CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Wednesday, April 15, 2015

Abielu püsimisest

Seoses sellega, et ühe sõbra juures tuli väga noorte inimeste abiellumisest juttu, lubasin rääkida, miks ma usun väga noorte inimeste abieludesse. Või täpsemalt, mis tingimustel ma neisse usun. Aga kõigepealt üks mälestus töölt, ajast, mil meil veel gümnaasium oli.

Lapsevanema palvel võtsin ette vestluse, mida ma omas mõttes hiljem nimetasin abielunõustamiseks 15-aastastele. Nimelt oli lapsevanem mures, sest tütreke väike - edaspidi Mirtel (nimi privaatsuse huvides muudetud) oli kolinud noormehe juurde elama. Mirtel oli minu vana tuttav, meil põhikoolis käinud. Armas tüdrukuke. Noormees Taaniel (nimi muudetud) oli mulle tundmatu suurus, aga nagu selgus, ka mitte päris vee pealt riisutud tegelane. Kumbki polnud siis veel 16 täis ...

Niisiis, istusid mul kabinetis Mirtel ja Taaniel, mõlemad väga noored, erksa olemisega ja välimusega, mille peale nõrgema närviga pedagoog roosi rinda ehmatab. Eriti hirmutavad olid nende kõrvarõngad, nimetatakse vist tunneliteks ja näeb valus välja.

"Tädi psihholoog kohendab prille. Mirtel itsitab. Taaniel naeratab rõõmsalt.

"Vaadake, lapsed ... laias laastus on suhetes olemas kolm kategooriat. Käimine, seda me oleme kõik teinud, see on käehoidmine ja nurga peal musitamine. Armukesesuhe käib nii, et s*ks toimub, aga mitte kõigile teadaolevalt, rohkem nagu salaja. Aga kui elatakse avalikult koos ja mitte nagu õde ja vend, magatakse kaisus ja nii edasi, loodetavasti mõlema poole rõõmuks..."

Noored kihistavad naerda ja noogutavad agaralt.

"... siis on selle asja nimi abielu. Kas sina, Taaniel, oled aru saanud, et sa oled sisuliselt abielumees?"

Taaniel vaatab tädi psihholoogi nagu kuu pealt kukkunut ja noogutab. "Muidugi."

"Kas sina, Mirtel, ikka taipad, et sinust on saanud mehenaine?"

"Ammu juba," vastab Mirtel ja vaatab tädi psihholoogile selge ja veidi pahase pilguga otsa. Kas siis tädi psihholoog ei tunne Mirtelit? Tegelikult tunneb küll.

Siis räägime, et Mirtel peaks mõtlema antibeebipillide ja suitsetamise omavahelise kokkusobimatuse peale, tädi psihholoog lubab Taanielile, et teeb Häält, kui alaealisi kusagil suitsu kiskumas näeb, ja õhus vast ei ole väga jubedat pinget. Natuke kohmetuks teeb küsimus, mis siis saab, kui Mirtel satub olema nende kahe protsendi hulgas, kes kunsthormoonidest hoolimata beebiootele jäävad. Taaniel tunnistab, et teema on jutuks tulnud, aga mitte väga põhjalikult. Tädi psihholoog ütleb, et siis pole küsimust, sinust saab noor isa, abort on naise kehale liiga suur šokk ja kui sa oma tütarlast armastad - Taaniel vaatab Mirteli poole, naeratab, lööb selja sirgu ja noogutab - "Ikka!"- ei pane sa teda olukorda, kus ta peaks sellist asja läbi elama. (tegelikult on asi nii, et lapsele elu andmise otsus tuleb teha ühiselt, aga tädi psihholoog tahtis Taanieli natuke testida)

Veel tuleb juttu generatsioonide erinevustest.

"Kui sinu isa, Mirtel, oli noor, ja sinu ema, Taaniel - kui vana ta on? - ahah, seda enam - ja minu noorusajal ka veel, oli kombeks, et 15-aastased vaatasid üksteist, aga ei julgenud rääkidagi. 16-18-aastased käisid natuke kinos ja kohvikus, 19-aastaselt abielluti ja 20-aastaselt saadi laps."

Mirtel ja Taaniel leiavad, et on lõbus ja imelik.

Ja miks te eile puudusite? Mirtelil olid unehäired, vähkres öö otsa ja Taaniel ei saanud ka selle tõttu magada ... Täitsa abieluinimeste probleem, meil kodus sammastega voodis tuleb ka ette.

Siis käib tunnikell ja tädi psihholoog kupatab lapsed välja."

Päriselus oli see jutt muidugi natuke pikem, aga peamine sai vist kirja. Mis Mirtelist ja Taanielist praeguseks on saanud, ma ei tea. Nad olid selles hetkes armas paar, aga muidugi olid neil mitmed abielu - sest niisugune avalikult tunnistatud kooselu on siiski abieluga üsna sarnane asi - toimimiseks vajalikud põhipunktid puudu. Küps vanus nende hulka ei käi, nässu minna saavad ükskõik mis vanuses loodud suhted. Mirtel ja Taaniel ei ole põhjus, miks ma väga noorte abieludesse usun.

Tegelikult ongi nii, et ma usun igas vanuses sõlmitud abi- ja kooseludesse, kui neil on täidetud vaat needsamad põhipunktid. Väga noorte abielude õnnestumise kohta oskab ehk sõber Meremehe Naine midagi öelda, sest nemad Meremehega olid vist napilt kahekümnesed, kui kihlusid, ja kahekümneühesed, kui abiellusid - kui ma nüüd midagi segi ei aja. /pingeline arvutamine/ Seitseteist aastat ja neli last hiljem nad vast juba oskavad öelda, mida väga noortel vaja on, et abielu püsiks. Aga mis ma tahaksin, et minu lastel oleks - ja mida ma oleksin kõike endale kaksteist aastat tagasi tahtnud ... seda ma julgen ikka rääkida.

Üks tore mees, Mehe sõber ja laste sõprade isa, tööalaselt suveperioodil Mati, on öelnud, et abielu on lamp näkku. Mida ta täpselt sellega mõtles, ma ei tea, aga ma arvan, et tal on õigus. Kellegagi pesu ühte masinasse panemine (oli ühtede teiste sõprade kihlumisvihje) on kutse sellele inimesele: ole minu elu tunnistajaks. Ole minu kõrval kõigis kodustes olukordades. Näe mind meigita, hommikuselt loppis olemisega, ajamata habemega. Näe mind haigena, tervena, kurvana ja rõõmsana. Söö koos minuga igal hommikul, lõunal ja õhtul. Näe, kuidas mu ihu aja jooksul muutub. Tule mulle ligi. Ma usaldan sind viimseni.

Esimene punkt on usaldus. Tulevast kaasat peab usaldama nii väga, kui üldse suudad. Tuleb ju temaga jagada ahjukütmist, autot, rahakotti, külmkappi, lastekasvatamist ja voodit. Viimasest natuke allpool veel.

Teine asi on sõprus. Kirg võib jahtuda, ilu hääbuda, argipäev murrab raksatades sisse - aga et koos oleks hea elada, peavad kaks inimest olema sõbrad.

Kolmandaks, kindel ühine otsus ja olukordade läbirääkimine. Mulle hirmsasti meeldis kunagi nähtud küsimustik kihluvatele paaridele. Võib-olla oli too eksemplar liiga põhjalik, aga ikkagi - tuleb rääkida, mis saab siis, kui. Kui elu ei lähe nii, nagu loodetud? Kui tuleb teha otsuseid? Väga noorte puhul koolivalikutest peale.

Neljandaks, värske paar peab olemagi paar. Muidugi võivad kummalegi alles jääda omad sõbrad-sõbrannad, aga vallaliste seltsis klubitama ja flirtima värske abikaasa (käib ka niisama-kooselu alustanud inimese kohta) ilma oma teisepooleta ei lähe. Punkt. Ma ei usu avatud suhetesse. Laiendatud peredega tuleb suhelda eelkõige paarina. Jõuludeks ja muudeks traditsiooniga päevadeks tuleb luua oma traditsioonid, paarina. Ühtlasi peab paarisuhte säilimise nimel ka mõnikord millestki loobuma. Näiteks tean meest, kes äsja alustatud kooselu tõttu viis tagasi kaitseväe varustuse ja jättis minemata ammuunistatud missioonile, või - toimivate perede emad kolivad koos lastega isadele Soome järele. Paar olemine peab mõlema jaoks olema esikohal.

Viiendaks - kõik sõbrad, laiendatud perekonnad ja muud asjapulgad peavad neljandat punkti aktsepteerima. Kui noorpaar soovib jõuluõhtul olla omavahel, siis pole vanemate asi halada. Külla kutsuda võib ikka, aga ei tohi survet avaldada. Oma lapse valikutega peab leppima ja väimees/minia tuleb võimalikult sõbralikult vastu võtta. Lähtume praegu sellest, et väimees/minia on põhimõtteliselt kena inimene, eks ole.

Kuuendaks, ühine kodu on tähtis. Ükskõik, kas see on vanemate poolt ostetud või mingi üüri-katusekamber, kodu tuleb valida koos ja sisustada koos. Sisustamine võib tähendada mööda antiigipoode kolamist, aga ka lihtsalt otsustamist, kas paneme madratsi siia või sinna nurka. Kodus veedetakse ju kahekesi päris palju aega. Ühe või teise juba olemasolevasse korterisse kolimine on riskantne. Paljud naised tahavad asju oma käe järgi sättida, paljud mehed tahavad tunda, et nemad on kodus peremehed. Abikaasa koju manuliseks minnes seda tunnet niisama lihtsalt ei teki. Ühtlasi on vaja privaatsust. Vähemalt eraldi sissekäik ja helikindel vahesein vanemate majas võiks ikka olla!

Seitsmendaks, kui tegu on väga noortega, on endiselt oluline laiendatud perekonna toetus. See võib olla ka materiaalne - kui ühist elu alustavad väga noored, kelle sissetulek on napp -, näiteks koorma talvepuude näol, aga veel olulisem on hingeline toetus. Võimalus nõu küsida, hoolimine ilma surveta. Mõtlen juba vähemalt kaheksa aastat ette (JJ lubab esimesel võimalusel naise võtta), et see on ko-hu-ta-valt keeruline.

Kaheksandaks, loomulikult ühised huvid. Mõned paarid teevad koos muusikat, mõned spordivad koos, mõned (khm) on ühiselt kodulembesed.

Üheksandaks, armastus ja kirg. Ma küll usun siiralt, et pruudid võiksid olla ausalt valges ja miks mitte ka peigmehed (tähendab, s*ksini tuleks jõuda alles pärast muude otsuste langetamist ja selle avalikku teadaandmist), aga esimene musi peaks olema enne altari ette astumist ära katsetatud. Kuigi s*ksuaalset sobimatust ei pidavat olemas olema, on sobitamatus, ütles kord üks tark ja kaua abielus olnud naine, on siiski oluline enne jah-ütlemist teada, kas parima sõbra ja muidu kõige kallima inimese puudutus on meeldiv ja tekitab mõnusat surinat. S*ks, muide, on üks väga kaalukas otsus. Sellega võetakse vastutus mitte ainult enda ja kaaslase hetkelise heaolu eest, vaid lausa isegi kolme inimese elu ja tervise eest - on ju olemas igasuguseid hulle haigusi ja hetkelise rõõmu tulemusena võib alati tekkida uus habras elu. Väga noorte abielu puhul on vanemate asi ka armastuse võimaliku vilja kasvatamisel abistada. Ikka toetavalt ja diskreetselt.

Meeldetulemise järjekorras kümnes, kuid tegelikkuses palju olulisem punkt on valmisolek teha suhte kallal tööd. Igapäevaelu ei ole roosas pilvevahus hõljumine või käsikäes päikeseloojangu paistel jalutamine. Kuigi paduromantilised hetked on olulised, tuleb elada leppimise päevade nimel ka siis, kui argipäev tekitab inimvihkajalikke tundeid. Põrandal vedelevad sokid, rasvane nõudepesulapp ja titele ebaprofessionaalselt paigaldatud mähe ei ole põhjus, miks lahkuminekule isegi mõelda -, aga kui ebameeldivad pisiasjad kipuvad korduma, siis tuleb nendest rääkida. Oma parima sõbraga saab ju ikka rääkida, eks ole? Inimesega, keda usaldad maailmas kõige-kõige rohkem? Nii et räägime, mossitame, lepime. Anname andeks juba enne, kui teinepool andeks palub.

Muide, sellesama alguses mainitud sõbra juures ütles keegi, et abielu kallal töötamine on iiiiiiiik ja tema ei taha sellest midagi kuulda. Ma ei küsinud, kas enesekasvatus sobib talle mõistena paremini. Kui mõlemad pooled püüavad abielu toimimise nimel ise paremaks saada, siis see juba ongi suhte kallal töötegemine, ei midagi keerulist.

Rohkem mulle praegu meelde ei tule. Targemad inimesed on neil teemadel lausa raamatuid kirjutanud, kindlasti on väärt lugemine.

Kiusatustele vastupanemisest ma rääkida ei oska, sest - kuna olen üpris noorena (kui mul oli väga halb meestemaitse) liiga lähedalt näinud ja kuulnud ühe lugupidamisevääritu meesterahva kiusatusi - ma ei pea kiusatuste võimalust tõsiseltvõetavas suhtes üldse väljakannatatavaks teemaks. Kui Lugupidamisevääritu Meesterahva dilemmad seoses sügisese kauni rebaseparvega koolimajas olid minu jaoks alandavad siis, kui meie suhe oli üsna algusjärgus, mille alusel peaksin ma arvama, et minu mingid kiusatused Mehe jaoks alandavad ei oleks? Ma ei taha alandada oma parimat sõpra, nii et ma parem olen kodust väljaspool üksi liikudes võimalikult mitteatraktiivne ja unustan igaks juhuks võimaluse korral ära, kummast soost inimesega ma suhtlema juhtun. Mehel ma ei tea ka abielurikkumise-kiusatusi olevat. Meil on muidugi truudes kristlikes abieludes elavate sõprade näol ka tugev referentgrupp olemas, see aitab palju.

Toimivaid suhteid ja häid leppimise-päevi tülide järel teile ka!
***

Ahaa, igaks juhuks seletan veel, miks ma avatud suhetesse ei usu - sellised kokkulepped, et võime rahumeeles kõrvalhüppeid teha, sõlmitakse sageli ühe poole soovil ja teise poole läbi-hammaste vastutulekul. Tavaliselt saab see teine pool väga haiget. Ühesõnaga, avatud suhe on liiga tihti ebavõrdne asi.

2 comments:

serverisirvija said...

Ma ütleks, et too kümnes punkt on vast isegi kõige-kõige olulisem. See on see, mis alati ära unustatakse, see on see, millest ilusad filmikesed ei räägi (romantiline linateos lõppeb ikka suudluse või abieluga, hilisemat ei näidata). Suhte kallal töö tegemine, koos kokku kasvamine ja teineteise mõistmine, see on minu meelest miski, mida paljud teha ei taha/suuda/oska. Esimene kriis võrdub kohese lahkuminekuga, sest "kõik peab ju ideaalne olema". Nagu filmis. Muidu pole "päris". Inimesed on naljakad :)

reet said...

Oi, filmid õpetavad ainult flirtimise ja käest kinnihoidmise kunsti, päris suhte toimimist näitab ainult "Väike maja preerias" või mõni muu taoline lugu. Mulle küll meeldiks, kui lisaks kümnendale kõik punktid olemas oleksid. Muidu on kangesti mõistuseabielu moodi.

Post a Comment