CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, May 5, 2015

Valikute küsimus

Täna lõunalauas tuli lastega jutuks, et sõbrad palvetavad endale suuremat kodu ja meie võime palvetada issile mõistlikku sissetulekut ka pärast käsilolevate projektitööde lõppemist ... Ja Jõugu Juht märkis, et sinule, emme, vist rohkem tööd palvetada ei või ... sa vist tahadki kodus olla? Natukese surkimise peale JJ tunnistas, et noh, ikka peaks igapäevaselt tööl käima ja raha ka ...

Oeh. Mu laps on konformist. Ja materialistlike huvidega. Minu laps, kujutage ette. Minu, kes ma pean ebanormaalset eluviisi täiesti normaalseks. Võimalik, et ainus keskmisele lähenev omadus minu juures on talvemantel - see on haridustöötajatele omaselt eakas ja loodetavasti sünnib veel palju aastaid selga panna, kui ma just märgatavalt paksemaks ei lähe. Tööl käies ma varjangi oma kapihipi-olemust kõige rohkem, aga seesmiselt ... Ütleme, et põhjendus "kõik teevad nii" on minu jaoks vas-tu-võe-ta-ma-tuuu. Ohkimise lõpp.

Seletasin siis, nii hästi, kui oskasin. Et jah, mina võiksin tegelikult rohkem kui ühe kohaga tööl käia, mulle on tööd juurde pakutud küll, ja õhtuste kontorikoristamiste eest saab ka kenasti raha, ja issi võiks üldse näiteks arvuteid müüa, tal jääb õpetamisest piisavalt vaba aega üle, ja ta oskab arvutimüümist väga hästi ... aga me oleme valinud, et me tahame kahekesi koos olla, ja lastega koos olla. Et meile meeldib olla õhtuti kodus ja nädalavahetustel ka ... ja et suved on vabad. Ja raha pole nii oluline, näljas me ju ei ole.

Jõugu Juht tegi teist juttu.

Huvitav, et lapse mälu on nii lühike. Kui me novembris ajutiselt mõlemad poolteise kohaga töötasime, oli JJ esimene, kes kurtis, et päevad on kole pikad ja õudselt tüütab ära selline elu. Samamoodi vingub ta mõnikord kooli, nagu ei mäletaks, kuidas see igapäevane kohustus teda koormas ja tüütas, ja mis pahandused meil koduülesannetega olid ... Kui meelde tuletada, siis sügab kukalt ja tunnistab, et ega seal koolis kogu aeg mõnus ei olnud jah. (loomulikult tunneb ta puudust vahetunnist ja õppimisest läbi mängu, nagu Õpetaja seal vahel korraldas - see on osa, millest koduõppelaps ilma jääb, aga koduõppelaps jääb igapäevastressist ka ilma)

Võimalik, et JJ loodab, et rohkem töötavad vanemad tähendaks rohkem raha lastele Hiina plastmassi ostmiseks. Ei tähendaks. Jah, miljonivõidu puhul saaks ülemise korruse välja ehitada - nii et JJ saaks igatsetud oma toa -, me reisiksime rohkem ja ilmselt tekiks majja tõesti mõni suurem Legokomplekt (lisaks olemasolevale vannitäiele klotsidele), aga kolmsada palgaeurot kuus rohkem tähendaks vähemalt kakssada valmistoidu-, soojapuhurielektri- ja stressimaandusšokolaadieurot väljaminekuid rohkem, nii et märgatavalt rohkem töölkäimist ei teeks meid märgatavalt rikkamaks. Ei saaks lapsed rohkem taskuraha ega igatsetud nutitelefone, sest kasvatuspõhimõtteid me ei muudaks. Ainult vähem unetunde ja vähem vaba mängu tunde saaksid. Täna näiteks hakkas JJ õues produktiivse igavuse* tagajärjel ühele kivile tähti ja numbreid graveerima, väga äraorganiseeritud päevade puhul ta loomingulisuse jaoks aega ei leiaks.

Igatahes on see kõik valikute küsimus. Mina olen valinud, et üle paari päeva nädalas ma regulaarselt kodust ära käia ei taha. Mees on valinud, et talle sobivad vabad suved. Ühiselt valisime, et tahame suurt privaatses kohas asuvat Maja, et meil võiks olla vähemalt kolm last, ja et koduõpe tasub proovimist. Lastele anname aina rohkem valikuvõimalusi, ka hariduse omendamise osas -, ainult selle "kõik teevad nii!" põhjendusega tuleb veel tegeleda** ...

_______
*produktiivne igavus on olukord, kus lapsel on palju võimalusi oma aega sisustada juba äraproovitud, aga ka täiesti uute vahenditega. Olgu ainult ise hakkaja ja leiutagu, lapsevanem ei sekku ega suuna, sest on muude tegevustega hõivatud. Muidugi, lapsevanem peab üht silma ikkagi lapsel hoidma, et ei tekiks ohtlikke ega inetuid olukordi, ja vajadusel lapse poolt valmistatud orkirelvad konfiskeerima - JJ ja Unistaja on mõlemad tekitanud kuurist ja garaažist leitud pudipadist külmrelvi, millega tänavale minna ei tohiks, mängida ammugi mitte.
**mul on tööl olnud mitu väga katkist last, kelle katkiolemise väga selge põhjus on vanematepoolne surve olla täpselt nagu teised. Mis siis, et laps ise, oma unikaalse olemusega oleks väga vahvalt eriline. Ma ei keela JJ-l saada absoluutselt keskmiseks inimeseks, kui see peaks olema tema südamesoov, aga tahan, et ta lubaks oma tulevase tuumpere liikmetel olla igaühel oma kiiksuga, kui neil peaks mingeid kiikse olema.

2 comments:

killuke said...

Milline tore ellusuhtumine! Meie oleme kahjuks pidanud mõlemad ikka töötama, aga samas oleme ära öelnud ametikõrgendusest, mis tähendanuks kõrgemat palka. Rohkem raha ju tore, aga vastutus tähendanuks ka rohkem kohustusi ja kuhjaga stressi. Koos olemise AEG on alati olnud olulisem.
Ja ma arvan, et kuigi laps võib materiaalseid külgi avaldada, siis on neil kindlasti piirid selged :) Eks minu neiud esitasid vahel oma nõudmisi, aga nüüd tunnistavad, ega nad ikka teadsid küll, et polnud lootustki alati soovi täitumisele loota :D Ja see oli OK, ütlevad nad nüüd (18 ja 20 kohe). Kokkuvõttes siiski päris vähenõudlikuks kasvanud võrreldes paljude nende sõpradega. Nad pole ka kunagi lasknud end häirida teiste arvamisest õnneks. Usun, et Sinu "nubludest" saavad samasugused :)

reet said...

Aitäh. Ma loodan ka, aga lastel on mitmeid sõpru, kelle peredes on asjad väga tähtsal kohal ja eks see ikka häirib küll.
Me muidugi peaksime ka töötama ja minu kodusolemine on majanduslikus mõttes hullumeelsus, aga muus mõttes on kuidagi kergem olla.

Post a Comment