Thursday, April 9, 2015

Kuidas me raha säästame

Umbes kuu aega tagasi kirjutasin, aga jäi millegipärast avaldamata. Tegelikult mõlgub mõttes lausa mitu postitust raha säästmise teemal, eraldi toidust ja rõivastest ja ... Sellest ka, miks üldse. Aga ma praegu avaldan selle seismajäänud jutu ikka ära.


Minu suur eeskuju on muidugi see pere. Lisaks säästlikkusele saab neilt õppida ka ilu, harmooniat ja loomingulisust. Täna räägime säästlikkusest, ülejäänud osaga on meil raskusi, näiteks olen ma väga mitteloominguline inimene.

Kuna mina enam täiskohaga ei käi ja Mehe sissetulekud on üsna kõikuvad (õnneks on ta selle võrra rohkem kodus ka), aga projektitööd tabavad meid täpselt siis, kui tabavad, on meie rahaline seis niisugune, nagu on. Peamiselt ei ole. Samas on vaja süüa, riideid seljas kanda ja elektriarve ära maksta. Sünnipäevi ja muidu pidusid tuleb pidada, raamatuid osta, huvitavaid elamusi hankida ja noh, natuke võiks ettenägematuteks olukordadeks kõrvale ka panna. Raha iseenesest ei ole eesmärk, aga kahjuks päris ilma ka ei saa.

Loen Lillebrori kõrvalt "Jassi passi" raamatut ja katkun juukseid - mis ometi on selle pere täiskasvanute tarbimisharjumused? Isa räägib oma välismaalemineku (miks, oh miks ei raatsi need vanemad suurele lapsele öelda, kuhu isa läheb ja kuidas seal on?) õigustuseks, et iga päev tuleb poest süüa osta. Mis mõttes, kas neil külmkappi ei ole? (asjakohane video asub siin, meile meeldivad need dinod väga) Muidugi, raamat on üks asi, päris elu teine.

Igatahes:
1. Me ei käi poes. Kui võimalik, siis kohe neli-viis päeva järjest. Külmkapp külmutab, sügavkülm ka. Kuna meil on võimalus käia poes autoga ja kapiruumi, kuhu ostetu panna, ostame korraga kohe palju. Igapäevase poeskäimise miinus on meie jaoks kassasabas kuluv aeg ja spontaansed ostud. Ikka tundub, et oih, täna on /ükskõik mis/ soodne, ostaks!
2. Kodus teen nädalamenüü ja koostan vajalike ostude nimekirja. See ei õnnestu alati, aga aina sagedamini. Minu jaoks toetab selline asi enesedistsipliini ja vähendab spontaansete ostude ohtu.
3. Kui võimalik, ostan allahinnatud või hooajakaupa. See tähendab, et näiteks lasteriideid varun allahindlustelt. Seal on sageli ka ilusamad rõivad, ilma jaburate piltide või muu mooduvärgita. Toidukaubaga on jälle nii, et aed- ja puuvilja puhul on mõttekas vaadata hooaega. See üks zucchini hingehinnaga keset talve mind ei tapa, aga regulaarselt ostan ja toiduks valmistan teda sügisel, kui tema kilohind on talvisest (olen näinud 6 euro kandis) kuni viis korda väiksem (1.20 või umbes nii). Samal põhimõttel varun liha - ikka protsendikleepsuga pakk, kodus kohe ümberpakkimisele ja sügavkülma. Eriti oluline on ümberpakkimine kilesse pigistatud praetüki puhul, kui kile ja sinna sisse eraldunud vedelik eemaldatud saavad - öäk - tuleb tavaliselt välja ilus hästilõhnav lihakäntsakas, mille Mees šnitsliviiludeks või guljašitükikesteks lõigub. Külmutan parajate portsude kaupa.
4. Tööstuskaupu hangime pigem pruugitult. Iga asja puhul seda niimoodi teha ei saa, aga niimoodi õnnestub teinekord saada palju kvaliteetsem ese. Jällegi lasteriietest - kui JJ viis aastat tagasi talvekombet vajas, leidis Lillebrori Sõbra Ema talle tuttavast "kaltsukast" vähekantud ja ilusa, väga hinnatud firma kombe. Selle kombega käis ka Unistaja ja sel talvel külmade ilmadega Lillebror. Kas Lillebror tulevaks talveks liiga pikaks kasvab, ei oska ennustada, aga tõenäoline on, et see kombe teenib pärast Lillebrori veel kedagi. Sama lugu on poiste "sõdurisaabastega" - tundub, et need on igavesed. Pealegi ei meeldi mulle põrmugi palju tarbida ja asju ära visata, armastan ärakasutust. Ilmselt ei aita ühe inimese taaskasutuse-komme põrmugi Kagu-Aasia õmblejaid, aga noh, rand koosneb ka üksikutest liivateradest ja iga liivatera annab oma panuse ...*
5. Me ei kiirusta suuremat asja kohe ostma. Kui just hädaolukord ei ole, vaatame hindu ja ootame. Näiteks otsisime esikusse väikest raudahju umbes poolteist aastat. Poes väljakannatatava hinnaga, ilusat eksemplari polnud. Netioksjonitelt ka sobivat ei leidnud - kas läks hind liiga kõrgeks või ikkagi ei sobinud suurus. Siis kiikas Mees ühel päeval niisama-müügikuulutusi ja leidis - ilusakene, odavakene, meile kättesaadavas kauguses. Käisime õhtul Suure Järve ääres ära, upitasime ahjukese autosse ja nüüd oleme temast juba kaks talve rõõmu tundnud. Ei ole luksusese, meil on tänu sellele nüüd toas palju soojem.
6. Kui võimalik, kasutame uue ostmise asemel hoopis seda, mis on juba olemas. Täiesti ilmselt ei sobi selline soovitus äsja kuhugi mööblitühja korterisse kolinud noorpaarile, aga meil on kapid kola täis ja kuurialused vajavad hädasti inventuuri. Kui alles abiellunud olime, läks Mehel mitu aastat aega harjumiseks, et meil ongi vähe asju ja nõudmine "too mulle üks vana tekk" ei sobi, sest meil lihtsalt ei olnud vanu tekke! Nüüd on nii tekke kui muid asju kogunenud, Vanavanaema ja Vanaema pärandused ja üldse. Usun, et paljudel majaomanikel on kuskil panipaigas ... mida iganes, igatahes võib panipaiga sisust teinekord kasu olla.
7. Kui võimalik, oleme hoopis ilma. Minu armas leivaküpsetusmasin läks katki. Kohe päris lootusetult katki. Kuna tegu ei ole hädavajaliku esemega, elan nüüd ilma - ja pole ka hullu midagi.
8. Mõned head asjad maailmas on tasuta. Meie elukoha eripära arvesse võttes - mustikad. Jalutuskäigud looduses. Päikesevalgus. Reklaamhelkurid - kas teie ka neid palju kaotate? Kui helkureid reklaamnännina ei jagataks, kuluks mul nende peale üsna suur summa. Mõned avalikud üritused. Piletita päevad muuseumides. Mitte et ma ei tahaks muuseume toetada, tahan ikka, aga kui ma pean valima - ja ma pean valima -, kas osta kogu perele piletid või, näiteks, muuseumi kulu ja kirjadega välja antud raamat, siis ma pigem lähen väljapanekut vaatama tasuta päeval ja omandan raamatu.

Midagi on kindlasti veel, mis praegu meelde ei tule. Loomulikult on küllalt neid, kes eelistavad säästmisele rohkem teenimist - aga lepime vast nii, et igaühele sobib oma lahendus.

________
*Kuna viimase aja unejutuks on Gerald Durrelli lapsepõlvemälestused, on mind üsnagi mõjutanud Margo kõnepruuk.

2 comments:

  1. Aga mul tekkis selline küsimus, et miks sa zucchinisid ise ei kasvata? Kas Eestis nende seemneid või taimi ei müüda? Zucchinid on ju sellised toredad asjad, et juba ühest taimest saab nii palju vilju, et meie ei suutnud neid kuidagi ära süüa (ja no meie mees soob neid rõõmuga ja korraga palju :)
    Eesti kliima peaks neile sobima küll, sest kõrvitsad (nende sugulased) kasvavad ju Eesti ilusti.

    ReplyDelete
  2. Olen kasvatanud ikka, aga neile vist ei meeldi meie aia muld või minu poolt pakutav kasvukoht, viljad hakkavad kasvama hilja ja jäävad pisikeseks. Zucchini oli lihtsalt näide poehindade erinevusest aasta lõikes, mul teised aedviljad pole nii hästi meeles.

    ReplyDelete