CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, May 7, 2015

Lugemisest

Eile õhtul linkis üks mu "lapsukestest", kellest nüüdseks on saanud arukas ja intelligentne noor naine, FB-s üht artiklit, mille peale ei oskagi nutta ega naerda. Artikkel asub siin. Jutu sisu on lühidalt järgmine - ega ma omas jahmatuses ja õõvastuses sõna-sõnalt läbi ei lugenud -, et unejutu lugemine paneb ebasoodsasse olukorda lapsed, kellele unejuttu ei loeta, seega peaksid lugemishimulised vanemad ennast taltsutama ja mitte püüdma oma lastele paremaid tingimusi luua. Ma kohe ei osanudki selle kohta suurt midagi arvata, tundus nagu midagi mingist ulmekirjandusest. Või Põhja-Koreast ...

Täna linkis keegi koduõppefoorumisse sellise artikli. Jah, ettelugemine on kasulik!

Mul on koolis Jõugu Juhist natuke vanem laps, kes sai sel õppeaastal minu kabinetis vist esmakordselt kogemuse, et ekstra temale loetakse ette. Eks õpetajad ikka loevad klassis, aga see lugemine ei ole loetud ühe konkreetse lapse pärast. See laps pole ainus, kelle vanemad ette ei loe. Mul on mitte-lugevaid vanemaid aastate jooksul üsna palju olnud. Polevat aega. Kas peaks? (suure jahmatusega öeldud) Ja: "Minu lapsed teevad sporti, milleks neile lugemine?"  Kõik nende mittelugevate vanemate lapsed on keskmisest märgatavalt madalama õppeedukusega ja igasuguse raamatu taha tuleb neid malakaga ajada. Mõnel juhul on kaasnenud lausa käitumisprobleemide või ränkade õpiraskuste tõttu mujale kooli saatmine.

Tegelikult ei taga unejutt ega muidu ettelugemine hästi käitumist ega häid hindeid. Isegi raamatuhuvi ei taga, ütleb üks sõber, kelle teismeline muidu mõnus poeg olevat elus läbi lugenud ainult ühe raamatu. Küll aga loob ettelugemine mõnusa turvalise olemise ja hoiab paremaid suhteid lapse ja vanema(te) vahel. Meil on kombeks lugeda unejuttu, tähendab, mina loen. Peaaegu igal õhtul, sõltumata sellest, kus me oleme. Raamatud on aja jooksul muutunud keerukamaks, kui kuueaastasele JJ-le (ja neljasele Unistajale ja kahesele Lillebrorile) lugesin "Doktor Dolittle"'it, siis kuueaastane Lillebror kannatas vapralt välja Gerald Durrelli Korfu-seiklused ja nõudis lisagi. Tuleb lugeda vanima lapse tasemel, kuulsin kuskilt. Üks kolleeg jällegi teadis rääkida, et ette võiks lugeda kuni 12-aastasele lapsele. Noh, Mees pole laps, aga ma olen talle ette lugenud peaaegu kogu Pratchetti, HP raamatud, Robin Hobbi Fitzi ja Narri seiklused ja midagi ilmselt veel, mis praegu meelde ei tule. Mees ise nimelt eriline raamatukoi ei ole, aga ettelugemist kuulab küll. Nii et võib-olla loen ette, kuni Lillebror naise võtab. :)

Lugemisest olen ma varem kirjutanud niimoodi:

http://meeleheitetakoduperenaine.blogspot.com/2013/12/nohikud-ei-mingit-kahtlust.html
http://meeleheitetakoduperenaine.blogspot.com/2012/02/oiget-raamatut-on-vaja.html
http://meeleheitetakoduperenaine.blogspot.com/2012/08/raamatud-mida-lastele-lugeda.html
http://meeleheitetakoduperenaine.blogspot.com/2012/08/raamatud-mida-lastele-lugeda-teine-osa.html
http://meeleheitetakoduperenaine.blogspot.com/2012/08/iselugemise-raamatud-algajale-lugejale.html

Lugemise-ajaloost veel niipalju, et mina olevat õppinud lugema (väiketähti ka) kolme aasta ja kahe kuu vanuselt, Mees umbes neljaselt - Mees ise ei mäleta täpsemalt, aga mina ei mäleta aega, mil ma lugeda poleks osanud, nii et Vanaema jutt võib õige olla. JJ sai lugemise selgeks kuue aasta ja ühe kuu vanuselt, Unistaja viie aasta kahe kuu vanuselt, Lillebror vist nelja-pooleselt. JJ-l oli väiksemana märkimisväärselt halb nägemismälu, aga ta mäletab siiamaani peaaegu kõiki etteloetud raamatuid, Unistaja ja Lillebror rakendasid hästi vaatlusmeetodit ja seetõttu läks nende lugemaõpetamine palju libedamalt. Tegelikult sai Lillebror juba napilt kolmesena tähtede kokkulugemise ideele pihta, aga mina mõtlesin, et võtaks ette ühe lapse korraga.

Igatahes, ettelugemine on hea. Juba sellepärast, et tänapäeva mänguasja- ja meediauputuses ei pruugi lapsele jääda piisavalt aega, et iseseisvalt kõiki häid raamatuid läbi lugeda. Kujutage ette lapsepõlve ilma Puhhi ja Notsu, Pipi, naksitrallide, Laupa, põrsas Wilburi, taks Suitsutoru ja kaltsunukk Emiliata ... Või ärge parem kujutage, see oleks ju liiga kole!

9 comments:

suslik said...

ahhh! emilia! tikitud kulmud! :)

reet said...

Jah, ma kunagi otsisin "Kollase rähni ordu" raamatut mööda antivariaate ja loobusin, kui avastasin, mis see tol hetkel maksis. Praegu guugeldasin - keegi on selle müünud hinnaga 4.20, see on peaaegu nagu pühaduseteotus.
Ilmselt ainus mõistlik põhjus, miks mul endal lapsena seda raamatut polnud (tutvusin, lugesin, armusin Saaremaal ema sõbranna juures), on, et väljaandmise aastal oli mu ema hõivatud muude tegevustega, minevaasta augustis olid kuldpulmad ...

Kerli said...

Meie loeme ka jõudumööda. Aga ilmselt ei ole B nii leplik kui Lillebror, sest kui lugemisvara on mõnevõrra üle pea (st venna järgi valitud), siis jalutab ta lihtsalt minema, tegeleb samas toas muude asjadega. Küllap siiski poole kõrvaga kuulab ka, aga mitte samamoodi nagu eakohaseid lihtsamaid (ja soovitavalt rrroosasid) raamatuid.

reet said...

Noh, meil oli lugemine selline õhtune rituaal. Istusin lastetoas voodi peal, tekk õlgadel, ühe "tiiva" all JJ, teise all Unistaja, Lillebror süles. Vist kuni ta umbes neljaseks sai või nii. Mingi minemajalutamine, lehtede pööramine, jalakõlgutamine või muud isetegevused polnud lihtsalt lubatud. Jalakõlgutamise keeld tuli sellest, et ta on väga kondine laps, kellel on ka märkimisväärselt kondised kannad, valus hakkas. Mäletan, et lugesin "Doktor Dolittle"' it, kui Lillebror oli üsna äsja rääkima õppinud. Talle meeldis siis väga näidata, kus pildi peal doktor on, aga ühest näitamisest jätkus. Lillebror on muidugi muidu ka eriliselt flegmaatiline laps, kui asi puudutab paigalistumist.

Kerli said...

Nojah, meie loeme siis, kui juhtub. Vahel kell neli pärast lõunat, vahel kell kuus õhtul, vahel enne magamaminekut. Vähemrituaalselt :)

karina said...

Meil on ka õhtune lugemine, põhivastutaja selles vallas on isa, ema palju harvem. Ka Piiblit loeme järjest ette. Raamatute tase on olnud kaua vanima lapse järgi valitud, aga viimasel ajal pigem kuuese järgi, sest suuremad loevad ise kogu aeg nagunii. Õhtujutt kostab mõlemasse lastetuppa ja tegelikult kuulevad seega nii 3, 6, 9 kui 12.
Oma lapsepõlvest mäletan, et ema luges meile ette vene keeles näiteks Lutsu "Kevadet" ja Puškinit.

Catharina said...

Ma tükk aega mõtlesin selle artikli peale (ikka mitu päeva kohe, ehkki pausidega) ja mõtlesin välja, et siis võiks ju hoopis need vanemad, kes ette ei loe, vastutusele võtta selle eest, et nad oma lapsi teistega võrreldes halvemasse olukorda seavad? :p

reet said...

C., kõik vastused, mis mul Sinu mõtte peale pähe tulevad, on liiga konkreetsed ja koledad, et neid avalikult välja öelda. Aga põhimõtteliselt on see hea mõte.

carm said...

Kohtasin FB-s juba ka sellist uudisepealkirja, et "Having a loving family is unfair" või miskit sellist. Nii et te ei kujuta ilmselt ettegi, KUI ebasoodsasse olukorda te kõik teised lapsed panete ;) Aga seda enam jõudu ja õnnistust teile selles!

Post a Comment