Sunday, May 10, 2015

Emadepäev ja muidu ka

Et jõulude tähistamisel on minul kui peamisel söögitegijal ja kingipakkijal oluline roll, on selge. Sünnipäevadest pole ma kunagi eriti hoolinud - kuigi need on tore põhjus sõpru külla kutsuda, on nad paraku ka meeldetuletuseks, et aastad muudkui lähevad ja lähevad ... Emadepäeva suhtes on mul aga enda arvates õigustatud ootused. Näiteks võiks meie pargis massiliselt kasvavatest ülastest mõnikord ka kasu olla. No ja et emal võiks ühel päeval aastas olla puhkus oma kodus, ilma igasuguse streigita, tundub ka inimõigusena.

Muidugi, emadepäeval on kombeks emasid üllatada. Iseenesest on ka see üllatav, kui kõik mehed, nii suured kui väikesed, emadepäeva sujuvalt ära unustavad ja väiksemad mehed vahetult enne emadepäeva hoolega pahandust teevad, nii et juba emadepäevale eelneval õhtul on ema häiritud. Või - ajaloolise tõe huvides - üks suuremat sorti mees arvab, et küpsiste ja eelmaitsestatud kohupiima ostmisest emadepäeva õnnestumiseks piisab, ema juhendagu ise endale pühendatud koogi valmistamist ... Kui siis ka keegi kassidest üllataval kombel ema väga kallite talvesaabaste peale pissib ... siis on ema meeldivalt üllatunud, et taskurätikud polegi majast veel otsas - nädala sees oli nimelt üks lastest väga lopsakas ja häälekas nohus.

Siiski on viimase paari aasta emadepäevadega võrreldes ka positiivseid arenguid toimunud. Näiteks teavad kõik lapsed nüüd, et kirikus kätteantud nartsissikubust tuleb mõni õis kõigepealt eraldada isiklikule emale, mitte lilled rõõmsalt kõigile muudele tädidele ära jagada. Meie koguduses on nimelt kombes, et lapsed jagavad emadepäeval kõigile naisterahvastele lilli. (Lillebror üritas lille kinkida ka pastori 10-aastasele tütrele, kuid see piiga ennast vist veel naisterahvaks ei pea.) Samuti ei pidanud ma täna hommikul mitte kellegi voodiriideid vahetama - veel eelmisel kevadel tavatses üks anonüümseks jääda sooviv poisslaps hommikuselt unise peaga voodisse pissida - mitte et poleks aru saanud, mida teha tuleb, vaid sellepärast, et polnud viitsimist kempsu minna. Ka pole tulnud ühtegi leinateadet ega kingitud mulle tundmatu otstarbega plönni, ja ppk-s valmistatud juukseklambrid tegid lausa rõõmu.

Muidu on elu ju päris ilus. Päike paistab, olen saanud teha hulgaliselt aiatöid ja kohtunud hulga meeldivate inimestega. Sel nädalal oleme tuvastanud kaks ilusat musta kassi meie lähedal, üks ilmselt päris noor tömpsabaline eksemplar elab lausa naabermajas. Ma armastan üldiselt kõiki kasse, aga üleni mustad on kohe eriliselt ilusad. Täna nägime ka esimest korda sel aastal konna. Konni ma armastan ka väga.

Homme ostan Jõugu Juhile kudumisvardad ja palvetan, et mütsikandmise hooaeg oleks sügiseni läbi. Ma nimelt ei ole nõus talle uut mütsi kuduma, kui ma eelmise alles nädal tagasi valmis sain. Noormees põhimõtteliselt oskab kududa, äkki ta ei kaota isekootut nädala ajaga ära. Ainult et aega võtab see asi kindlasti.

Edit järgmisel päeval:  No tõepoolest, millegi nii totra peale pole ma küll kunagi tulnud. Olgu see emadepäev mis ta on, oma peres ema olla on ikkagi parim amet.

No comments:

Post a Comment