Kolm kuud vähemkäimist. Vahekokkuvõte.

Kolm kuud on selline paras katseaeg, kas uus elustiil toimib. Lühidalt - toimib ikka. Pikemalt - eks oma head ja vead ole igal asjal.

Päris pikalt.

Eesmärkideks olid saavutada nädala sees soojem tuba, paremini ärahoitud lapsed, suurem perekondlik kokkuhoidmine ja üldse mõnusam elu. Need eesmärgid on suuremalt jaolt saavutatud. Muidugi esines tagasilööke plaanivälise gripisolemise ja ilmastikukiiksu näol - millegipärast on nädala kõige külmemad päevad ikka esmaspäevad, mil me oleme kõige pikema päeva kodust ära.

Paratamatuks kõrvalnähuks oli sissetulekute vähenemine. Ka varasematel aastatel, mil mina ja Mees mõlemad täiskohaga käisime, olime pidevas pankrotilaadses seisundis, nii et midagi väga eriliselt muutunud ei ole. Jah, rahaga kombineerima ja arvestama peab varasemast veel rohkem, aga päris hea söök on laual, riided on seljas ja vaba aega saab teinekord ka tasu eest sisustada.

Ootamatuks kõrvalnähuks on inimeste reaktsioonid. Vähemalt üks kolleeg (igati armas inimene) küsis minult juba jaanuari teisel nädalal, kas kodusistumine ära ei tüüta, ja teine kolleeg väljendas hiljuti vaimustust selle üle, et me, noh, üht muu-töö-asja koduväliselt ajame. Tema küll vabandas hiljem, et talle lihtsalt hirmsasti meeldis see mõte ja ta saab aru küll, et ma naudin kodusolemist ... Ka edastas mulle üks teine väga armas inimene hiljuti tööpakkumise. Mulle. Miks, vabandage? Oleks see siis kodune töö olnud, mida ma hea meelega teeksin, ei, ikka kodust väljas! Olen nüüd juurelnud, kas olla solvunud (et armas inimene kohe üldse ei paista aru saavat, et minu süda on kodus ja pealegi olen ma oma väga armsale ülemusele lubanud, et erialast tööd ma kohe kindlasti mitte kusagil mujal tegema ei hakka ...) või lihtsalt kehitada õlgu ja nentida, et ega minagi alati kõige arukamalt ei käitu.

Kõrvalnähu kõrvalnäht on aeg-ajalt avalduv igatsus emigreeruda kuhugi, kus peamiselt koduseinte vahel toimetav naine on normaalne, ühiskondlikult aktsepteeritud nähtus. Keegi minust palju noorem blogijanna kirjutas ka hiljuti sellest, kuidas inimesed tänavalt avaldavad talle survet, et emapalga lõppedes tuleb lapsuke heita sõime ja tormata tööle, sest muidu ei olevat ta täisväärtuslik ühiskonnaliige. Seda suurem surve on minusugustele, kellel oleks nagu kõik tingimused täisaja ja rohkemagagi töötamiseks olemas - lapsed institutsioonidesse pistmiseks küllalt suured, kõrgharidus, töökogemus ja nii edasi -, aga kes eelistavad olla kodus, kütta ahju ja oma lapsi ise kasvatada.

Teate, me oleme tegelikult ka normaalsed, üsna tavalised inimesed. Me lihtsalt oleme teinud valiku mitte enam rabeleda lootusetult ja surmväsinult - sest uue katuse raha me senisel kombel edasi rabeledes ka kokku ei saaks -, vaid nautida märgatavalt lihtsamat elu. Rahatult, aga koos perekonnaga elamine tundub kuidagi ahvatlevam ja vähemalt minu jaoks ka produktiivsem. Nüüd oleme saanud nautida Mehe üksikuid vabu päevi nädala sees, perena koos tegutseda ja elada tõepoolest, kuidagi aeglasemat elu. Varem polnud selleks lihtsalt aega ega jaksu.

Kes tunneb, et jaksab ja tahab kasvatada lapsi, pidada aeda, teha majapidamistöid ja käia täiskohaga tööl, miks mitte. Tore, kui inimestel nii palju jõudu on. Minul pole (arst ütles, et D-vitamiini puudus, aga ma usun, et midagi muud kah, sealhulgas vanaema Mahtilt päritud tõsine kodulembus).  Minule sobib, kui meie lapsed on meie endi poolt suurema osa ajast ära hoitud, kui köögis laua peal on lilled ja lina, kui Mehe kojutuleku ajaks on toad soojad ja söök valmis. Kodus töötamise võimalus, kui seda parasjagu on, on boonus - ainult et kodus tööd tehes ma teengi tööd, mitte ei ole niisama olemas, ja paaril päeval nädalas tööl käies teen ka seal tööd, mitte ei ole niisama olemas.