CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, April 9, 2015

Huu, troll!

Lillebrorile ei meeldi põrmugi üks tass, mille Vanaema kunagi Norrast tõi. Tassi peal on pontsakas piiga ja sama pontsakas rõõmsameelne troll. No ei meeldi ja kõik! Ei meeldi kohe sinnamaani, et Lillebror hakkab virisema, kui söögi ajal see tass talle juhtub. Minu meelest on täiesti normaalne tass. Vedelikku peab, kõrv on küljes. Võimalik, et pilt on Lillebrori jaoks hirmutav. Eks need trollid ole ka sellised kahtlased tegelased, näevad mõnusad välja, aga kes teab, mis kurjad plaanid neil on ...

Mina tahan ka viriseda. Üks kallis inimene kutsus mind oma blogisse külla, aga seal käib sageli kohe päris ehtne troll ja nüüd ma kardan.

Tähendab, ma arvan, et tal saba ja veidrakujulist nina ei ole, ju on inimene nagu kõik teisedki, aga blogimaailmas on ta mulle silma jäänud kui ülbete ja paikapanevate kommentaaride kirjutaja. Tema tõde on see, mille järgi kõik peavad joonduma, eriti kui tegu on naisterahvastega. Nojah, naisterahvaste juures ma teda trollimas olengi kohanud, ma meeste ja laste (noh, teismeliste) blogides palju ei käi. Küll on üks eluviis vale ja teine veendumus kõlbmatu. Teinekord räägitakse pikk ja ilus jutt maha, et talle asju selgitada, aga hr. Troll on ikka omas kinni.

Hirmul on suured silmad. Kujutan juba ette, mida hr. Troll minult palutud teema peale ütleks ja kuidas minu valikuid maha teeks. Tänagi sain temalt seal armsa inimese juures pragada, lihtsalt sellepärast, et julgen elada teisiti kui tema.

Nimelt on kunagi ühes salajasemas paigas ka troll käinud. Selline mees, kes enda meelest on sõber, aga muudkui rõhutab, et Tema Ise on parem ja Tema Tõde õigem kui kellegi teise (antud juhul minu oma). Käis niikaua, kuni ma paiga salajaseks tegin ja temale enam sissepääsu ei lubanud. Ega ma teda enam ammu päriselus ka külla ei oota, liiga palju sain tookord haiget. Küsimus, kas tõsiselt haigetteinud inimestega peaks iga hinna eest püüdma ära leppida ja edasi suhelda, on muidugi teine teema - või mitu inetust tuleb andeks anda, kuni tohib öelda, et ma enam ei jaksa. Ja kas ma ise üldse parem olen, ma arvan, et mitte.

Igatahes on ka siin kommentaaride modereerimine - uhhh, kui kole väljend, aga mis see parem oleks, tsensuur? - sisse lülitatud, sest üks trollikommentaar sünnitab järgmise ja veel järgmise ja ma tõesti ei taha, kujutage ette.

Kas üldse tohiks blogida, kui trolli kardad? Nojah, mul on tunne, et mul nagu oleks midagi kellelegi öelda. Eriti tugev on see tunne siis, kui ma midagi head avastan või kogen ja tahan seda jagada. Hea asja ainult endale hoidmine pole isegi siis päris õige, kui tegu on apelsinimaitselise šokolaadiga, rääkimata näiteks toredate artiklite linkidest (tuletage mulle edaspidi meelde, et ma tahan sisse seada rubriigi "põnevad artiklid Internetis"), headest retseptidest või toimivatest süsteemidest. Trollihirmust tuleb üle saada ja abivahendiks on seesama kommentaaride mhhhh, toimetamine.

Aga võõras kohas ... ma nüüd ei teagi. Ma ju olen imelik inimene, ei pea laste institutsioonides kasvatamist õigeks ja triigin pesu.

Naljakas on muidugi see, et mõned, võib-olla isegi kümmekond aastat tagasi saime selle trolliksnimetatuga samal ajal kaela ühel ühisel tuttaval ootamatult avaldunud psüühikahäire aktiivsusperioodi. Hr. Troll sai häiritud tuttavaga kiiresti ja krõbedalt hakkama, mina üritasin ikka toetav ja sõbralik olla, noobiless oblikas. Eesti on hirmus väike.

Palun, sõbrad, kui ma ise peaksin kuskil hakkama saba ja sagris juukseid kasvatama, öelge mulle kohe ja kiiresti, eks ole?

0 comments:

Post a Comment