CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Wednesday, April 29, 2015

Ah et sotsialiseerumine?

Käisime lastega restoranis. Kõht oli tühi ja muidu tundus ka hea mõte üle hulga aja kusagil väljas söömas käia. Tegelikult käis kogu kamp viimati korralikus restoranis ligi viis aastat tagasi Saksamaal. Suvine välirestoran Kuressaares polnud nagu päris see.

Imestamist jätkus. Et lahkesti laud kätte näidati, et igale mehele menüü nina alla pisteti - noormehed küll otsustasid usaldada vanemate valikut -, et servjetid olid riidest ja et jooke võis ise valida. Noh, kodus saab juua seda, mida on, ja valgeid riidest servjette ma lihtsalt ei anna lastele kätte.

Lillebror toimetas asjalikult noa ja kahvliga. Põhitähelepanu sai küll limonaadikõrs. :) Siis oli tarvis külastada tualetti. Jõugu Juht läks näitama. Natukese aja tagant saabus tagasi naeratav Lillebror, kes kommenteeris kõlava häälega: "Kemps oli luksuslik, seal oli nii äge prügikast! Ma ei teadnud, kust tuli käib, siis ma küsisin ühe tädi käest, see oli päris vana inimene, ja tema näitas."

Luksuslikkusest on meil Lillebroriga veidi erinev arusaam, aga nüüd on tõestatud, et ka täiesti kodune kuueaastane on võimeline võõrastelt adekvaatsel kombel abi küsima. Lillebrori boonus on praegu veel, et ta on märkimisväärselt armas väike laps, oma suurte tumesiniste silmade ja pikkade tumedate lokkidega, kleenukese kogu tõttu paistab kindlasti õigest vanusest väiksem ka - aga sellegipoolest ei usu ma põrmugi, et ta lasteaialapsena julgem ja toimetulevam oleks.


Sunday, April 26, 2015

Tegin peenraid. Midagi muud juhtus ka.

Kui kevadisel ajal on ilm ilus, siis tuleb seda ära kasutada. Isegi siis, kui ilusa ilmaga kaasneb korralik torm.

Külvasin natuke rediseid ja spinatit, samuti kahe peenra jagu porgandeid. Jupp maad peenramaast on veel läbi kaevamata, aga et kaevata saaks, tuleb eelnevalt ära kolida seltskond varumaasikaid ... Need lähevad päris-maasikapeenardesse talvel otsasaanud taimede asemele. Meie aiast käis nimelt oktoobris üks ilma lumeta Suur Külm üle, ju see mõned nirumad maasikataimed ära võttis.

Istutasime ühe mirabelli, ühe pirni ja ühe ploomi. Nüüd tahaks veel külmakindlaid viinamarjataimi, siis on selleks aastaks viljapuuistutamisega ühel pool. 

Mees sai palka. Tundub, et kui natuke väljaminekuid hajutada, siis saab ebakorrapäraselt laekuvate summadega isegi elada. Muidugi, ebakorrapärasus on suhteline asi, me olime varem harjunud, et palk laekub üheksandal kuupäeval ja kõik. Nüüd laekub nädal-kaks pärast aktuaalse projektitöö lõppemist. Tellimustöid tegev meister - olgu puu-, raua- või tekstiilimeister - saab tasu ikka hoopis ebakorrapärasemalt ja sellise olukorraga me esialgu veel harjuda ei üritagi.

Jõugu Juht pidi kirjutama kevadeteemalise luuletuse. Suusõnal esitatud read olid paljutõotavad, oli rütmi, oli riimi. Paraku juhtus see, mis temaga ikka kipub juhtuma, nimelt, et suulisest heast tekstist jõuab paberile hale vari. Läks meelest ära, kurtis JJ. See laps vajab ilmselt diktofoni või ma ei tea ... Muude loovülesannetega on ka nii, arutleb hästi, räägib mõnusasti, aga kirja pannakse mannetu tekst, ilma saba ja sarvedeta. Ometi ei tohiks kogu jõud enam õigekirjamure peale raisku minna, JJ kirjutab üldiselt päris õigesti. Aitäh sellegi eest.

Unistaja kaotas mütsi. Kohe päris ära kaotas. Mina tegin avastuse, et kaubandusvõrgust pole mõistlikku kevadmütsi saada, ostsin siis mütsitoorikud - kaks tokki puuvillast lõnga. Homseks vast saab valmis. Veel käis Unistaja robootikavõistlusel. Õpetaja tegi küll Ahhaa ukse vahel suured silmad, et Unistaja polevat üldse meeskonnas ja mis, aga siis selgus, et keegi jäi tulemata ja Unistaja võeti siiski kampa. Suures andmekaitsetuhinas jättis õpetaja vanematele edastamata nimed, kes tegelikult meeskonda kuuluvad, aga Unistaja oli aru saanud, et tema muidugi on ... (Õpetaja kirjas oli selline lause: "Võistlustel osalevad lapsed teavad oma osalemisest (kokku 15 õpilast).")

Lillebror ... on peamiselt Lillebror. Noorim laps olla on üks igavene õnnetus, kogu aeg peab kellegi sõna kuulama ja ei saa mitte kellegi suhtes suur vend olla. Vähemalt sai täna üle pika aja kirikusse, seal on Lillebror oma ppk rühmas vanim ja muidu ka jätkub temast väiksemaid pudinaid küllalt.

Minul hakkas just natuke aega tagasi FB-st üht islamiteemalist sõnavõttu lugedes kurb. Miks peab olema nii, et õelus sünnitab õelust juurde? Mitte et ma hirmsasti neid kõrbevõitlejaid armastaksin, aga tahaks midagi teha, et nad ei oleks nii õudsed ... kunagi olid ju nemad ka väikesed armsad lapsed ja kusagil on neil emad. Ma oletan. Paraku saab igaüks vastutada ainult iseenda hea-olemise eest. Ma siis üritan.

Wednesday, April 22, 2015

Kiiviblogimine

On oht, et siia tekib kiiviblogi.

Tarmukas ronija taim, mis saabus meile vitsakesena, on kahe nädalaga kasvatanud endale 15-20 cm pikkused võrsed ja hulga karvaseid lehti, samuti aretanud lehekaenaldesse tillukesed õienupu moodi asjad. Kõigi tarkuste allikas Internet ütleb, et kiivi hakkab vilja kandma nelja-aastaselt, kui seemnest kasvatama hakata. Ma ei tea, mismoodi või kui kaua need Maxima tarnijad oma taimi kasvatasid. Igatahes oleme kiivi suhtes väga põnevil.

Kuna võrsed hakkasid toepulgast üle kasvama ja lonti vajuma, ostsin täna Magaziinist kiivile ronimisredeli. Maksis teine 6.80, mis materjali hulka ja konstruktsiooni lihtsust arvestades on alatu röövimine päise päeva ajal, aga Mees arvas, et tal ei ole tuju kanavõrgust ronimisredelit konstrueerima hakata ... pealegi meil pole kanavõrku. Kui kiivi kasvamist sama hooga jätkab, tuleb talle ilmselt ikkagi mingi varbsein tekitada ja hakata botaanikaaiast uurima, kuidas sellist seltsimeest ohjata.

Ühtlasi - kiivist sõltumatult - külvasin eile maha pool pakki pastinaaki ja täna sain turult alõtša ehk mirabelli! Seda olen ma mitu aastat taga ajanud, kord jään turuleminemisega hiljaks, kord öeldakse, et seda rämpsu ei taha ju keegi ... Kui me ükskord jälle Lõuna-Prantsusmaale pääseme, siis ma tahan taas ööbida Brignoles'i külje all kämpingus, kus mirabellid lihtsalt pots ja pots maha kukuvad ja neid võib rahumeeli hommikusöögiks pugida. No ja kui Vanaema paari aasta eest suurema hulga mirabelle turult tõi, siis selgus, et ma oskan küll kompotti teha ja et see on lausa laste lemmik-magustoit. Homme hakkame poistega istutama. Nemad kaevavad ja tassivad. Mina kastan. Meie muld küll luuviljalistele eriti ei meeldi, aga seda peaks saama puutuhaga parandada, lugesin kusagilt.

Sunday, April 19, 2015

See nädal ...

... on olnud niruvõitu. Meil on Unistaja ja Lillebroriga kamba peale kolm nohu, kaks kurguvalu ja ebamäärane hulk peavalusid.

Koduõppimine lohiseb täies ulatuses. Mida sa õpid, kui pea on paks! Ometi tuleks aktiivselt korrata ja omendada, et õpetajatele hea mulje jätta. Me tegutseme ju suvel ka edasi, natukehaaval, et õpitu ikka meeles seisaks.

Jõugu Juht käis Sõbra pool, kes olevat kogu JJ külasoleku aja arvutis istunud. Ühtlasi on Sõbrale ostetud kolemäng GTA, mis minu teada pole üldse lastele, aga muidugi lubanud Sõber, et ta seal pahaks tegelaseks ei hakka ... Ma pole tööalaselt näinud veel ühtegi algklassilast, kes suudaks selles mängus pahaolemise-kiusatusele vastu seista. Igatahes rääkis JJ suure vaimustuse ja igatsusega kolm päeva vahetpidamata ainult arvutimängudest, kuni ma RÖÖGATASIN. Ilusasti ütlemine, et kulla laps, ma ei valda teemat, (või palun lase mul natuke oma mõtteid mõelda või praegu on sul tarvis loodusõpetust teha, tegeleme palun Eesti kaardiga) ei toiminud päris palju kordi. Hetkel, muide, avastab JJ üht mängu küll, aga see on ikka hulga sõbralikum kui GTA. Tutvustasin talle isegi hinnanguid Common Sense Media leheküljelt, aga see virtuaalilm on ikka nii vaimustav ...

Mees korraldas meile laenatud projektori ja täitsa koduse voodilina abil kodukino. Oli kena, võib isegi korrata. Tõsi, järgmisel korral peaks eelnevalt kuidagi valmistuma, näksimise osas või nii.

Leppisime kokku, et laupäeviti hakkavadki mehed süüa tegema. Tuleb leida retseptid, millest Mees, mina ja lapsed ühtmoodi aru saame. Mõnes retseptis nimelt on ühele või teisele tegevusele ainult vihjatud, arvestades, et küll söögitegija ise aru saab. Mees ei saa, oleme proovinud.

Redised ja spinat on ikka külvamata. No ma kavatsesin, aga siis tuli viirus ...

Vähemalt ronib tarmukas ronija taim agaralt ja on ennast juba kümme sentimeetrit pikemaks kasvatanud. Lehekaenaldes on mingisugused nupukesed, ega see hull ometi ei kavatse kohe õitsema minna? Enne võiks ju ära kohaneda.

Saturday, April 18, 2015

Streigi tähtsusest

Kõigi maade koduperenaised, ühinege!

Kui on käsil üks sedasorti päev, mil üks anonüümseks jääda sooviv naisterahvas on toppinud masinasse ja riputanud kuivama kolm portsu pesu, täitnud x korda nõudepesumasinat, inspekteerinud x korda masinast tulnud nõusid (ulatatud Lillebrori poolt) puhtuse küsimuses, kannatanud ära x fekaalinalja kolme poisslapse poolt, viinud läbi kaks eesti keele kontrolltööd ja dikteerinud kaks etteütlust - need on kõik harjutava iseloomuga, muidugi -, triikinud 7 särki, posu köögirätikuid ja mõned padjapüürid*, masindanud x + n kastitäit oksamultši, saanud masindamise käigus 2x + n korda torgata vihatud viirpuuokste käest, kaevanud umbes tund aega maad** ja ilmunud lõpuks kööki, kus laud on lõunast jäetud mustade nõude all lookas ... Rääkimata sellest, et Unistaja ja Lillebrori nohu-kurguvalu viirus on ilmselt ka emmele nakanud ... Siis on aeg kuulutada välja selles majas elavate emmede üldstreik ja teatada, et täna teevad süüa mehed. Või, armas perekond, minge restorani.

Tekib kuum tee ja tablett. Lapsed toimetavad vaikselt, saavad ilmselt mingeid käsklusi. Köögist hakkavad levima lõhnad. Siis kutsutakse lauda. Pakutakse hautatud sibulat, redisesalatit, ahjus küpsetatud pelmeene ja paprikat. Pelmeenid, muide, annetas Vanaema eelmisel nädalal. Kui välja arvata, et pelmeenidel oli pelmeenimaitse (mida iganes neisse poolfabrikaatidesse pannakse, maitseomadusi see ei paranda, pigem vastupidi), oli tegu hea söögiga.

Anonüümseks jääda sooviv naisterahvas nuuskab ägedalt nina ja hakkab streigimurdjaks, vähemalt mis puutub hommehommikuse saialise valmissõtkumisse.

Kui keegi teine süüa teeb, on meeleolu kohe hoopis teine, mis siis, et homme kirikusse ei saa - karantiin, meil on palju beebisid ja viirus on ilmselt nakkav. Streigi tagajärjel läks  laste kraamist iseenesest puhtaks ka elutoa laud, kus tavaliselt on poole meetri paksune kultuurikiht, ja kolm poisslast käitusid terve õhtu! täiesti rahumeelselt (võrdluseks paar möödunud päeva ja tänane hommik, mis tegelikkuses ei vääri meenutamist ... ainult üks lärm, rabelemine ja kriiskamine). 

Muidugi peaks ühe korraliku streigi juurde kuuluma ka streigini viinud olukordade hindamine ja arutelu ülemusega, mida saaks edaspidi teha, et streiki poleks vaja. Streikijate poolt on tulnud ettepanek, et laupäeviti teevadki edaspidi süüa mehed. Lapsed olid sellise korraldusega nõus, Mees ... no tal ei jää midagi üle, aga temal on muidugi otsustusõigus. Kuna JJ oskab suurepäraselt pannkooke teha, on tulevaks nädalaks laupäevane söök teada.

Streikimine on ikka kasulik asi, viib muutusteni ja puha.
__________
* mulle meeldib triikida, aga see on mõnevõrra väsitav ja aeganõudev töö. Mees ei triigi ja mina ei tangi autot, meil on kohati tööjaotus.
** meil ei oska mitte keegi peale minu niimoodi peenramaad kaevata, et sellest ka kasu oleks. Mees lõikab vajaduse korral uute peenarde jaoks mätast maha ja teeb muid raskemaid töid.

Wednesday, April 15, 2015

Abielu püsimisest

Seoses sellega, et ühe sõbra juures tuli väga noorte inimeste abiellumisest juttu, lubasin rääkida, miks ma usun väga noorte inimeste abieludesse. Või täpsemalt, mis tingimustel ma neisse usun. Aga kõigepealt üks mälestus töölt, ajast, mil meil veel gümnaasium oli.

Lapsevanema palvel võtsin ette vestluse, mida ma omas mõttes hiljem nimetasin abielunõustamiseks 15-aastastele. Nimelt oli lapsevanem mures, sest tütreke väike - edaspidi Mirtel (nimi privaatsuse huvides muudetud) oli kolinud noormehe juurde elama. Mirtel oli minu vana tuttav, meil põhikoolis käinud. Armas tüdrukuke. Noormees Taaniel (nimi muudetud) oli mulle tundmatu suurus, aga nagu selgus, ka mitte päris vee pealt riisutud tegelane. Kumbki polnud siis veel 16 täis ...

Niisiis, istusid mul kabinetis Mirtel ja Taaniel, mõlemad väga noored, erksa olemisega ja välimusega, mille peale nõrgema närviga pedagoog roosi rinda ehmatab. Eriti hirmutavad olid nende kõrvarõngad, nimetatakse vist tunneliteks ja näeb valus välja.

"Tädi psihholoog kohendab prille. Mirtel itsitab. Taaniel naeratab rõõmsalt.

"Vaadake, lapsed ... laias laastus on suhetes olemas kolm kategooriat. Käimine, seda me oleme kõik teinud, see on käehoidmine ja nurga peal musitamine. Armukesesuhe käib nii, et s*ks toimub, aga mitte kõigile teadaolevalt, rohkem nagu salaja. Aga kui elatakse avalikult koos ja mitte nagu õde ja vend, magatakse kaisus ja nii edasi, loodetavasti mõlema poole rõõmuks..."

Noored kihistavad naerda ja noogutavad agaralt.

"... siis on selle asja nimi abielu. Kas sina, Taaniel, oled aru saanud, et sa oled sisuliselt abielumees?"

Taaniel vaatab tädi psihholoogi nagu kuu pealt kukkunut ja noogutab. "Muidugi."

"Kas sina, Mirtel, ikka taipad, et sinust on saanud mehenaine?"

"Ammu juba," vastab Mirtel ja vaatab tädi psihholoogile selge ja veidi pahase pilguga otsa. Kas siis tädi psihholoog ei tunne Mirtelit? Tegelikult tunneb küll.

Siis räägime, et Mirtel peaks mõtlema antibeebipillide ja suitsetamise omavahelise kokkusobimatuse peale, tädi psihholoog lubab Taanielile, et teeb Häält, kui alaealisi kusagil suitsu kiskumas näeb, ja õhus vast ei ole väga jubedat pinget. Natuke kohmetuks teeb küsimus, mis siis saab, kui Mirtel satub olema nende kahe protsendi hulgas, kes kunsthormoonidest hoolimata beebiootele jäävad. Taaniel tunnistab, et teema on jutuks tulnud, aga mitte väga põhjalikult. Tädi psihholoog ütleb, et siis pole küsimust, sinust saab noor isa, abort on naise kehale liiga suur šokk ja kui sa oma tütarlast armastad - Taaniel vaatab Mirteli poole, naeratab, lööb selja sirgu ja noogutab - "Ikka!"- ei pane sa teda olukorda, kus ta peaks sellist asja läbi elama. (tegelikult on asi nii, et lapsele elu andmise otsus tuleb teha ühiselt, aga tädi psihholoog tahtis Taanieli natuke testida)

Veel tuleb juttu generatsioonide erinevustest.

"Kui sinu isa, Mirtel, oli noor, ja sinu ema, Taaniel - kui vana ta on? - ahah, seda enam - ja minu noorusajal ka veel, oli kombeks, et 15-aastased vaatasid üksteist, aga ei julgenud rääkidagi. 16-18-aastased käisid natuke kinos ja kohvikus, 19-aastaselt abielluti ja 20-aastaselt saadi laps."

Mirtel ja Taaniel leiavad, et on lõbus ja imelik.

Ja miks te eile puudusite? Mirtelil olid unehäired, vähkres öö otsa ja Taaniel ei saanud ka selle tõttu magada ... Täitsa abieluinimeste probleem, meil kodus sammastega voodis tuleb ka ette.

Siis käib tunnikell ja tädi psihholoog kupatab lapsed välja."

Päriselus oli see jutt muidugi natuke pikem, aga peamine sai vist kirja. Mis Mirtelist ja Taanielist praeguseks on saanud, ma ei tea. Nad olid selles hetkes armas paar, aga muidugi olid neil mitmed abielu - sest niisugune avalikult tunnistatud kooselu on siiski abieluga üsna sarnane asi - toimimiseks vajalikud põhipunktid puudu. Küps vanus nende hulka ei käi, nässu minna saavad ükskõik mis vanuses loodud suhted. Mirtel ja Taaniel ei ole põhjus, miks ma väga noorte abieludesse usun.

Tegelikult ongi nii, et ma usun igas vanuses sõlmitud abi- ja kooseludesse, kui neil on täidetud vaat needsamad põhipunktid. Väga noorte abielude õnnestumise kohta oskab ehk sõber Meremehe Naine midagi öelda, sest nemad Meremehega olid vist napilt kahekümnesed, kui kihlusid, ja kahekümneühesed, kui abiellusid - kui ma nüüd midagi segi ei aja. /pingeline arvutamine/ Seitseteist aastat ja neli last hiljem nad vast juba oskavad öelda, mida väga noortel vaja on, et abielu püsiks. Aga mis ma tahaksin, et minu lastel oleks - ja mida ma oleksin kõike endale kaksteist aastat tagasi tahtnud ... seda ma julgen ikka rääkida.

Üks tore mees, Mehe sõber ja laste sõprade isa, tööalaselt suveperioodil Mati, on öelnud, et abielu on lamp näkku. Mida ta täpselt sellega mõtles, ma ei tea, aga ma arvan, et tal on õigus. Kellegagi pesu ühte masinasse panemine (oli ühtede teiste sõprade kihlumisvihje) on kutse sellele inimesele: ole minu elu tunnistajaks. Ole minu kõrval kõigis kodustes olukordades. Näe mind meigita, hommikuselt loppis olemisega, ajamata habemega. Näe mind haigena, tervena, kurvana ja rõõmsana. Söö koos minuga igal hommikul, lõunal ja õhtul. Näe, kuidas mu ihu aja jooksul muutub. Tule mulle ligi. Ma usaldan sind viimseni.

Esimene punkt on usaldus. Tulevast kaasat peab usaldama nii väga, kui üldse suudad. Tuleb ju temaga jagada ahjukütmist, autot, rahakotti, külmkappi, lastekasvatamist ja voodit. Viimasest natuke allpool veel.

Teine asi on sõprus. Kirg võib jahtuda, ilu hääbuda, argipäev murrab raksatades sisse - aga et koos oleks hea elada, peavad kaks inimest olema sõbrad.

Kolmandaks, kindel ühine otsus ja olukordade läbirääkimine. Mulle hirmsasti meeldis kunagi nähtud küsimustik kihluvatele paaridele. Võib-olla oli too eksemplar liiga põhjalik, aga ikkagi - tuleb rääkida, mis saab siis, kui. Kui elu ei lähe nii, nagu loodetud? Kui tuleb teha otsuseid? Väga noorte puhul koolivalikutest peale.

Neljandaks, värske paar peab olemagi paar. Muidugi võivad kummalegi alles jääda omad sõbrad-sõbrannad, aga vallaliste seltsis klubitama ja flirtima värske abikaasa (käib ka niisama-kooselu alustanud inimese kohta) ilma oma teisepooleta ei lähe. Punkt. Ma ei usu avatud suhetesse. Laiendatud peredega tuleb suhelda eelkõige paarina. Jõuludeks ja muudeks traditsiooniga päevadeks tuleb luua oma traditsioonid, paarina. Ühtlasi peab paarisuhte säilimise nimel ka mõnikord millestki loobuma. Näiteks tean meest, kes äsja alustatud kooselu tõttu viis tagasi kaitseväe varustuse ja jättis minemata ammuunistatud missioonile, või - toimivate perede emad kolivad koos lastega isadele Soome järele. Paar olemine peab mõlema jaoks olema esikohal.

Viiendaks - kõik sõbrad, laiendatud perekonnad ja muud asjapulgad peavad neljandat punkti aktsepteerima. Kui noorpaar soovib jõuluõhtul olla omavahel, siis pole vanemate asi halada. Külla kutsuda võib ikka, aga ei tohi survet avaldada. Oma lapse valikutega peab leppima ja väimees/minia tuleb võimalikult sõbralikult vastu võtta. Lähtume praegu sellest, et väimees/minia on põhimõtteliselt kena inimene, eks ole.

Kuuendaks, ühine kodu on tähtis. Ükskõik, kas see on vanemate poolt ostetud või mingi üüri-katusekamber, kodu tuleb valida koos ja sisustada koos. Sisustamine võib tähendada mööda antiigipoode kolamist, aga ka lihtsalt otsustamist, kas paneme madratsi siia või sinna nurka. Kodus veedetakse ju kahekesi päris palju aega. Ühe või teise juba olemasolevasse korterisse kolimine on riskantne. Paljud naised tahavad asju oma käe järgi sättida, paljud mehed tahavad tunda, et nemad on kodus peremehed. Abikaasa koju manuliseks minnes seda tunnet niisama lihtsalt ei teki. Ühtlasi on vaja privaatsust. Vähemalt eraldi sissekäik ja helikindel vahesein vanemate majas võiks ikka olla!

Seitsmendaks, kui tegu on väga noortega, on endiselt oluline laiendatud perekonna toetus. See võib olla ka materiaalne - kui ühist elu alustavad väga noored, kelle sissetulek on napp -, näiteks koorma talvepuude näol, aga veel olulisem on hingeline toetus. Võimalus nõu küsida, hoolimine ilma surveta. Mõtlen juba vähemalt kaheksa aastat ette (JJ lubab esimesel võimalusel naise võtta), et see on ko-hu-ta-valt keeruline.

Kaheksandaks, loomulikult ühised huvid. Mõned paarid teevad koos muusikat, mõned spordivad koos, mõned (khm) on ühiselt kodulembesed.

Üheksandaks, armastus ja kirg. Ma küll usun siiralt, et pruudid võiksid olla ausalt valges ja miks mitte ka peigmehed (tähendab, s*ksini tuleks jõuda alles pärast muude otsuste langetamist ja selle avalikku teadaandmist), aga esimene musi peaks olema enne altari ette astumist ära katsetatud. Kuigi s*ksuaalset sobimatust ei pidavat olemas olema, on sobitamatus, ütles kord üks tark ja kaua abielus olnud naine, on siiski oluline enne jah-ütlemist teada, kas parima sõbra ja muidu kõige kallima inimese puudutus on meeldiv ja tekitab mõnusat surinat. S*ks, muide, on üks väga kaalukas otsus. Sellega võetakse vastutus mitte ainult enda ja kaaslase hetkelise heaolu eest, vaid lausa isegi kolme inimese elu ja tervise eest - on ju olemas igasuguseid hulle haigusi ja hetkelise rõõmu tulemusena võib alati tekkida uus habras elu. Väga noorte abielu puhul on vanemate asi ka armastuse võimaliku vilja kasvatamisel abistada. Ikka toetavalt ja diskreetselt.

Meeldetulemise järjekorras kümnes, kuid tegelikkuses palju olulisem punkt on valmisolek teha suhte kallal tööd. Igapäevaelu ei ole roosas pilvevahus hõljumine või käsikäes päikeseloojangu paistel jalutamine. Kuigi paduromantilised hetked on olulised, tuleb elada leppimise päevade nimel ka siis, kui argipäev tekitab inimvihkajalikke tundeid. Põrandal vedelevad sokid, rasvane nõudepesulapp ja titele ebaprofessionaalselt paigaldatud mähe ei ole põhjus, miks lahkuminekule isegi mõelda -, aga kui ebameeldivad pisiasjad kipuvad korduma, siis tuleb nendest rääkida. Oma parima sõbraga saab ju ikka rääkida, eks ole? Inimesega, keda usaldad maailmas kõige-kõige rohkem? Nii et räägime, mossitame, lepime. Anname andeks juba enne, kui teinepool andeks palub.

Muide, sellesama alguses mainitud sõbra juures ütles keegi, et abielu kallal töötamine on iiiiiiiik ja tema ei taha sellest midagi kuulda. Ma ei küsinud, kas enesekasvatus sobib talle mõistena paremini. Kui mõlemad pooled püüavad abielu toimimise nimel ise paremaks saada, siis see juba ongi suhte kallal töötegemine, ei midagi keerulist.

Rohkem mulle praegu meelde ei tule. Targemad inimesed on neil teemadel lausa raamatuid kirjutanud, kindlasti on väärt lugemine.

Kiusatustele vastupanemisest ma rääkida ei oska, sest - kuna olen üpris noorena (kui mul oli väga halb meestemaitse) liiga lähedalt näinud ja kuulnud ühe lugupidamisevääritu meesterahva kiusatusi - ma ei pea kiusatuste võimalust tõsiseltvõetavas suhtes üldse väljakannatatavaks teemaks. Kui Lugupidamisevääritu Meesterahva dilemmad seoses sügisese kauni rebaseparvega koolimajas olid minu jaoks alandavad siis, kui meie suhe oli üsna algusjärgus, mille alusel peaksin ma arvama, et minu mingid kiusatused Mehe jaoks alandavad ei oleks? Ma ei taha alandada oma parimat sõpra, nii et ma parem olen kodust väljaspool üksi liikudes võimalikult mitteatraktiivne ja unustan igaks juhuks võimaluse korral ära, kummast soost inimesega ma suhtlema juhtun. Mehel ma ei tea ka abielurikkumise-kiusatusi olevat. Meil on muidugi truudes kristlikes abieludes elavate sõprade näol ka tugev referentgrupp olemas, see aitab palju.

Toimivaid suhteid ja häid leppimise-päevi tülide järel teile ka!
***

Ahaa, igaks juhuks seletan veel, miks ma avatud suhetesse ei usu - sellised kokkulepped, et võime rahumeeles kõrvalhüppeid teha, sõlmitakse sageli ühe poole soovil ja teise poole läbi-hammaste vastutulekul. Tavaliselt saab see teine pool väga haiget. Ühesõnaga, avatud suhe on liiga tihti ebavõrdne asi.

Hakata keskmiseks? Või siiski mitte?

Mõnikord - eriti siis, kui ilm on ootamatult ja pettumustvalmistavalt vastik - tekivad tunded ja mõtted, mis meie eluga päris hästi ei klapi. Ma olen sellest natuke varem ka kirjutanud.

Võib-olla oleks imelihtne käia kaheksast viieni tööl, elada linnas kolmetoalises korteris, pidada ainult ühte kassi, mitte igatseda neljandat (ja viiendat) last ja lasta lastel koolis-lasteaias saada kogu negatiivset kogemust, mida koolist positiivse kõrval saada saab?

Ega meie praegune elu ju ei taga, et Jõugu Juhi lähenev puberteet kergesti möödub, et Unistaja ei järgi kolleegide soovitusi nurga taga suitsu teha ja et Lillebror inetustest puutumata jääks. Viimaseid on suured vennad juba praegu kuhjaviisi koju toonud.

JJ kurtis täna, et tema on ainus oma huviringis, kellel pole nutitelefoni. Ei ole ja ei tule ka, vähemalt veel neli aastat ei tule. Õpetaja Õunapuuhaldja klassi hingekirjas on ta ka üks väheseid, kes lisaks kohustuslikule kirjandusele raamatuid loeb ... ja üldse on ta ilmselt mitte-keskmine.

Keskmised teismelised tarbivad palju alkoholi ja neil on ohtlik s*ksuaalkäitumine ...

Lillebrorile saadeti kutse liituda ühe väidetavalt heal tasemel lasteaiaga. Sisenesin süsteemi ja ütlesin, et tänan ei, meil pole seda tarvis. Igaks juhuks jätsin alles kohasoovi Suurte Poiste Lasteaeda - juhuks, kui midagi meie elus peaks kardinaalselt muutuma. Ma siiski loodan, et ei muutu, ja selle koha saab keegi laps, kellel seda reaalselt vaja on. Lillebroril on purgis röövik, kellele ta igapäevaselt lehti toob, ja "Jassi pass" saab enne suve läbi loetud.

Unistaja smugeldas ennast täna JJ Sõbra juurde külla, sest Vanaema käskis. Muidu on Unistaja elu üpris stressivaba, erinevalt eelmisest õppeaastast on tal pahandusi ainult siis, kui ta taas oma autistlikke jooni rõhutada püüab, näiteks kooliasjade tegemisel abipakkumisest keeldub ja kõik kästule risti vastupidiselt teeb, sest tema maailma loogika järgi tundus nii õige (mis emme ütleb, pole tähtis!).

Mees teeb tööd, aga naudib ka vahepeal muutuvast graafikust tekkivaid vabu päevi. Talle meeldib kollitamas käia ja muul ajal põhikoolisundusest juba vabanenud noori õpetada.

Mina ... ajan juttu oma kiivitaimega, mis on tõesti tragi ja väga karvane, tegutsen aia- ja kodurindel ja koon kabuvaimustusega kangast.

Ja kõigi nende kõhkluste ja keskmise-mõtete peale saabub vannitoast üks pisike kõhn kogu, pidžaamapluus diskreetsuse mõttes ümber puusade seotud - sest alasti meil ei käida ja nüüd juba seisab see ka Lillebroril meeles -, ja esitab küsimusi juustepesu ja dusikabiinis toimetava ämbliku kohta.

Ja siis tuleb meelde, et eelmisel reedel kukkusid kõik kolm üksteise järel kasvuhoone taga olevasse kraavi ja said just parajal määral märjaks. Ja naabrite õunik hobune kappas tee peal. Ja homme hommikul magame kõik kella kaheksani, sest minul on töövaba (ehk siis projektitöödega tegelemise) päev ja Mees lahkub kollitama alles kell üheksa. Ja kuna midagi paremat pähe ei tulnud, siis seikleme nüüd unejutu ajal Gerald Durrelliga Paraguais.

Oma Bullerby peab iga pere ise kombineerima- kui seda tahetakse. Meie tahame ikka veel. Võib-olla kuni nende aastateni, mil kogu pesakond ütleme, jaanuaris ja oktoobris kohale sõidab, lapselapsed ülelugemiseks ette näitab, ja suurte kotitäite moosipurkide ja villaste sokkidega lahkub. Ma jõuluks kõiki külla ei oota, tulevaste miniate vanemad on ju ka olemas. Ehk saavad ka lapselapsed siin kannikeste vahel joosta ja kurgepoegade arvu mõistatada. Kui nad nutitelefonitu elu kiuste ikkagi tahavad tagasi tulla. Vast annavad andeks ...

Sunday, April 12, 2015

Kiivi on tarmukas ronija taim!

Sel nädalal omandasin ühe kiivitaime, kaks põldmarja ja ühe kuivseade nimega harilik taralõng. Põldmarjad on istutatud kasvukohta, kiivile meeldib tema pott (pole lootustki, et ta õues kaua elaks), aga kuivseade veel mõtleb, kas hakata pungi ajama.Kasutamisõpetus nimetaks kiivit tarmukaks ronijaks taimeks. No me vaatame, kuhu me tal ronida võimaldame.

Mees sai kollituslepingu Lähedalasuvasse Väikelinna. Teisipäevast läheb lahti. Kuna Vanaisa sõidab suvisemal ajal oma autoga ise, tähendab see minu ja laste jaoks igal nädalal kolmepäevast sunnismaisust. Kui me just ei taha bussiga linna sõita, me väga ei taha.

Jõugu Juht sai umbes pooleaastase vibukasutamise keelu. Seitse millimeetrit on mõnikord väga olulised ja mõnikord suur õnn. Lillebroril on silmad siiski peas, aga see seitse millimeetrit .. Armi arvatavasti ei jää, nool oli nüri.

Unistaja ja Lillebror said ka vibukasutamise keelud, jaanipäevani. Nimelt selgus, et kellestki möödasihtimine nende moodi on sihtida inimesest viie nurgakraadi võrra mööda. Peab - ja on väga korduvalt õpetatud - sihtima vähemalt 90 kraadi mööda.

Kohtusime paljude huvitavate inimestega, sealhulgas nägime Tõelist Naist - kuidas muudmoodi nimetada daami, kelle kleidike on ilmselt libesti abil selga tõmmatud ja jätab paljaks peaaegu kõik, mida paljaks jätta saab, sealhulgas fakti, et aluspüksid jäid jalga panemata? Ilmas on ikka kõiksuguseid ullikesi.

Vanaisa ja Vanaema käisid külas. Vanaisal õnnestus õues ringivaatamise sildi all salaja muuta vihma- ja lapsekindlaks puuriit, mille Mees oli mõni päev varem lastele ligipääsetavaks teinud. Vähemalt ei tagunud ta seekord naelu imelikesse kohtadesse ega kraapinud uste sisse kirju selle kohta, kumbapidi link käib. Vanaisa abivalmidus avaldub kord juba omapärasel moel.

Aias on kõik kohad täis kannikesi, Lillebrori keeles kannikaid. Lõhnab!

Lapsed käisid sünnipäeval ja meie Mehega käisime üht tööasja ajamas. Ei olnud väga edukas, seetõttu jääb koduõppe kevadpäeval osalemine ära. Oleme kodus, hoiame sõiduraha kokku ja mossitame.

Parim kõigist sündmustest oli kurgede saabumine laupäeval. Nüüd on ka meil ametlikult kevad.

Thursday, April 9, 2015

Huu, troll!

Lillebrorile ei meeldi põrmugi üks tass, mille Vanaema kunagi Norrast tõi. Tassi peal on pontsakas piiga ja sama pontsakas rõõmsameelne troll. No ei meeldi ja kõik! Ei meeldi kohe sinnamaani, et Lillebror hakkab virisema, kui söögi ajal see tass talle juhtub. Minu meelest on täiesti normaalne tass. Vedelikku peab, kõrv on küljes. Võimalik, et pilt on Lillebrori jaoks hirmutav. Eks need trollid ole ka sellised kahtlased tegelased, näevad mõnusad välja, aga kes teab, mis kurjad plaanid neil on ...

Mina tahan ka viriseda. Üks kallis inimene kutsus mind oma blogisse külla, aga seal käib sageli kohe päris ehtne troll ja nüüd ma kardan.

Tähendab, ma arvan, et tal saba ja veidrakujulist nina ei ole, ju on inimene nagu kõik teisedki, aga blogimaailmas on ta mulle silma jäänud kui ülbete ja paikapanevate kommentaaride kirjutaja. Tema tõde on see, mille järgi kõik peavad joonduma, eriti kui tegu on naisterahvastega. Nojah, naisterahvaste juures ma teda trollimas olengi kohanud, ma meeste ja laste (noh, teismeliste) blogides palju ei käi. Küll on üks eluviis vale ja teine veendumus kõlbmatu. Teinekord räägitakse pikk ja ilus jutt maha, et talle asju selgitada, aga hr. Troll on ikka omas kinni.

Hirmul on suured silmad. Kujutan juba ette, mida hr. Troll minult palutud teema peale ütleks ja kuidas minu valikuid maha teeks. Tänagi sain temalt seal armsa inimese juures pragada, lihtsalt sellepärast, et julgen elada teisiti kui tema.

Nimelt on kunagi ühes salajasemas paigas ka troll käinud. Selline mees, kes enda meelest on sõber, aga muudkui rõhutab, et Tema Ise on parem ja Tema Tõde õigem kui kellegi teise (antud juhul minu oma). Käis niikaua, kuni ma paiga salajaseks tegin ja temale enam sissepääsu ei lubanud. Ega ma teda enam ammu päriselus ka külla ei oota, liiga palju sain tookord haiget. Küsimus, kas tõsiselt haigetteinud inimestega peaks iga hinna eest püüdma ära leppida ja edasi suhelda, on muidugi teine teema - või mitu inetust tuleb andeks anda, kuni tohib öelda, et ma enam ei jaksa. Ja kas ma ise üldse parem olen, ma arvan, et mitte.

Igatahes on ka siin kommentaaride modereerimine - uhhh, kui kole väljend, aga mis see parem oleks, tsensuur? - sisse lülitatud, sest üks trollikommentaar sünnitab järgmise ja veel järgmise ja ma tõesti ei taha, kujutage ette.

Kas üldse tohiks blogida, kui trolli kardad? Nojah, mul on tunne, et mul nagu oleks midagi kellelegi öelda. Eriti tugev on see tunne siis, kui ma midagi head avastan või kogen ja tahan seda jagada. Hea asja ainult endale hoidmine pole isegi siis päris õige, kui tegu on apelsinimaitselise šokolaadiga, rääkimata näiteks toredate artiklite linkidest (tuletage mulle edaspidi meelde, et ma tahan sisse seada rubriigi "põnevad artiklid Internetis"), headest retseptidest või toimivatest süsteemidest. Trollihirmust tuleb üle saada ja abivahendiks on seesama kommentaaride mhhhh, toimetamine.

Aga võõras kohas ... ma nüüd ei teagi. Ma ju olen imelik inimene, ei pea laste institutsioonides kasvatamist õigeks ja triigin pesu.

Naljakas on muidugi see, et mõned, võib-olla isegi kümmekond aastat tagasi saime selle trolliksnimetatuga samal ajal kaela ühel ühisel tuttaval ootamatult avaldunud psüühikahäire aktiivsusperioodi. Hr. Troll sai häiritud tuttavaga kiiresti ja krõbedalt hakkama, mina üritasin ikka toetav ja sõbralik olla, noobiless oblikas. Eesti on hirmus väike.

Palun, sõbrad, kui ma ise peaksin kuskil hakkama saba ja sagris juukseid kasvatama, öelge mulle kohe ja kiiresti, eks ole?

Kuidas me raha säästame

Umbes kuu aega tagasi kirjutasin, aga jäi millegipärast avaldamata. Tegelikult mõlgub mõttes lausa mitu postitust raha säästmise teemal, eraldi toidust ja rõivastest ja ... Sellest ka, miks üldse. Aga ma praegu avaldan selle seismajäänud jutu ikka ära.


Minu suur eeskuju on muidugi see pere. Lisaks säästlikkusele saab neilt õppida ka ilu, harmooniat ja loomingulisust. Täna räägime säästlikkusest, ülejäänud osaga on meil raskusi, näiteks olen ma väga mitteloominguline inimene.

Kuna mina enam täiskohaga ei käi ja Mehe sissetulekud on üsna kõikuvad (õnneks on ta selle võrra rohkem kodus ka), aga projektitööd tabavad meid täpselt siis, kui tabavad, on meie rahaline seis niisugune, nagu on. Peamiselt ei ole. Samas on vaja süüa, riideid seljas kanda ja elektriarve ära maksta. Sünnipäevi ja muidu pidusid tuleb pidada, raamatuid osta, huvitavaid elamusi hankida ja noh, natuke võiks ettenägematuteks olukordadeks kõrvale ka panna. Raha iseenesest ei ole eesmärk, aga kahjuks päris ilma ka ei saa.

Loen Lillebrori kõrvalt "Jassi passi" raamatut ja katkun juukseid - mis ometi on selle pere täiskasvanute tarbimisharjumused? Isa räägib oma välismaalemineku (miks, oh miks ei raatsi need vanemad suurele lapsele öelda, kuhu isa läheb ja kuidas seal on?) õigustuseks, et iga päev tuleb poest süüa osta. Mis mõttes, kas neil külmkappi ei ole? (asjakohane video asub siin, meile meeldivad need dinod väga) Muidugi, raamat on üks asi, päris elu teine.

Igatahes:
1. Me ei käi poes. Kui võimalik, siis kohe neli-viis päeva järjest. Külmkapp külmutab, sügavkülm ka. Kuna meil on võimalus käia poes autoga ja kapiruumi, kuhu ostetu panna, ostame korraga kohe palju. Igapäevase poeskäimise miinus on meie jaoks kassasabas kuluv aeg ja spontaansed ostud. Ikka tundub, et oih, täna on /ükskõik mis/ soodne, ostaks!
2. Kodus teen nädalamenüü ja koostan vajalike ostude nimekirja. See ei õnnestu alati, aga aina sagedamini. Minu jaoks toetab selline asi enesedistsipliini ja vähendab spontaansete ostude ohtu.
3. Kui võimalik, ostan allahinnatud või hooajakaupa. See tähendab, et näiteks lasteriideid varun allahindlustelt. Seal on sageli ka ilusamad rõivad, ilma jaburate piltide või muu mooduvärgita. Toidukaubaga on jälle nii, et aed- ja puuvilja puhul on mõttekas vaadata hooaega. See üks zucchini hingehinnaga keset talve mind ei tapa, aga regulaarselt ostan ja toiduks valmistan teda sügisel, kui tema kilohind on talvisest (olen näinud 6 euro kandis) kuni viis korda väiksem (1.20 või umbes nii). Samal põhimõttel varun liha - ikka protsendikleepsuga pakk, kodus kohe ümberpakkimisele ja sügavkülma. Eriti oluline on ümberpakkimine kilesse pigistatud praetüki puhul, kui kile ja sinna sisse eraldunud vedelik eemaldatud saavad - öäk - tuleb tavaliselt välja ilus hästilõhnav lihakäntsakas, mille Mees šnitsliviiludeks või guljašitükikesteks lõigub. Külmutan parajate portsude kaupa.
4. Tööstuskaupu hangime pigem pruugitult. Iga asja puhul seda niimoodi teha ei saa, aga niimoodi õnnestub teinekord saada palju kvaliteetsem ese. Jällegi lasteriietest - kui JJ viis aastat tagasi talvekombet vajas, leidis Lillebrori Sõbra Ema talle tuttavast "kaltsukast" vähekantud ja ilusa, väga hinnatud firma kombe. Selle kombega käis ka Unistaja ja sel talvel külmade ilmadega Lillebror. Kas Lillebror tulevaks talveks liiga pikaks kasvab, ei oska ennustada, aga tõenäoline on, et see kombe teenib pärast Lillebrori veel kedagi. Sama lugu on poiste "sõdurisaabastega" - tundub, et need on igavesed. Pealegi ei meeldi mulle põrmugi palju tarbida ja asju ära visata, armastan ärakasutust. Ilmselt ei aita ühe inimese taaskasutuse-komme põrmugi Kagu-Aasia õmblejaid, aga noh, rand koosneb ka üksikutest liivateradest ja iga liivatera annab oma panuse ...*
5. Me ei kiirusta suuremat asja kohe ostma. Kui just hädaolukord ei ole, vaatame hindu ja ootame. Näiteks otsisime esikusse väikest raudahju umbes poolteist aastat. Poes väljakannatatava hinnaga, ilusat eksemplari polnud. Netioksjonitelt ka sobivat ei leidnud - kas läks hind liiga kõrgeks või ikkagi ei sobinud suurus. Siis kiikas Mees ühel päeval niisama-müügikuulutusi ja leidis - ilusakene, odavakene, meile kättesaadavas kauguses. Käisime õhtul Suure Järve ääres ära, upitasime ahjukese autosse ja nüüd oleme temast juba kaks talve rõõmu tundnud. Ei ole luksusese, meil on tänu sellele nüüd toas palju soojem.
6. Kui võimalik, kasutame uue ostmise asemel hoopis seda, mis on juba olemas. Täiesti ilmselt ei sobi selline soovitus äsja kuhugi mööblitühja korterisse kolinud noorpaarile, aga meil on kapid kola täis ja kuurialused vajavad hädasti inventuuri. Kui alles abiellunud olime, läks Mehel mitu aastat aega harjumiseks, et meil ongi vähe asju ja nõudmine "too mulle üks vana tekk" ei sobi, sest meil lihtsalt ei olnud vanu tekke! Nüüd on nii tekke kui muid asju kogunenud, Vanavanaema ja Vanaema pärandused ja üldse. Usun, et paljudel majaomanikel on kuskil panipaigas ... mida iganes, igatahes võib panipaiga sisust teinekord kasu olla.
7. Kui võimalik, oleme hoopis ilma. Minu armas leivaküpsetusmasin läks katki. Kohe päris lootusetult katki. Kuna tegu ei ole hädavajaliku esemega, elan nüüd ilma - ja pole ka hullu midagi.
8. Mõned head asjad maailmas on tasuta. Meie elukoha eripära arvesse võttes - mustikad. Jalutuskäigud looduses. Päikesevalgus. Reklaamhelkurid - kas teie ka neid palju kaotate? Kui helkureid reklaamnännina ei jagataks, kuluks mul nende peale üsna suur summa. Mõned avalikud üritused. Piletita päevad muuseumides. Mitte et ma ei tahaks muuseume toetada, tahan ikka, aga kui ma pean valima - ja ma pean valima -, kas osta kogu perele piletid või, näiteks, muuseumi kulu ja kirjadega välja antud raamat, siis ma pigem lähen väljapanekut vaatama tasuta päeval ja omandan raamatu.

Midagi on kindlasti veel, mis praegu meelde ei tule. Loomulikult on küllalt neid, kes eelistavad säästmisele rohkem teenimist - aga lepime vast nii, et igaühele sobib oma lahendus.

________
*Kuna viimase aja unejutuks on Gerald Durrelli lapsepõlvemälestused, on mind üsnagi mõjutanud Margo kõnepruuk.

Monday, April 6, 2015

Kuidas me nüüd koduõpime

Mingi rutiin oli ennegi, aga praeguseks on tekkinud selgem süsteem.

Kaks või kolm päeva nädalas on lapsed Vanaema juures hoiul. Nendeks päevadeks saavad nad kaasa töövihikud ja teevad iseseisvalt märgitud ülesanded. Muidugi, mõnikord mõistab mõni laps ülesannet valesti või unustab ära, mis lapsevanem kodus uue osa kohta rääkis. Siis teeme õhtul kodus ümber. Nii läks Unistajal sidesõnade ette koma panemisega (sest Unistaja pole siiani aru saanud, et me loemegi alati vasakult paremale ja "ees" tähendab vasakul pool, tema mõtleks kirja enda jaoks ruumiliseks, kui tohiks) ja Jõugu Juhil mitmekohaliste arvude üleminekuga lahutamisega.

Kolm või neli päeva nädalas on võimalik koos lapsevanemaga koduõppida. Neli sellepärast, et laupäeviti ma üldjuhul triigin pesu ja selle kõrval õpitakse ka. Tavaliselt võtab koduõppimine aega kaks kuni kolm tundi, kui kunsti juhtub, siis seda teeme kohe eraldi.

Mõnikord - kord-kaks nädalas ikka - alustame usuõpetusega. JJ loeb meile lastepiiblist ühe loo ja mina kommenteerin sinna juurde, miks üks või teine asi tähtis oli või kus see tegevus nüüd toimus. Näiteks pean vajalikuks üle rääkida erinevate rahvuste omaettehoidmist ja pere vajadust saada meesoost järeltulija.

Siis toimub töö sektsioonides. Suuremad teevad mingit iseseisvat kirjalikku tööd, Lillebror loeb. Ikka "Jassi passi". Mina istun näputööga kõrval ja parandan vigu, kui neid esineb. Suuremate küsimustele vastan lõigu lõpus, kui tarvis, sinnamaani peavad nad ootama - et Lillebror hakkaks lausete ja lõikude mõttest aru saama.

Kui Lillebror on oma lehekülje-paar "ära lugenud", võtab tema värvimisraamatu ja värvib. Kui mul on talle anda arvutamisleht, siis arvutab ka. Lillebror on käeliselt kehvemas seisus kui vanemad vennad samal ajal, ma arvan, et korraliku värvimise harjutamine on oluline - eriti kuna värvimisraamatuid on meil lademetes, ise ostetud, kingitud ja kuskilt raamatukogu vanapaberikastist haaratud.

Unistajaga vaatame iseseisvalt tehtud töö üle - viimasel ajal on selleks peamiselt inglise keele sõnad, läheneme töövihikule loominguliselt -, võib-olla arutame natuke ja siis loeb Unistaja emmele ette. Temal on pooleli "Aarete saar", ikka see hästi vana trükk. Keeruliseks teeb asja, et mina ei tea, mida kõik need laevandusterminid tähendavad! Õnneks on raamatus pilte ka, nüüd ma tean, et pukspriit on see purjeka etteulatuv pikk palk või noh, see pikk asi nina küljes, sest pildil ronib noor Jim Hawkins seda mööda laeva peale ja tekst räägib pukspriiti pidi ronimisest ... Unistaja on hakanud sageli küsima, mida tähendab üks või teine talle tundmatu sõna või väljend, see on puhas õnn ja rõõm. Tavaliselt loeb Unistaja kaks-kolm lehekülge korraga ja on sageli pärast lugemist vaba mees (Lillebror on vaba pärast lehekülje äravärvimist või samal ajal, kui Unistaja).

Siis vaatame JJ-ga üle tema tehtud iseseisva töö ja sukeldume Tiffany Achingu seiklustesse Miss Leveli abilisena. JJ vingub ja viriseb, et raske on inglise keeles lugeda, aga naerab õigetel kohtadel, tõlgib hästi ja omendab tasahaaval võõramate sõnade hääldust. Mina olen NacMacFeegle'ite murde inglise keelde tõlkijaks ja elevaks sõnaraamatuks kõrval. Mis iganes murret Feegle'id räägivad, mulle meenutab see kohati iirlasi ja see on minu inglise keele oskuse peamine baas (veetsin noorena mõned kuud Iirimaal Croagh Patricku varjus üht imearmast beebit hoides, ja tolle pere isa rääkis kohe mõnuga murdes), nii et sobib.

Siis on lõpuks ametlik osa läbi ja järgnevad integreeritult kehaline kasvatus, loodusõpetus ja tööõpetus vabaõppe vormis õues, kui vähegi ilma peab. Muidugi, me vaatame loodusõpetust töövihikust ka. Kui ilma ei pea, tegeletakse toas millegi leiutamise või perekondlikult kasulike töödega.

Vaeslapse osas on jätkuvalt muusika. Et mina ja Mees oleme üpris ebamusikaalsed, on vilets vabandus. Parem vabandus on, et meile koolist eraldatud ametlikud materjalid on üpris õudsed, suur rõhk on vastikutel käemärkidel ja lauludel, mida meist keegi pole kunagi kuulnud. Muusikat õpetame siis, kui juhtub, mõnikord juhtub päris palju, mõnikord ei juhtu mitu nädalat üldse. Kuni me kooli vastamamineku ajaks oleme välja mõelnud, mida tähendab "kehapill", ja Eesti hümni edaspidi ja tagaspidi pähe ajanud, võiks nagu jätkuda. JJ-le kitarri ostmine on jätkuvalt plaanis. Unistaja avaldas soovi viiulit õppida, aga ma usun, et sellega on samuti nagu tema paari aasta taguse sooviga hakata lugema "Kolme musketäri" - ise alles veeris, aga tahtis võtta võimalikult ägeda raamatu. Loomulikult andis ta pärast esimest lauset alla.

Kohustuslikku kirjandust loetakse sel ajal, kui Lillebror lõunaund magab. Ka sellega on keeruline, sest Andrus Kivirähu raamatuid meile majja ei tule muidu kui üle minu väga surnud laiba, ja "Arabella" tegevus on JJ-l väga selge - aga Unistaja Õpetaja luges just klassiga kakaraamatut ja Õpetaja Õunapuuhaldjas jällegi "Arabellat". Asendasime siis kakaraamatu Volli lugudega, aga "Arabella" asemel surusin JJ-le pihku "Kalli härra Q" - ikkagi sama autor ja selline hingeline raamat. JJ luges selle paari päevaga läbi ja küsis järgmiseks Pratchettit. Nii või teisiti loevad mõlemad noormehed praeguseks rohkem, kui koolist ette nähtud - ja see sobib mulle kui perekonna esi-raamatukoile suurepäraselt.

Matemaatika õppimise eest vastutab peamiselt Mees, tal nagu vastav haridus olemas, aga etteütlust teeme iga kahe nädala tagant, laupäeviti, triikimise kõrvale. Pole üldse nii kole kui võiks.

Kunst ja käsitöö juhtuvad siis, kui juhtuvad. Vanaema juures on täiesti õppeplaaniväliselt juhtunud, et kõik kolm noormeest oskavad nüüd varrastel kududa. Mittemeisterdava emana on see ainult rõõm, et lapsed midagi praktiliselt kasutatavat õpivad. Arvesse võttes asjaolu, et Teine Vanaisa on elus päris palju õmblemisega tegelenud, ei tundugi see poisslaste poolt harrastatav naiskäsitöö nii imelik (ma tean küll, Kaffe Fassett ja nii edasi  - kuigi Fassetti eraelulist saatust ei soovi ma mitte ühelegi noorele inimesele! -, aga minu päritoluperekonna traditsioonis tegelevad tekstiili ja lõngaga ainult naised, meeste materjalid on alati olnud puit ja metall). Tasapisi juba nõutakse, et tohiks kangastelgedel kududa. Vast kunagi suvel, praegu ma ei taha lapsi teljega mängima lasta, pealegi on vähemalt Lillebrori jalad minu pikkusele säetud tallalaudade jaoks liiga lühikesed. Üldiselt mulle meeldib, kui kunsti ja käsitöö õppimise käigus ka mingi vajalik ese tekib.

Niisama jooksvalt juhtub ajalugu, ühiskonnaõpetust, saksa keelt ja geograafiat, õnneks tohib nende ainetega tegeleda õhinapõhiselt, sest ükski õppekava neid algklassides ette ei näe. Homne ilm tundub võimaldavat suuremas koguses loodusõpetust nii, nagu seda õppima peaks - kõhuli maas. Noh, arvatavasti on aeg panna valmis selleaastane ports röövikukasvanduse-purke ...

Sunday, April 5, 2015

Vaikne nädal

Peab märkima, et väga vaikselt see nädal siiski ei läinud. Õnneks vähemalt Suure Neljapäeva lõunaks olid lärmakamad tegevused möödas, kui tolmuimemist mitte arvestada - aga koristamine pidavat jällegi olema kannatusajal lubatud töö?

Kanga kudusin maha, varsti alustan uut.

Aias sain lõpuks alustada maakaevamist. Küll see on tore töö! Tomatitaimekesed on potis üles tulnud, ja kasvuhoones mõned rediselehed ka. Aprillist septembrini on minu meelest ööpäevas liiga vähe tunde ja minus endas liiga vähe jaksu, et kõike ära teha, mida teha tahaksin.

Lapsed olid suure osa nädalast vabaõppel. Peamiselt tegeleti filmikunstiga. Jõugu Juht ja Unistaja tegid legomehikeste ja omavalmistatud dekoratsioonide abil nukufilme. Kahjuks on nii, et umbes kaheksas film teemal "legomehike kõnnid ringi, kaigas käes, ja peksab teisele (zombit kehastavale) legomehikesele vastu pead" põhjustab lapsevanema poolt sarkastilisi vihjeid, et võiks ju ka midagi sisukamat toota, näiteks "Punamütsike" või "Muna" ... JJ arvas selle peale, et need teemad on juba ära tehtud, aga maailmas pole kunagi küllalt legomehikeste ja zombide võitlust kujutavaid filme. Nojah, tuleb olla tänulik, et erinevalt pühapäevakoolis ja tööõpetuse tunnis produtseeritavatest erinevatest pabermaterjalidest plönnidest* ei ole legomehikeste-film erikujuline ja seda ei pea kusagil ladustama.

Samuti kuulus filmikunsti teema alla taastutvumine "Sõrmuste Isandaga". Reedel kaks esimest osa jutti, laupäeva öösel vastu pühapäeva kolmas osa. Üks saksa taevakanal näitas. Tore on, et poisid hilisõhtusele ülevalolemisele nii hästi vastu peavad, aga ega see muidugi tervislik ega mõistlik ei ole. Noh, mõnikord harva võib.

Minul õnnestus saada taas kontakt ühe ammuse tuttavaga, see oli tore.

Mees sai jälle kollituspakkumise Lähedalasuvas Väikelinnas, aga meil ei ole veel kinnitust, kas Mehe poolt organiseeritud ajad ka kollituse tellijale sobivad. Meile sobiks küll.

Lillebrori eest hoidsime salajas ühe sünnipäevakutse. Kutsuja oli küll Lillebrori ppk rühmakaaslane, heast perekonnast ja puha, aga Lillebror on viimasel ajal nii kohutav vinguviiul, et mul on tõsine kahtlus, kas tal mitte jälle sala-kõrvapõletik ei ole - ja pealegi ei tundunud turvaline Lillebrori mängutuppa rabelema saata. See ainus kord, mil Lillebror on ärkvel olles olnud näost kriitvalge tumekollaste silmaalustega, ja õhku ahmides haledalt kurtnud, et rinnus nii hirmsasti valutab, juhtus vahetult pärast üht suuremate poiste lasteaias peetud madistamisega pidu. Tema kardioloog imestab igal kohtumisel, kuidas Lillebroril üldse minestamishoogusid ei ole, aga rabeleda ei luba ikkagi. Muidugi sai Lillebror selle peale täna teise sünnipäevakutse, teises mängutoas. No me vaatame seda asja.

Ülestõusmispüha puhul käisime kirikus pidulikumalt riides, triiksärgid ja puha, ja sõime kodus prantsusepärast kana. Piduriietega oli seekord küll nii, et ppk õpetajad olid korraldanud munajahi ja muid tegevusi õues - aga kui munajaht näeb igati tore välja, ma ei tea, Portugalis või Texases, kus ülestõusmispühade puhul ongi alati ilus ilm, siis Eestis peab arvestama võimalusega, et ilm on veel halvem kui tänane. Igatahes paluti lapsed külma- ja mudakindlatesse riietesse panna. Meie poisid oma valgete pükstega olid kogu kartulivõtu- ja spordiseltskonna sees nagu valged varesed, aga vist mitte keegi kõhuli ei kukkunud ja õnneks polnud ka ilm nii mudane, nagu ilmateade lubas. Pärast ütles üks ema, kelle tütreke ühena vähestest väikestest tüdrukutest vähemalt kirikuhoones sees kartulivõtuvormi ei kandnud, et tema meelest võiks ka lapsed pidupäeva puhul pidulikult riides olla.

Igatahes võib tänase päeva puhul kindlalt öelda:
Jeesus Kristus on üles tõusnud!


_________
*teate, ma pole siiani aru saanud, mis asi see oli, mille Unistaja mulle eelmisel emadepäeval Õpetaja mahitusel valmistas. Igatahes on see kohutavalt ruumiline, täiesti kasutu - kuivõrd kasutusjuhendit ei antud -  ja seda peab alles hoidma. Tunnen juba ette rõõmu selle aasta emadepäevast, mil ükski lapsuke ei ole ei koolis ega lasteaias ja loodetavasti mulle mingit ebapraktilist kinki ei tee, Mees hoopis juhendab mingi koogi valmistamist, ja kooki saab ju ometi sihipäraselt kasutada!

Saturday, April 4, 2015

Kolm kuud vähemkäimist. Vahekokkuvõte.

Kolm kuud on selline paras katseaeg, kas uus elustiil toimib. Lühidalt - toimib ikka. Pikemalt - eks oma head ja vead ole igal asjal.

Päris pikalt.

Eesmärkideks olid saavutada nädala sees soojem tuba, paremini ärahoitud lapsed, suurem perekondlik kokkuhoidmine ja üldse mõnusam elu. Need eesmärgid on suuremalt jaolt saavutatud. Muidugi esines tagasilööke plaanivälise gripisolemise ja ilmastikukiiksu näol - millegipärast on nädala kõige külmemad päevad ikka esmaspäevad, mil me oleme kõige pikema päeva kodust ära.

Paratamatuks kõrvalnähuks oli sissetulekute vähenemine. Ka varasematel aastatel, mil mina ja Mees mõlemad täiskohaga käisime, olime pidevas pankrotilaadses seisundis, nii et midagi väga eriliselt muutunud ei ole. Jah, rahaga kombineerima ja arvestama peab varasemast veel rohkem, aga päris hea söök on laual, riided on seljas ja vaba aega saab teinekord ka tasu eest sisustada.

Ootamatuks kõrvalnähuks on inimeste reaktsioonid. Vähemalt üks kolleeg (igati armas inimene) küsis minult juba jaanuari teisel nädalal, kas kodusistumine ära ei tüüta, ja teine kolleeg väljendas hiljuti vaimustust selle üle, et me, noh, üht muu-töö-asja koduväliselt ajame. Tema küll vabandas hiljem, et talle lihtsalt hirmsasti meeldis see mõte ja ta saab aru küll, et ma naudin kodusolemist ... Ka edastas mulle üks teine väga armas inimene hiljuti tööpakkumise. Mulle. Miks, vabandage? Oleks see siis kodune töö olnud, mida ma hea meelega teeksin, ei, ikka kodust väljas! Olen nüüd juurelnud, kas olla solvunud (et armas inimene kohe üldse ei paista aru saavat, et minu süda on kodus ja pealegi olen ma oma väga armsale ülemusele lubanud, et erialast tööd ma kohe kindlasti mitte kusagil mujal tegema ei hakka ...) või lihtsalt kehitada õlgu ja nentida, et ega minagi alati kõige arukamalt ei käitu.

Kõrvalnähu kõrvalnäht on aeg-ajalt avalduv igatsus emigreeruda kuhugi, kus peamiselt koduseinte vahel toimetav naine on normaalne, ühiskondlikult aktsepteeritud nähtus. Keegi minust palju noorem blogijanna kirjutas ka hiljuti sellest, kuidas inimesed tänavalt avaldavad talle survet, et emapalga lõppedes tuleb lapsuke heita sõime ja tormata tööle, sest muidu ei olevat ta täisväärtuslik ühiskonnaliige. Seda suurem surve on minusugustele, kellel oleks nagu kõik tingimused täisaja ja rohkemagagi töötamiseks olemas - lapsed institutsioonidesse pistmiseks küllalt suured, kõrgharidus, töökogemus ja nii edasi -, aga kes eelistavad olla kodus, kütta ahju ja oma lapsi ise kasvatada.

Teate, me oleme tegelikult ka normaalsed, üsna tavalised inimesed. Me lihtsalt oleme teinud valiku mitte enam rabeleda lootusetult ja surmväsinult - sest uue katuse raha me senisel kombel edasi rabeledes ka kokku ei saaks -, vaid nautida märgatavalt lihtsamat elu. Rahatult, aga koos perekonnaga elamine tundub kuidagi ahvatlevam ja vähemalt minu jaoks ka produktiivsem. Nüüd oleme saanud nautida Mehe üksikuid vabu päevi nädala sees, perena koos tegutseda ja elada tõepoolest, kuidagi aeglasemat elu. Varem polnud selleks lihtsalt aega ega jaksu.

Kes tunneb, et jaksab ja tahab kasvatada lapsi, pidada aeda, teha majapidamistöid ja käia täiskohaga tööl, miks mitte. Tore, kui inimestel nii palju jõudu on. Minul pole (arst ütles, et D-vitamiini puudus, aga ma usun, et midagi muud kah, sealhulgas vanaema Mahtilt päritud tõsine kodulembus).  Minule sobib, kui meie lapsed on meie endi poolt suurema osa ajast ära hoitud, kui köögis laua peal on lilled ja lina, kui Mehe kojutuleku ajaks on toad soojad ja söök valmis. Kodus töötamise võimalus, kui seda parasjagu on, on boonus - ainult et kodus tööd tehes ma teengi tööd, mitte ei ole niisama olemas, ja paaril päeval nädalas tööl käies teen ka seal tööd, mitte ei ole niisama olemas.

Wednesday, April 1, 2015

Aprillis me ...

... teeme loodetavasti palju aiatöid.
... loodetavasti tervitame oma kurgi, kes siiani pole millegipärast kodumaile jõudnud.
... nuusutame kannikeste lõhna Maja ümber.
... võib-olla peame järgi minu sünnipäeva.
... värvime ehk mune ka, aga kindlasti valmistame ülestõusmispühade küpsiseid.
... Mehega kahekesi ajame üht tööasja.
... koduõppe kevadpäevale läheme sõltuvalt tööasja tulemuslikkusest (tahaks minna küll, Charlotte Masoni pedagoogika, mmm ...)
... koduõpime ka, aga ilmselt hakkame juba otsast kordama, et teadmistekonserv maikuus õpetajatele pidulikult üle anda.