CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Monday, April 6, 2015

Kuidas me nüüd koduõpime

Mingi rutiin oli ennegi, aga praeguseks on tekkinud selgem süsteem.

Kaks või kolm päeva nädalas on lapsed Vanaema juures hoiul. Nendeks päevadeks saavad nad kaasa töövihikud ja teevad iseseisvalt märgitud ülesanded. Muidugi, mõnikord mõistab mõni laps ülesannet valesti või unustab ära, mis lapsevanem kodus uue osa kohta rääkis. Siis teeme õhtul kodus ümber. Nii läks Unistajal sidesõnade ette koma panemisega (sest Unistaja pole siiani aru saanud, et me loemegi alati vasakult paremale ja "ees" tähendab vasakul pool, tema mõtleks kirja enda jaoks ruumiliseks, kui tohiks) ja Jõugu Juhil mitmekohaliste arvude üleminekuga lahutamisega.

Kolm või neli päeva nädalas on võimalik koos lapsevanemaga koduõppida. Neli sellepärast, et laupäeviti ma üldjuhul triigin pesu ja selle kõrval õpitakse ka. Tavaliselt võtab koduõppimine aega kaks kuni kolm tundi, kui kunsti juhtub, siis seda teeme kohe eraldi.

Mõnikord - kord-kaks nädalas ikka - alustame usuõpetusega. JJ loeb meile lastepiiblist ühe loo ja mina kommenteerin sinna juurde, miks üks või teine asi tähtis oli või kus see tegevus nüüd toimus. Näiteks pean vajalikuks üle rääkida erinevate rahvuste omaettehoidmist ja pere vajadust saada meesoost järeltulija.

Siis toimub töö sektsioonides. Suuremad teevad mingit iseseisvat kirjalikku tööd, Lillebror loeb. Ikka "Jassi passi". Mina istun näputööga kõrval ja parandan vigu, kui neid esineb. Suuremate küsimustele vastan lõigu lõpus, kui tarvis, sinnamaani peavad nad ootama - et Lillebror hakkaks lausete ja lõikude mõttest aru saama.

Kui Lillebror on oma lehekülje-paar "ära lugenud", võtab tema värvimisraamatu ja värvib. Kui mul on talle anda arvutamisleht, siis arvutab ka. Lillebror on käeliselt kehvemas seisus kui vanemad vennad samal ajal, ma arvan, et korraliku värvimise harjutamine on oluline - eriti kuna värvimisraamatuid on meil lademetes, ise ostetud, kingitud ja kuskilt raamatukogu vanapaberikastist haaratud.

Unistajaga vaatame iseseisvalt tehtud töö üle - viimasel ajal on selleks peamiselt inglise keele sõnad, läheneme töövihikule loominguliselt -, võib-olla arutame natuke ja siis loeb Unistaja emmele ette. Temal on pooleli "Aarete saar", ikka see hästi vana trükk. Keeruliseks teeb asja, et mina ei tea, mida kõik need laevandusterminid tähendavad! Õnneks on raamatus pilte ka, nüüd ma tean, et pukspriit on see purjeka etteulatuv pikk palk või noh, see pikk asi nina küljes, sest pildil ronib noor Jim Hawkins seda mööda laeva peale ja tekst räägib pukspriiti pidi ronimisest ... Unistaja on hakanud sageli küsima, mida tähendab üks või teine talle tundmatu sõna või väljend, see on puhas õnn ja rõõm. Tavaliselt loeb Unistaja kaks-kolm lehekülge korraga ja on sageli pärast lugemist vaba mees (Lillebror on vaba pärast lehekülje äravärvimist või samal ajal, kui Unistaja).

Siis vaatame JJ-ga üle tema tehtud iseseisva töö ja sukeldume Tiffany Achingu seiklustesse Miss Leveli abilisena. JJ vingub ja viriseb, et raske on inglise keeles lugeda, aga naerab õigetel kohtadel, tõlgib hästi ja omendab tasahaaval võõramate sõnade hääldust. Mina olen NacMacFeegle'ite murde inglise keelde tõlkijaks ja elevaks sõnaraamatuks kõrval. Mis iganes murret Feegle'id räägivad, mulle meenutab see kohati iirlasi ja see on minu inglise keele oskuse peamine baas (veetsin noorena mõned kuud Iirimaal Croagh Patricku varjus üht imearmast beebit hoides, ja tolle pere isa rääkis kohe mõnuga murdes), nii et sobib.

Siis on lõpuks ametlik osa läbi ja järgnevad integreeritult kehaline kasvatus, loodusõpetus ja tööõpetus vabaõppe vormis õues, kui vähegi ilma peab. Muidugi, me vaatame loodusõpetust töövihikust ka. Kui ilma ei pea, tegeletakse toas millegi leiutamise või perekondlikult kasulike töödega.

Vaeslapse osas on jätkuvalt muusika. Et mina ja Mees oleme üpris ebamusikaalsed, on vilets vabandus. Parem vabandus on, et meile koolist eraldatud ametlikud materjalid on üpris õudsed, suur rõhk on vastikutel käemärkidel ja lauludel, mida meist keegi pole kunagi kuulnud. Muusikat õpetame siis, kui juhtub, mõnikord juhtub päris palju, mõnikord ei juhtu mitu nädalat üldse. Kuni me kooli vastamamineku ajaks oleme välja mõelnud, mida tähendab "kehapill", ja Eesti hümni edaspidi ja tagaspidi pähe ajanud, võiks nagu jätkuda. JJ-le kitarri ostmine on jätkuvalt plaanis. Unistaja avaldas soovi viiulit õppida, aga ma usun, et sellega on samuti nagu tema paari aasta taguse sooviga hakata lugema "Kolme musketäri" - ise alles veeris, aga tahtis võtta võimalikult ägeda raamatu. Loomulikult andis ta pärast esimest lauset alla.

Kohustuslikku kirjandust loetakse sel ajal, kui Lillebror lõunaund magab. Ka sellega on keeruline, sest Andrus Kivirähu raamatuid meile majja ei tule muidu kui üle minu väga surnud laiba, ja "Arabella" tegevus on JJ-l väga selge - aga Unistaja Õpetaja luges just klassiga kakaraamatut ja Õpetaja Õunapuuhaldjas jällegi "Arabellat". Asendasime siis kakaraamatu Volli lugudega, aga "Arabella" asemel surusin JJ-le pihku "Kalli härra Q" - ikkagi sama autor ja selline hingeline raamat. JJ luges selle paari päevaga läbi ja küsis järgmiseks Pratchettit. Nii või teisiti loevad mõlemad noormehed praeguseks rohkem, kui koolist ette nähtud - ja see sobib mulle kui perekonna esi-raamatukoile suurepäraselt.

Matemaatika õppimise eest vastutab peamiselt Mees, tal nagu vastav haridus olemas, aga etteütlust teeme iga kahe nädala tagant, laupäeviti, triikimise kõrvale. Pole üldse nii kole kui võiks.

Kunst ja käsitöö juhtuvad siis, kui juhtuvad. Vanaema juures on täiesti õppeplaaniväliselt juhtunud, et kõik kolm noormeest oskavad nüüd varrastel kududa. Mittemeisterdava emana on see ainult rõõm, et lapsed midagi praktiliselt kasutatavat õpivad. Arvesse võttes asjaolu, et Teine Vanaisa on elus päris palju õmblemisega tegelenud, ei tundugi see poisslaste poolt harrastatav naiskäsitöö nii imelik (ma tean küll, Kaffe Fassett ja nii edasi  - kuigi Fassetti eraelulist saatust ei soovi ma mitte ühelegi noorele inimesele! -, aga minu päritoluperekonna traditsioonis tegelevad tekstiili ja lõngaga ainult naised, meeste materjalid on alati olnud puit ja metall). Tasapisi juba nõutakse, et tohiks kangastelgedel kududa. Vast kunagi suvel, praegu ma ei taha lapsi teljega mängima lasta, pealegi on vähemalt Lillebrori jalad minu pikkusele säetud tallalaudade jaoks liiga lühikesed. Üldiselt mulle meeldib, kui kunsti ja käsitöö õppimise käigus ka mingi vajalik ese tekib.

Niisama jooksvalt juhtub ajalugu, ühiskonnaõpetust, saksa keelt ja geograafiat, õnneks tohib nende ainetega tegeleda õhinapõhiselt, sest ükski õppekava neid algklassides ette ei näe. Homne ilm tundub võimaldavat suuremas koguses loodusõpetust nii, nagu seda õppima peaks - kõhuli maas. Noh, arvatavasti on aeg panna valmis selleaastane ports röövikukasvanduse-purke ...

0 comments:

Post a Comment