Kui ma kokkuvõtet kirjutan nii, et uuest nädalast on juba üks seitsmendik peaaegu läbi, siis on kaks võimalust - kas oli väga tegus nädal, polnud aega kokku võtta, või polegi nagu midagi kirjutada.
Seekord oli see viimane variant. Nakitsesime natuke kodus, kellel tarvis, käis tööl, kellel tarvis, käis huviringis. Lapsed käisid laupäeval kirikus lastepäeval ja meie Mehega poodlesime samal ajal, ma läksin seemnete ostmisega vist natuke hoogu.
Rõõm on ilmast, mis on märtsi esimese poole kohta suurepärane. Ma pean ennast kogu aeg maakaevamise-mõtte osas tagasi hoidma. Veel on suuuuuur rõõm kogudusest. Igaühel peaks olema üks hea ja ülesehitav kogukond, kuhu võib alati minna ja kus on alati tore olla.
Kurb on, et jaksu selle vaimustava ilma kasutamiseks ei ole. Gripp ja kohe selle otsa mingi tüütu kurgu-ninaviirus on oma töö teinud, liigesed annavad tunda ja süda ütleb aeg-ajalt, et mine istu nüüd, pikali ei tohi minna, siis ma jään seisma. Küll see üle läheb, ennegi läinud. Tatsun ilusate ilmadega tasakesi pargiriisumise, kuuri, kasvuhoone ja kompostihunniku vahet, tegevuste vaheldumine mu südamele sobib.
Hästi on, et kõik on olemas, mida tarvis, ja rohkemgi veel. Toit laual, riie seljas ja tuba soe. Minu kangasteljed said ka üle aastate üles pandud, homme hakkan kuduma.
Halvasti on, kui lapsed teevad pahandust. Reedel tohivad nad jälle telerit vaadata ja juba homme jälle arvutisse. Vahepeal on paus, otseselt teleri- ja arvutiusalduse kuritarvitamise tõttu. Me usume sellesse, et pättusele järgnev sanktsioon peaks olema pättusega võimalikult seotud, siis toimib. Teleri- ja arvutikeelu otsese tagajärjena mängib Mees praegu poistega UNOt ja paar õhtut tagasi joonistas Jõugu Juht üsna pika koomiksi. Ilma pildikastita elada on vahelduse mõttes päris hea.
Elu on siiski päris ilus.
No comments:
Post a Comment