üle. Lillebror ei märganud, et üks peatükk jäi lugemata, ja mina mõtlesin, et nii ongi hea. Jumal tänatud. Kuueaastased on igasuguste issiseemnete teema jaoks küll liiga väikesed (kui ise ei küsi, Lillebror pole seni küsinud, kuidas laps kõhtu saab).

Kured pole veel saabunud, tähendab, kevad ametlikult käes ei ole. Küll aga on kevad kassidel, punane (teadmata sissekirjutusega, aga talle meeldib meil) kõuts Findus käib ja märgistab kõike, mis hetkekski paigal seisab, ja mustal Mimil oli ühel varahommikul tuppa tulles meile senitundmatu sõber kaasas. Sõber saabus märkimisväärse enesekindlusega juba poolele teele toidukausini, siis heitis mulle oma ilusast hallist njaust õudust täis pilgu ja kadus nagu tuhajutt tuldud teed.

Koduõppe tarbeks kasutame niisugust paika. JJ pidi loodusõpetuses tegema klassiruumi plaani, aga kuna klassiruumi meil käepärast pole, relvastus ta pliiatsi, paberi ja mõõdulindiga ning kaardistas natuke mööblit tubades. Et asi lõbusam oleks, tegi Mees talle sinna Floorplannerisse konto, millega saab ise teha ja salvestada ühe maja (korruse) projekti. Unistaja tahtis kohe ka, nüüd planeeritakse "oma tulevasi maju". JJ majas on vannituba elutoa kõrval, aga Unistajal on paigas voodi ja mootorratas. Igatahes parem mäng kui mingeid tulnukaid tappa.

Hiiglaslikust Hispaania köögi kokaraamatust avastasin suurepäraste hommikusaiade retsepti, mida me nüüd oleme korduvalt söönud. Mina kasutan küll searasva asemel võid, sest searasv, noh ... pole nagu harjumust sellega süüa teha. Pealegi on meil või kodus alati olemas. Öö otsa kerkimine teeb nad vapustavalt kohevaks ja mõnusaks, peaks tegelikult kaneelisaiadega ka proovima, mis juhtub, kui nad õhtul küpsetamisvalmis teha ja ööseks külma praeahju jätta, äkki saab samuti kohev ja hea.

Monday, March 23, 2015

Armasta väikseid loomi köögis ... ja kuidas mitte arveid maksta

Kuna noorte entomoloogide suureks pettumuseks ei suutnud nad soojade nädalate jooksul õuest leida ühtki piisavalt põnevat röövikut ja nüüd tuli lumi kah maha - võeh -, oli tarvis leida muid lahendusi. Kõik poisid relvastusid purkide, pabertaskurätikute ja kummirõngastega ja hakkasid otsima putukaid ... toast. Ahjupuudega tuleb mitmesugust seltskonda sisse, ju nad koore all ennast peidavad. Puud seisavad köögis pliidi ja ahju vahel soojas ja kuivamas teinekord mitu päeva. Nii on igasugustel elukatel lihtne kööki ja elutuppa laiali sibada. Isegi detsembrikuise suurpuhastuse käigus ei õnnestunud ära koristada ämblikku, kes elab raamaturiiuli taga ja iga kolme päeva tagant nähtavasse kohta võrgu koob. Ka esineb lahtisemate pliidiümbert-põrandaplaatide all "hõbekalakesi" - mis iganes nende pärisnimi on. Regulaarse tolmuimemisega õnnestub nende arvukust küll vähendada, aga lahti pole ma neist veel saanud. Kust nad tulid, seda ei tea keegi.

Putukaotsimise juurde käis vali vingumine teemal "tahaks päris oma looma" ja JJ lubas hakata kilpkonna jaoks raha koguma. Kilpkonna ma luban, see ei tohiks kasse ka segada. Mina jällegi lugesin poistele Leelo Tungla luuletust "Linn pole koera koht" - mis siis, et nad püüdsid putukaid ja ämblikulaadseid nende endi, mitte koera-asendajatena.

Siis pakuti kõrvitsasuppi, aga supisöömise järel sai idüll otsa.

Ühes arvutis üritasin mina maksta paari hilja peale jäänud arvet, teises mängis tuvastama hulk lapsi mingit piiksuvat mängu. Mees oli põgenenud magamistuppa pikutama. Vanaema helistas, tahtis JJ-ga rääkida. Internetipank keeldus koostööst. Piiksumäng ja valjuhäälne seletamine kestis edasi. "Lapsed, olge palun tasem!" Internetipank keeldus koostööst teist korda, teisel moel. Ikka taustal vali vestlus. "Vaiksemalt, palun!" Kolmandal korral ... endiselt ei toiminud, lapsed lärmasid. Siis ma tegin Häält.

Mees tuli teisest toast vaatama, mis toimub. Sisselogimine õnnestus. Kümme minutit hiljem rikkus täielikku vaikust Lillebrori tasane sosin. Tund aega hiljem on kõik kolm sama reipad ja lärmakad nagu tavaliselt, aga tundub, et on leidnud kinnitust ühe õppejõu väide, et torumeestega suhelda, arstiaegu määrata ja muid koduasju ajada on kõige parem töö juurest - ja kodus olles jällegi saab edukalt ajada tööasju. Teine mõnus asjaajamise-aeg kodus on muidugi siis, kui lapsed magavad, aga viimasel ajal nad enam eriti ei maga ka.

Hirmus.

Sunday, March 22, 2015

Kevadine koolivaheaeg

Koduõppelastel - meie omadel - traditsioonilises mõttes vaheaega ei ole. Hammustame haridust pigem väikeste tükkidena, aga enam-vähem aastaringselt. Seekord õnnestus siiski vaheaega ka pidada.

Esmaspäeval käisime täiesti juhuslikult botaanikaaias, kasvuhoonetes ja puha. Nautisime kilpkonnade jagamatut tähelepanu ja poisid said teada, mida koledat see "orchis" kreeka keeles tähendab. Orhideenäitus oli meestele pühendatud ... Isegi Jõugu Juht leidis lõpuks, et lahe oli, ja polnudki midagi hullu sellest, et kaubandusse ei saanud.

Kolmapäeval veetis Unistaja Sõbra pool seitse ja JJ teise Sõbra pool kuus tundi. Lillebrori Sõber oli ema ootamatu hõivatuse tõttu kahjuks lasteaias, muidu oleks ka Lillebror Sõbra pool käinud, ealistest iseärasustest tulenevalt küll vähem aega. Meie Mehega käisime poes ja lastevabalt restoranis. Huvitav, mida kindlamalt me otsustame pidada poodlemisvaba kuud, seda vähem see meil õnnestub. Vähemalt on sokke ja pükse tarvis iga ilmaga, no ja raamatuid ei ole kunagi liiga palju.

Laupäeval tabas lapsi ootamatu õnn. Koduõpe võib ära jääda mitmesuguste vääramatute jõudude tõttu nagu mõnus ilm, perepea soov väljasõidule minna või kadunud töövihik (juhtus Unistaja inimeseõpetuse töövihikuga, nüüd vuhime järgi teha, jõuluteema on juba läbitud). Vääramatute jõudude hulka kuuluvad ka naabrite lapselapsed. Kui need maale saadetakse, siis ei toimu ühtki muud tegevust - lõpuks ometi on omaküla sõbrad olemas! Mängiti õues, kuni külm hakkas, siis toas, siis jälle õues, seekord naabrite pool. Sai mütata heinapallides ja patsutada nende õigusjärgset omanikku, õunikut hobust. Ah jaa, metsas sai ka käia. Meie nimelt talvel-kevadel väga metsa ei tiku, võimalik karuline ja hundiline tegevus hirmutab, aga naabripere on kohe metsa ääres ja neil on paar penilooma, kes ilmselt kurjade elukate liginemisest teada annaksid.

Täna käisime kinos "Lammas Shauni" vaatamas. Filmitegijate detailitäpsus on vaimustav, isegi ämmelgas sarika peal oli sümpaatne.

Lapsed arvasid, et koolivaheaega võiks üks nädal veel olla. Ei saa midagi, homme minnakse, töövihikud kaenlas, Vanaema-Vanaisa juurde ja pärastlõunal huviringidesse. Ülehomme koduõpime vast jälle korralikult.

Saturday, March 21, 2015

Ja miks ma kümneaastasele Freudi teooriatest pidin rääkima

Jõugu Juht on eas, kus igasugused intiimsemad teemad ajavad kangesti itsitama, aga enda meelest on tal juba päris palju teadmisi. Kuna Unistaja vaimustub jätkuvalt kõikvõimalikest roppustest ja kardetavasti pole aastataguseid sündmusi ka veel päriselt unustanud, lendavad lastetoas aeg-ajalt ikka veel inetud sõnad ja JJ jagab neile lahkesti selgitusi. Õnneks räägib Lillebror, keda inetused nii väga ei köida, kõik ilusasti ära.

Kõigepealt oli meil sel teemal JJ-ga päris korralik pahandus - sest ilusasti räägitud ja vanemate juurde teadmisi täpsustama kutsutud on teda kümneid, kui mitte sadu kordi. Järgmisel hommikul saabus Lillebror ja teatas, et JJ oli oma käsilolevat raamatut ühe lõigu kaudu tutvustanud. Mis lõigu kontekst on, seda ma ei mäleta, aga lause, mille JJ valis ja Lillebror mulle edasi tsiteeris, kõlas: "Kas seal on midagi pistmist s*ksiga*?" Jah, äsjalahkunud sir Terry võis "Mortis" niimoodi kirjutada küll, seda JJ hetkel loeb.

Veerand tundi hiljem oli JJ neljakõrvajutu jaoks sobivalt käepärast. Meenutasin eelmise päeva pahandust ja uurisin, miks ta just selle osa valis, mitte seda, et Surma tütre hommikumantlil oli jänes tasku peal või et Surma kodus oli kõik must ... Vastuseks sain õlakehituse. "Kas see tegi sulle nalja, sest sa ei saanud päris hästi aru?" JJ vaatas üles ja naeratas - see olevat indikaator, kui oled lapse mõttest aru saanud.  "No nii. Mäletad, ma olen sulle öelnud, et Pratchetti lugemiseks peaks olema maailmast rohkem teadmisi kui sul praegu on? See ongi niisugune koht. Oli kord üks mees nimega Sigmund Freud, ja tema arvas, et kõik asjad maailmas, kõik teod ja mõtted on s*ksiga seotud ... Temale seal viidataksegi." JJ tegi segaduses nägu, rääkisin siis väikese Hansu loost - teate küll, see enam-vähem ainus laps, kellega Freud tegeles ja kelle hobusehirmu ta seostas kastratsioonihirmuga või midagi taolist. Olen Freudi kohta ilmselt rohkem unustanud, kui normaalne inimene oma elus jooksul üldse kuuleb, aga JJ teadmistega tundus mul meelesolev sobivat. Igatahes noormees noogutas, kommenteeris, et imelik seletus küll, ja kappas minema.

Õhtul vaatasime filmi "Minu pere ja muud loomad". Filmis oli kenasti ära toodud lõik, millest ma raamatut ette lugedes sujuvalt üle libisesin** - kus noore Geraldi hariduse teemal vesteldes väidab Larry, et vend peab juba praegu - 10-aastaselt? - saama õige ettekujutuse s*ksist, aga Leslie peab oluliseks purjetamist ja jahipidamist. JJ, kes loeb subtiitreid peaaegu sama kiiresti kui täiskasvanu, naeris, kuid naljaka ütlemisena tsiteeris Lesliet. Tähendab, tegi õige valiku. Sai kiita ka ja ilmselt taipas, miks ma kiidan.

Eks ma suhtuksin asjadesse rahulikumalt, kui poleks olnud Unistaja kogemust ja sellele järgnenud käitumisi - aga meie praeguses olukorras on parem, kui vanem vend oma teadmisi võimalikult vähe lehvitab. Õnneks tundub ta siiski vähemalt mõnikord aru saavat, et Unistajale ja Lillebrorile on mõned jutud - eriti varapuberteetikust venna poolt esitatuna - veel liiga vara.

__________
*ma tõesti ei soovi tekitada tõsiseid pettumusi inimestes, kes hoopis teistsuguseid teemasid otsivad, seetõttu on taolised sõnad üldjuhul natuke moonutatud.
** olen jätnud vahele ka kilpkonnade paaritumise kirjeldused. Pole tarvis provotseerida arutelusid lastetoas ja valede järelduste tegemist.

Thursday, March 19, 2015

Kirjutavad emad

Ma kunagi lubasin viidata eestikeelsetele emablogidele, mida loen. Hoiatan, et selles nimekirjas ei ole ei lipsukesi ega tupsukesi, nende juurde vahel vaatan, aga mul ei ole ausalt öeldes väga noorte beebiblogijatega hetkel palju ühist. On mõned muud, mõnd tunnen isiklikult kah.

Lähemad sõbrad on mul salajased. Lillebrori Sõbra ema. Lillebrori Noorema Sõbra ema. Jõugu Juhi Sõbra ema vist ka. Meremehe Naise ja Hernemaja blogis käin ainult sisseloginud peast, siiralt ei mäleta, kas need on parooli all või mitte, ma igaks juhuks ei lingi. Jõugu Juhi Teise Sõbra ema blogi on vist avalik, aga napp. Eks andke teada, kui kellegi linki tohib kasutada. Ka üksteise kasvatamise lugu on peidus.

D&D Kosovos ei ole salajased, õnneks. 

Siis on armas-kallis Ritsik, üks armsamaid inimesi üldse. Muist peidus, muist avalik.

Ja Alice Inglismaal - vaat tema virtuaalelu on küll täitsa avalik. Aitäh.

Red Whortleberry - päris tuttav ei ole, aga ühiseid tuttavaid on meil vist hulgi ja võib-olla oleme samades pulmades käinud.

Päris- ja pooltuttavad said otsa. Võõrastest loen:

Iibist. Pole vist tarvis rohkem seletada.

Tikrit. Tikker suudab kõike, tundub mulle - ja veel koristab ka! Pealegi on tal väga hea lingikogu.

Jaanikat. Kuigi me oleme väga paljudes asjades arvatavasti väga erinevatel seisukohtadel, on tema blogi ikkagi huvitav.

Herzi. Tegelikult tema vaimustava remondiloo pärast, Mesilane on hiljuti lisandunud boonus.

Krista Kõivu, sest tema pildid on nii väga ilusad.

Kedagi ... kelle lapse nimi on Kirke. Ka ilusad pildid ja sümpaatsed lood.

Veel kedagi, kellel on pikad juuksed. Laste nimesid ei tea.

Üht katoliikliku maailmavaatega blogijat ...

Ja teist katoliikliku maailmavaatega blogijat. Mõlemad meeldivad mulle väga.

Lõpuks parim. Koduõppepere. Kodu maal. Lambadlambadlambadlambad. Viimase jutuga teismelistest olen ma kohe väga nõus.

Võib-olla on keegi veel, kes praegu meelde ei tule, aga kui ei tule, siis ei tule ... oih, ma pidin hoopis kasvuhoonega tegelema, mitte blogisema. Võib-olla kunagi edaspidi tuleb veel keegi meelde. Kui ma kedagi mainimata jätsin, siis andke teada ja ärge palun solvunud olge, ma olen täna millegipärast magamata ja seeläbi mitte eriti intelligentne.

Monday, March 16, 2015

Nädala kokkuvõte

Kui ma kokkuvõtet kirjutan nii, et uuest nädalast on juba üks seitsmendik peaaegu läbi, siis on kaks võimalust - kas oli väga tegus nädal, polnud aega kokku võtta, või polegi nagu midagi kirjutada.

Seekord oli see viimane variant. Nakitsesime natuke kodus, kellel tarvis, käis tööl, kellel tarvis, käis huviringis. Lapsed käisid laupäeval kirikus lastepäeval ja meie Mehega poodlesime samal ajal, ma läksin seemnete ostmisega vist natuke hoogu.

Rõõm on ilmast, mis on märtsi esimese poole kohta suurepärane. Ma pean ennast kogu aeg maakaevamise-mõtte osas tagasi hoidma. Veel on suuuuuur rõõm kogudusest. Igaühel peaks olema üks hea ja ülesehitav kogukond, kuhu võib alati minna ja kus on alati tore olla.

Kurb on, et jaksu selle vaimustava ilma kasutamiseks ei ole. Gripp ja kohe selle otsa mingi tüütu kurgu-ninaviirus on oma töö teinud, liigesed annavad tunda ja süda ütleb aeg-ajalt, et mine istu nüüd, pikali ei tohi minna, siis ma jään seisma. Küll see üle läheb, ennegi läinud. Tatsun ilusate ilmadega tasakesi pargiriisumise, kuuri, kasvuhoone ja kompostihunniku vahet, tegevuste vaheldumine mu südamele sobib.

Hästi on, et kõik on olemas, mida tarvis, ja rohkemgi veel. Toit laual, riie seljas ja tuba soe. Minu kangasteljed said ka üle aastate üles pandud, homme hakkan kuduma.

Halvasti on, kui lapsed teevad pahandust. Reedel tohivad nad jälle telerit vaadata ja juba homme jälle arvutisse. Vahepeal on paus, otseselt teleri- ja arvutiusalduse kuritarvitamise tõttu. Me usume sellesse, et pättusele järgnev sanktsioon peaks olema pättusega võimalikult seotud, siis toimib. Teleri- ja arvutikeelu otsese tagajärjena mängib Mees praegu poistega UNOt ja paar õhtut tagasi joonistas Jõugu Juht üsna pika koomiksi. Ilma pildikastita elada on vahelduse mõttes päris hea.

Elu on siiski päris ilus.

Wednesday, March 11, 2015

Kas arvad, et on elul ots, kui ükskord kaotan kinda?

Nii laulis keegi Bullerby lastest. Alles eelmisel nädalal ütlesin Armsale Inglise Keele Õpetajale, et meil kindad märkimisväärselt ei kao, küll aga lähevad püksipõlved - ja täna Vanaema juurest lahkuma hakates ei olnud Unistaja parema käe kinnast ei taskus (kus ta Unistaja arvates pidi olema), nagi all ega teises toas. Kuna päev oli olnud pikk ja tüütu, sisaldanud endas jaburat logistikat ja mitmeid rohkem ja vähem tulemuslikke asjatamisi, võtsime üsna piredatena ette kindaotsingud. Kojumineku seisukohast täiesti vales suunas.

Õnneks on inimestel kena komme leitud kindaid aiapostide otsa torgata. Vaatlesime autost kõiki aiaposte ühel pool teed ... ja seal, kus Unistaja oli kenasti mööda sebrat üle tee tulnud, teisel pool teed. Mees märkis, et sebrast alates maanduvad kõik tänavalt leitud riideesemed koolimajas. Ta on seal kunagi natuke aega töötanud, teab.

Siis ... polnud ühtegi parkimiskohta, aga ühe vihmaveetoru küljes rippus kinnas. Võtsin allesoleva eksemplari näidiseks kaasa ja läksin asja uurima, Mees seisis senikaua autoga peaaegu vale koha peal (peatumine oli vist lubatud). Teel kindani tundsin, et lõhnab, vihma sajab, on kevad Tartu peal - selle tänavanurga peal lõhnasid küll peaasjalikult heitgaasid, aga igatahes oli õhul karakterit. Öö õnneks veel käes ei olnud. Vihm oli õnneks tagasihoidlik. Ja seal vihmaveetoru küljes, kenasti krõpsuga kinnitatud, kadunud kinnas oligi. Vasaku käe omast natuke porisem ja mulle tundus, et ka lapikum, aga igatahes veel täiesti ühes tükis.

Aitäh tundmatule kindariputajale.

Sunday, March 8, 2015

Nädala kokkuvõte ehk Aru, Anne

Sel nädalal saime me endale kuueaastase lapse. Lillebror kasvab aina suuremaks. Aina rohkem esitan endale küsimust, kuidas see ilma päris väikese lapseta elamine käibki, ja teate, ma ei oska sellele vastata. Üks endine kolleeg soovitas lahenduseks hankida uus beebi - noh, ma pean sel teemal Jumalaga vestlema, oma teha pole selles küsimuses küll midagi (isegi üks kunstliku viljastamise spetsialist oli ühele sel teemal pöördunud tuttavale vastanud, et teie tahate, mina aitan, aga otsus tehakse kõrgemal pool - ja kui juba nemad ütlevad, et inimestest palju ei sõltu ...).

Ühtlasi pidasime maha sünnipäevapeo, kus noorim osaleja oli kümnekuune ja vanim (JJ) kümneaastane. Mida iganes need lapsed omaette tegid, seekord vist ei räägitud tondijutte ega kustutatud tulesid, aga külalislapsed olid väga häiritud mõttest, et kunagi tuleb koju minna. Ainult väike õrn B., omal jalal kõndivatest lastest noorim, oli vahepeal natuke mures, sest suuremad tahtsid mängida koletisi ja luurekat, aga kolmeaastasele neiule on need mängud siiski liiga karmida. Kahjuks ei suuda ma kirjapildis edasi anda B. hääle traagikat hetkel, mil ta teadustas tõsisest hädaolukorrast - kook tema taldrikus sai otsa! Kookidel, jah, on selline halb omadus.

Kuna ilm oli tore - lõpuks ometi üks loomulik märtsikuu, lumi on sulanud ja maa pehme -, panin kasvuhoonesse maha peotäie rediseseemneid. Äkki neile juba meeldib.

Reedel nautisime Mehe vaba päeva, pidasime rahumeelset pikka hommikupoolikut ja käisime pärast Unistajat huviringi viimas. Ise omandasime samal ajal suuremas koguses konserve. Me ei söö neid igapäevaselt, aga mulle meeldib, kui kodus on igaks juhuks palju sööki.

Samal päeval nägin Linna - vist - kõige huvitavama välimusega pastoripoega Rimi ees kolleegidega vestlemas. Kange kiusatus oli juurde astuda ja küsida, vabandage, kas teie olete see pisike poiss, kes kõndis kogudusehoone "taevatrepist" alla ja laulis valju häälega, et tal on kodus vihmavari ... Jäi tegemata, sest ma pole veel piisavalt tädieas.

Kohalikel kõutsidel on kevad. Meie steriliseeritud daamidel avaldub kevad varasemast suuremas huvis ronida, kuhu iganes saab. Õues viibib must Mimi peamiselt puu otsas, toas - näete isegi. Oma ilu jäädvustamisse suhtub ta nii, nagu näoilmest näha.

Monday, March 2, 2015

Kuidas meil sünnipäevi peetakse

Lühidalt: vaikselt.

Pikemalt. Me oleme mitte-laulev ja mitte-loopiv perekond, nii et kellegi üleslaulmist meil ei tehta. Tavaliselt ärkab sünnipäevalaps ise suurest ärevusest varem kui lapsevanemad ja vennad, ja saab siis harjutada kannatlikkust. Tuleb hästi välja. Lõpuks venivad lapsevanemad voodist välja ja kulgevad koos paari õhupalliga lastetuppa päevakangelast tervitama. Lastetoas rohkem ei toimugi.

Siis pakutakse köögis laua peal kinki ja kooki. Kingitusi on alati kolm, neist üks mingisugune raamat, enamasti natuke asjalikumat sorti, näiteks "Õpilase entsüklopeedia" või "Pildiraamat loomade rekorditest". Jõugu Juht palus küll sel aastal juturaamatut ja sai kah. Üks kingitus on mitu aastat olnud kõigil poistel mingisugune Lego, sest need on kõigi lemmikmänguasjad. JJ enam Legokarpi ei taha, tema küsis kitarri. Seda me veel otsime. Kook on tavaliselt sünnipäevalapse soovide järgi valitud. Unistaja tahab šokolaadikooki, Jõugu Juht punaste sõstardega vahukoorekooki ja Lillebror kõrvitsa-kookoskooki kummikarudega.

Ülejäänud päev kulgeb uue Lego kokkupanemise tähe all. Kui kõik poisid väiksemad olid, käisime sünnipäeva puhul kusagil põnevas kohas - loomaaias või teatris või mänguasjamuuseumis või põllumajandusnäitusel -, aga see komme vajus kuidagi ära. Nüüd tundub, et kümnenda sünnipäeva puhul tuleb reisile minna. JJ sünnipäeva veetsime esimest korda lennates (noh, poisid küll) ja ripptrammiga sõites, Unistaja kümnendat sünnipäeva võiksime tähistada Legolandis ja kui Lillebror ja Unistaja ka Harry Potteri fännideks hakkavad, siis ilmselt oleks asjakohane Lillebrori kümnendaks sünnipäevaks Londonisse lennata ja võlumaailmas ära käia.

Pidu peame siis, kui parimatele sõpradele sobib. Ikka kodus, meile mängutoad ei meeldi. Eriti jube on, kui samas mängutoas toimub veel mitu sünnipäeva - mis sõpradega tähistamine see on! Pealegi tuleb Lillebroril silma peal hoida, et ta liigselt ei rahmeldaks. Mis siis, et kardioloogi kulmud on igal aastal aina vähem kortsus ja on lootust, et operatsiooni ei olegi vaja, terveks pole seda väikest südant veel tunnistatud.

Alates seitsmendast sünnipäevast peame teemapidu. Meil on tegutsenud rüütlid, indiaanlased, "Sõrmuste isanda" tegelased ja gallialased. Eelmisel aastal jätsime seoses kurbade sündmustega JJ sünnipäevaks teema tegemata ja sel aastal noormees ei soovinudki. Eks see kostümeerimise-iga ongi lühikesevõitu.

Kui laupäeva mööda saab, on meiepere sünnipäeva-poolaasta selleks korraks läbi ja lapsevanematel kuni augustini kingitustest ja peokorraldamise-kohustustest vabadus. Mina lubasin küll enda sünnipäeva sel aastal mitte-volbripeona pidada (lootuses, et siis õitsevad juba kannikesed, aga sääski veel pole), aga täiskasvanute sünnipäevadega on ikka oluliselt lihtsam - tuleb lihtsalt sõbrad kutsuda ja süüa teha.

Vahel piilub kapist sala-perfektsionist

Või kust iganes. Sisemiseks perfektsionistiks ma seda nimetada ei saa, sest enamasti ei löö ta ei tantsu ega minesta kuskil kuklasagarates. On kapis nagu Leopoldi-saate anekdoodirääkija.

Need on need hetked, mil tahaks kõike ja korraga.

Teha korraliku, läbimõeldud, säästliku toiduplaani mitme nädala peale ja sellest ka kinni pidada.

Korraldada Lillebrorile Ägeda Sünnipäevapeo.

Koristada elamise läikimiseni puhtaks, aknad ja põrandad ja puha.

Koduõppida kogu kambaga hoolega ja korralikult.

Saada Otsekohe! valmis haapsalu sall, mis tuleks tõesti sel nädalal ära sallisaajale Kaugele Maale ära saata.

Pookida endale külge paar head harjumust, nagu näiteks kindla päevaplaani järgi elamine ja igapäevane köögikasimine.

Alustada suure vuhinaga aiatöid, majaesist parki saab juba riisuda küll.

Koristada korralikult ära kantselei-nimeline kolikamber (SellestKesSiinMajasEnnemElas oli ukse peale jäänud silt "Kantselei" - no las ta siis olla kantselei edasi).

Teha veel mitmesuguseid asju, mida ma olen alati tahtnud teha, näiteks sorteerida ära lemmikretseptid ja tekitada mingid scrapbookid perepiltidega.

Kui ma seda nimekirja vaatan, tekib masendus ja jõuetustunne, sest mind on ainult üks ja ööpäevas liiga vähe tunde, pealegi on jõuvarud piiratud.

Siis on tore tunne avastada, et salajasel perfektsionistil on ka kaasapandud pidurdussüsteem, mida on päris lihtne tööle panna, tuleb seda ainult iseendale piisavalt konkreetselt öelda. Näiteks, et ma ei mõtle sellele praegu, ma mõtlen sellele homme (oli see Scarlett O'Hara, mis ta oli, aga see oli tal küll üks hea mõte). Või lihtsalt: STOPP!

Õiges järjekorras, palun. Haapsalu salliga on kiire. Kuna Jõugu Juht läheb tuleval nädalal inglise keelt vastama, on sellega ka kiire. Enne Sünnipäeva tuleb niiehknii koristada, Mees aitab. Peo Asjus saab üht-teist delegeerida atsakale vanemale vennale, kes võiks suuta kampa kolme- kuni kuueaastaseid natuke suunata, peamiselt mängivad nad niiehknii tagaajamist.Õues on praegu paha ilm ja lehed ei jookse pargist ära. Pool kantseleid sain tegelikult enne haigeksjäämist tehtud ja koristamise peamine eesmärk - et sealt läbi mahuks liikuma - on saavutatud. Head harjumused, palun, üks korraga, ja menüü on neljaks päevaks juba tehtud, poes käidud ja puha. Pärast Pidu me vaatame, mis üle jääb, ja siis teen uue menüü. Lisaks inglise keelele koduõpime üht-teist ikka rutiinsel kombel edasi, nii et pole hullu sellega ka.

Kohe palju kergem sai. Ma hakkan nüüd kuduma, äkki saan homme lõunaks valmis, pesemine ja pingutamine võiks kähku minna. Armas Inglise Keele Õpetaja saatis JJ-le mõned kontrolltööd harjutamiseks, homme tegeleb noormees nendega. Küll laabub.

Sunday, March 1, 2015

Nädala kokkuvõte

Taas polnud suurem asi nädal.

Esimest korda elus lubasin lastel vaadata Käsna-Kalle multikaid, sest ei jaksanud midagi paremat välja pakkuda.

Samuti esimest korda elus ootasin, millal kaheksa-aastane laps koju tuleb ja meile ahjupuid toob. Kõik muud pereliikmed olid nimelt korralikult gripis, Unistaja oli ainuke, kes ainult natuke köhis. Tol ootamise-päeval oli Mees (palavik, seljavalu, kurguvalu) tablettide toel Unistajaga juba hommikul allergoloogi juurde läinud - need ajad lepitakse mitu kuud enne kokku -, aga küttepuud olid toast otsas ...

Unistaja tõigi mitu päeva tublisti meile puid, Jumal tänatud sooja talve eest.

Me saime kah üht-teist.

Unistaja sai Lillebrori mahitusel otsaette Muhu.

Lillebror sai jällegi kirikus pastori noorimalt tütrelt musi. Pastoriproua lubas tütrega muside teemal vestelda. Mind see musitamine isegi ei häirinud, sest Lillebroril on väga ebarealistlikud ootused ühe pühapäevakooli õpetaja suhtes, ta pidavat igal nädalal pärast poisterühma tundi väikeste rühma imbuma ja oma teismelist südamedaami tunniandmisel tüütama. Pastoritütar on ikkagi eakaaslane.

Jõugu Juht on saanud selgeks mitme inglise keele sõna häälduse. Hästi põnev on jälgida, kuidas talle alguses raskusi valmistanud sõnad muutuvad aina kergemaks. Ise ta küll vingub ja viriseb, et ei oska, aga tegelikult on JJ keeleandekas laps ja seda tuleb ära kasutada.

Mees sai tulumaksu tagasi ja sellega kohe küttepuuvõla ära maksta.

Mina sain Hispaania-teemalise kokaraamatu, mis kaalub rohkem kui ükski muu omataoline - Koolibri poes oli korralik allahindlus.


Kuni Mees Vanaisa autot üle vaadata lasi ja pesi (oli selline kaks-ühes teenus), käisin mina mänguasjapoes. Kõndisin jupp aega ümber kuhja selliseid elukaid ja uurisin, kas need on nali või päriselt ka keegi on need lastele mängimiseks tootnud. Uhhh, ja mina mõtlesin, et Furby on jaburuse tipp.

Lõpuks üks pilt:

Kui kevadveed voolavad peamiselt ninast, siis tuleb leida tubaseid lahendusi. Laevukeste ujutamine on hädavajalik.

Nüüd on ametlikult märts!

Märts on tavaliselt hea kuu, sest lumi sulab ära. Sel aastal on õnneks juba peaaegu sulanudki.

Märtsis me:
  • tähistame Lillebrori sünnipäeva;
  • tunneme rõõmu sellest, et Mehel on paar vaba päeva;
  • teeme aiatöid;
  • tõstame kaminasaali ümber;
  • käime arvatavasti kinos "Lammas Shauni" filmi vaatamas;
  • paneme mulda palju seemneid;
  • käime vähe poes.
Koolivaheaega eraldi ei pea, meil on aastaringne koduõpe, sest nii on palju mõistlikum. Muud sündmused, sõidud jms üritused on ka veel täitsa lahtised, sest meil on praegu veel gripipohmelus - just ütlesin Mehele, et kõiksuguste kodu- ja muude tööde osas on nädal aega puudu jäänud - ja kõigepealt tuleb pidada Pidu.

Toredat märtsi teile ka!