Nii ongi. Kuna õis on esialgu avatud ainult poolest saadik, pole ma talle veel suminal ligi läinud.
Aiablogimisest veel nii palju, et Mehe kollitus Lähedalasuvad Väikelinnas sai läbi. Koolitatavad premeerisid teda selle eest (hea meel, et hing sees) puntra karulaugutaimede ja ühe söödava kuslapuuga. Karulauku olen ma ammu aeda tahtnud, aga kuna mul polnud ette valmistatud sobivat kohta, olin ignoreerinud kõiki Vanaema pakkumisi. Nüüd tuli koht tekitada. Vale koht sai, aga las olla, meil on ruumi palju. Söödava kuslapuuga ei oska ma suurt midagi peale hakata, aga see õitseb agaralt, eks me siis proovime, kui naabrimehe mesilased ta üles leiavad ... Veel omandasime kaks viinamarjaistikut, ise, poest. Lubati, et kannatavad kuni -30 ja rohkemgi. Ma südamest loodan, et me ei pea seda kunagi proovima, kas see lubadus ka vett peab. Mulle ei meeldi külm ilm. Sellepärast pole ma sel nädalal ka aias muud teinud kui rabarberi pealt tigusid korjanud - mis mõttes on meil maikuus selline ilm?
Koduõpperindel läheb hetkel tõusvas tempos. Jõugu Juht käis koolis tasemetööd kirjutamas, tulemust veel ei tea - küll ma küsin Õpetaja Õunapuuhaldja käest. Päev enne tasemetööd tuvastasime, et JJ ei tea, et "kuldnokk", "varsakabi" ja muud taolised liiginimed käivad eesti keeles väikese tähega. Oeh.
Unistaja läheb homme teise klassi tasemetööd kirjutama. Ega seda ju riiklikus mõttes tegema ei pea, aga koolis on mingi aastat kokkuvõttev töö ette nähtud ja mind ennast huvitab, kuidas Unistaja hakkama saab. Igatahes poolitamisest pole ta siiani aru saanud. Tõsi, kui me eile vist viis harjutust järjest läbi poolitasime, siis ta viimases tegi ainult kaks sisulist viga, hakkas looma, tundub. Veel vehime teha mingeid kunstitöid - ma ei salli paberist meisterdamist!!!!!!! - ja koputame muusikarütme. Midagi loodetavasti jääb külge.
Lillebror sai läbi "Jassi passi". Huhh. Järgmiseks raamatuks valis ta "Pätu". Sobib küll, loeb ilusti. Käeliselt on aga täiesti hirmsas seisus nagu terve oma elu - normaalset, rahulikku värvimist oleme treeninud juba paar aastat, aga Lillebrori värvitud pildid on endiselt sarvilised ja värvimine toimub kõigis suundades korraga. Õnneks veel aega on, napilt kuuesed vist veel võivad sirgeldada.
Mees sai kollitusega läbi, seda ma juba ütlesin, ja ostis preemiaks perekonnale piljardilaua. Keegi tahtis ilmselt lahti saada, sest tegelikult see laud kingitakse ära, maksis vähem kui üks euro. Kuidas see laud nüüd Mereäärsest Kuurortlinnast kätte saada - kuna meie kärukonksuga auto tegi täna hommikul kirikuteel müstilisi asju ja ootab, millal asjatundja üle vaatab -, on veel lahtine. Lauamüüja kirjutas, et väga ladustada ei taha. Eks me kavatseme ikka kuu aja jooksul ta ära tuua, see ei ole meie meelest väga kaua ... Kuhu panna, see pole küsimus, garaažis on ruumi küllalt ja kui kunagi juhtub katuse-teemaline ime, siis tekib teisele korrusele üüratu lage ruum, mida ma olen juba Maja omandamisest saadik planeerinud teismeliste lesilaks. Kott-toolid, piljard, redel päris üles teleskoobi ja lugemispesa juurde - ei, teleskoopi meil veel ei ole, aga on üks paljutõotav laepealne.
Mina tahan teha kõike, korraga ja palju. Koristada ja koduõpetada ja süüa teha ja aiatöid teha ja kangast kududa ja ... Vanaema leidis kastitäie linast lõime, see on ütlemata põnev. Paraku on hetke esmane prioriteet koolis vastamas käimine - miks peab koduõppelaps kooliaasta lõpetama koos teistega, kui õpetajatel on niigi kiire aeg? Miks ei võiks koduõppelapsed vastata oma ained ära juunis, kui muud lapsed on laiali ja õpetajad koristavad klasse ja nakitsevad tulevaastaste tööplaanide kallal? Teine prioriteet on igapäevane kodune elu. Söök ja pesumajandus ja ahjukütmine ja kassitoit. Aiatööd ja korralik koristamine on seal kuskil tagaotsas, aga muru kasvab kahjuks ikkagi kohinal. Vähemalt viimased seemned katsun lähipäevil mulda saada. Ega kõik taimed iseenesest ei kasva, nagu üks ronija siin.
Asooh, Muuseumiööl käisime ka. Muusikat ei kohanud. Kappasime läbi neli kesklinna muuseumi, millest esimene oli tuttav ja rahvast üsna paksult täis, teine ei jätnud erilist muljet (sest meil on kodus ka antiikmööbel ja lapsed on ilmselt 19. sajandi elust arusaamiseks liiga väikesed), kolmas meeldis väga, sest seal sai rõdule, ja neljandas saime kokku sõpradega, keda pole ammu näinud. Oi, see oli tore.
Muidu on ajakirjandust ja inimeste arvamusi lugedes tunne, et maailm võiks järgmises peatuses palun korraks seisma jääda, ma hüppaks maha. Huvitav, kas kusagil Austraalia outbackis on veel elu normaalne, tähendab, mõistliku perekonna pliit ei pea olema joodikukindel, aknaraamide värvimiseks ei pea arhitektilt nõu küsima ja laste koolihariduse omandamise viis ei ole kellegi kõrvalise asi? Ja kui keeruline on sealkandis ämblike ja madude hävitamine, kas pesapallikurikast jätkub või peab tulirelvaga laskmise ära õppima? Ilmselt oleks kõige lihtsam ajakirjandust mitte lugeda. Aga kuskil maailmas võiks ju olla koht, kus inimesed lihtsalt elavad, igaüks ajab oma asja, keegi kellelegi absurdseid seadusi peale ei suru ja riik ei ürita iga hinna eest hakata väikeseks Rootsiks (pärast "Minu Stockholmi" lugemist on minu arvamus Rootsi riigist väga madal, loodetavasti ei ole see mulje adekvaatne)? Palun?
No comments:
Post a Comment