Tuesday, June 30, 2015

Mõelge järele, ega teie lapse nimi ei ole ...

Kaks nädalat tagasi sain matsliku sõnastusega sõnumi inkassofirmalt. Tänaseks on sealt tulnud veel üks labane sõnum ja kaks tigedat kirja. Kõigepealt helistas ja pahandas Mees. Jama lubati lõpetada. Siis helistasin mina ja olin kohe algusest peale Väga Kuri. Jama lubati lõpetada. Täna ... olen väga harva telefonis võõra inimese vastu nii vastik olnud. Mis mõttes pommitatakse sõnumite ja kirjadega inimest, kellesse asi üldse ei puutu!

Daam telefoni otsas selgitas mulle rahulikus valsitaktis - au ja kiitus talle -, et neil on mitu dubleerivat süsteemi, eelmised helistamised on võtnud minu seose maksmata arvega maha osadest süsteemidest, aga nüüd tema võtab kõikjalt, et meid rahule jäetaks ...

Aga enne seda esitas ta mulle mitu jahmatavat küsimust. Pärast minu lauset: "See maksmata arve ei ole minu ega minu perega kindlasti seotud," nõudis ta minult arvel oleva nime kohta käivat isikukoodi. Möh? On muidugi võimalik, et arve peal oli ka kuskil kood, ma ei lugenud nii põhjalikult. Midagi taolist oli veel, aga siis tuli pirn. "Teate, see arve käib lapse kohta. Mõelge järele ... kas te olete kindel, et ühegi teie lapse nimi ei ole Hmm Hmmhmmhmm?"

Ma olen valmis uskuma, et mõni ema ei tea oma laste täpseid nimesid. Kirjaoskamatus ja puha, Pinponshe ja nii edasi. Mul on tuttav, kes olevat oma isikliku nime eksamiärevuses ära unustanud. Juhtub. Aga need juhtumid ei ole siiski piisavalt sagedased, et nende võimalust saaks eeldada!

Meenub üks aastatetagune kirikuüritus, kus keegi memmeke püüdis mulle kangekaelselt selgeks teha, et mul on lapsed. Meil ei olnud siis veel ühtegi last, aga memmeke ei uskunud ja jäigi lõpuks pahuralt istuma, vist arvates, et ma teen temaga rumalat nalja. Ma ei tea, laste olemasolu peaks inimene siiski märkama?

Inimloomaaed on ikka põnev ja rikkalik.

Sunday, June 28, 2015

Jaaninädal

Jaaninädalal peetakse jaanipäeva. See on selge. Veel niidetakse jaaninädalal muru ja rohitakse peenraid.

Aga veel ...

... käisid lapsed Kids Gamesi esimesel päeval. Rohkematel päevadel meil lihtsalt polnud linna asja. Lapsed olid rahul ja pettunud, et rohkem ei saanud. Pärast mänguaja lõppu teatas JJ, et tema läheks nüüd koos sõbraga kinno, oma taskuraha eest ja puha. Mees märkis, et laste tegutsemises on algamas uus tase -  laps organiseerib endale ise tegevuse ja seltskonna, vanemad ei pea midagi tegema ... Tegelikul viis Mees poisid siiski kohale ja varustas neid lähkritäie popkorniga. JJ oli väga rahul, ikkagi dinosaurused ja puha.

... kudusin mina kanga peaaegu maha. Teljed tuleb homme kaminasaalist välja saada, sest alates ülehomsest oleme lastevabad (suured laagris, Lillebror Vanaema juures asumisel) ja siis saab kaminasaali põranda ära õlitada. Põrandaõli haiseb taevani ja samal päeval sellest üle kõndida pole arukas, aga lastetuppa pääseb ainult kaminasaali kaudu ja telgis magavatest lastest unustaks keegi ikka ära, et praegu ei saa minna oma tuppa seda ülivajalikku legojuppi võtma ... (Unistaja näiteks vajab mõnikord keset ööd oma võtmeid, ise ka ei tea, miks, aga käib esikus järel)

... grillis Mees koguduse tänupiknikul umbes kolmsada kotletti (keegi muu tegi ülejäänud, võimalik, et Professor). Pidasime osadust ja kohtasime üle hulga aja vanu sõpru. Väga ilus oli.

... ostis Mees kogemata klaveri. Sentide eest. Nüüd tuleb organiseerida transport koju. Saab raske olema, nii otseses kui ülekantud tähenduses. Pole küll "Becker", mida ma igatsesin (et noodid oleks ilusti virnas Beckeri klaveri pääl), aga häält teeb ja küll meil siis keegi õpib mängima ka.

... ostsime uue nõudepesumasina. Või nojah, kellelegi teisele oli see vana. Hetkel toimub esimene pidulik nõudepesu. Kuna see masin on jupi maad laiem kui varasemad, ei mahu ta vana masina kohta ära ja köögis tuleb ette võtta mõningane edasiliikumine. Nagu teelauas, et Kübarsepp istub Märtsijänese kohale, Märtsijänes Alice'i kohale ja nii edasi - või oli see vastupidi? Igatahes läheb meil boiler sinna, kus oli nõudepesumasin, pliit sinna, kus on boiler, ja nõudepesumasin sinna, kus on pliit. Uhhhh. Masina ajutine koht pole ka halb, aga jabur on.


... oleme söönud umbes kilo oma aia mmmaasikaid. Arvutasin välja, et meie pere vajaduse kataks nii umbes nelisada maasikataime. Tuleb uute peenarde jaoks kohad vaadata ja sügisepoole poegi võtta, siis pikapeale saab ka.

Tänulik.

Thursday, June 25, 2015

Kuidas meil jaanipäeva tähistatakse

Võidupüha on meie perest alati mööda läinud, vabariigi aastapäev ja see, noh, mis selle augustikuise tähtpäev nimi ongi, kah. Kui nii võtta, siis igal neist päevadest on mõnel sõbral sünnipäev, muu nagu ei kõneta. Aga jaanitulel tuleb käia.

Omas kodus me jaanituld ei tee. Omas kodus niidame tavaliselt jaanilaupäeval muru ja oleme muidu kodused. Kõik lapsed lähevad lõunaunele, ja seekord vastu vaidlemata, sest õhtul tuleb pidusse minnes olla virge ja puhanud. Jõugu Juht küll sel aastal magama ei jäänud, aga mis sellest, ta on suur ka juba ja loomu poolest öine laps.

Kella kuue paiku hakkame liikuma. Tee pealt tuleb kuskilt poest kaasa võtta vorsti või liha. Traditsiooniliselt meenub poolel teel, et ka lühike muru võib märg olla, oleks pidanud lastele kummikud kaasa võtma, aga hilja juba ...

Meie koguduse jaanituld peetakse juba õige mitu aastat ühes linnalähedases mitte just päris talus. Ringijooksmise plats on vägev ja keegi suurematest perepoegadest (ma oletan) on selle ka ilusasti ära niitnud. Kui kaua pereisa lõkkematerjali kokku kogub, ei tea, aga hunniku kõrguse järgi tundub olevat väiksema elamise aastane küttevaru - kõik oma kraaviäärne võsa ja saeveski jäägid. Väiksemate perepoegade liivakast, batuut, kiiged ja sõiduvahendid on sel õhtul üldkasutatavad.

Selle pildi autor on noor vend Valdur, pildi virutasin häbitul kombel tema FB lehelt - aga ta teeb muid pilte ka. Pilt on tehtud lõkkest ikka päris kaugelt, lõke meenutas lähemalt hm, majapõlengut.

Lisaks lõkkele ja laste tegevustele pakutakse süüa (vorstid tuleb ise kaasa viia, sellepärast meie igakordne poeskäikki; muu söök on koguduse poolt), osadust ja vaimulikku sõna. Tavaliselt jagab sõna keegi külaline. Lauldakse natuke ja meenutatakse, et tegelikult me peame Ristija Johannese sünnipäeva. Mõnikord sajab vihma ka. Kõige vihmasema jaanipäeva puhul - kolm aastat tagasi äkki? - jäime meie koju, aga suur hulk sõpru oli olnud ustavalt kohal, kummikute ja vihmavarjudega. Baptistide jaanitulel muidugi alkoholi ei pruugita ja tantsu ei lööda - milleks, meil on niigi tore. Üle lõkke ei kipu ka keegi hüppama ja pole kuulda olnud, et keegi kuskil nurga taga ootamatul moel suhteid sõlmiks. Uued tutvused tekivad küll, sest tavalise teenistuse järel pühapäeval kipume suhtlema ikka oma sõpradega, eriüritustel saab juttu ajada ka nendega, keda päriselt ei tunne.

Tunnike või nii enne südaööd hakkavad pered laiali valguma. Kuna häid autosid mahub palju ühe maja ette, võtab see tavaliselt natuke aega ja manööverdamist. Noored jäävad vist kauemaks jutustama, aga ma tegelikult ei tea - selles lahkes majas on alati noori olnud, ju nende endi sõbrad ikka poole ööni jäävad. Meie lapsed avaldavad reeglina valju protesti, miks tuleb juuuuu-baaa ära minna, ja "aga mu Sõber on veel siin!" Ka tekib kõigil igaks juhuks mingi südaöine söömahoog, mida tuleb viimaste allesjäänud vorstidega leevendada. Hädakorral, kui vorstid otsas, kõlbab grillimiseks ka hapukurk.

Koduteel loendame lõkkeid, kui neid on. Ilusa ilma korral põikame läbi ühelt avalikumalt jaanitulelt ja püüame lastele seletada, miks mõned inimesed ennast jaanitulel purju joovad ja mis kasu on hirmus valjust muusikast ... Mitte et seda põikamist vaja oleks, aga huvitav on ja paljuke meil sinna mõisaparki ikka asja.  Pealegi on lastel põnev öösel jalutamas käia.




Sunday, June 21, 2015

Valge ristik õitseb

Ühtlasi õitsevad jasmiinid, kibuvits, pojeng ja lupiinid. Kurgedel on pesas vähemalt kaks poega. Rukkirääk jalutab ringi ja rääksub. Suvi on.

Täna noppisime selle aasta esimesed kaks maasikat. Päikesesoojad olid. Jagasime enam-vähem võrdselt, õnneks olid maasikad väga suured.

Veel käisime täna seeneluures. Saime traditsiooniliselt - nagu alati esimese seeneluure käigus - 30 grammi kukeseenenööpe. Keegi oli enne meid natuke rohkem saanud.

Lillebror koostas äriplaani: tuleb minna laatadele ülearuseid kaisuloomi ära müüma. Pingud ja Jänku jätaks alles, aga tal on seal terve kari kasutuid mõmmisid, millega ta ei mängi ... Mõtles siis natuke ja hindas oma plaani: "Äääh, ega neid keegi niikuinii osta ei taha."

Tegin esimest korda elus banaanipannkooke. Maitses. Järelikult tuleb Prisma hinnagarantii-banaane suuremas koguses varuks osta ja pudina sügavkülma laduda, sest arvatavasti on jaanipäevaks kõigi klientide sisemised raamatukoguhoidjad banaanisõltuvusse söödetud ja hindu tõstetakse. Uuk.

Jõugu Juht läks oma Parima Sõbraga natuke nagu tülli. Õnneks on tulemas jaanipäev ja piiblilugemise laager, kus saab olla Vanemate Meelest Parimaks Sobiva Sõbra seltsis. Viimane on üks tõeliselt äge poiss ja tegelikult saab JJ temaga ka suurepäraselt läbi, ainult et kooliaasta sees pole Sõbral palju aega.

Unistaja käis ka Sõbra pool. Minu pelgus, et Sõbral saab Unistaja seltskonnast isu otsa, oli ilmselt alusetu, sest päeval pärast viietunnilist külaskäiku helistas Sõber ja uuris, millal Unistaja jälle tuleb. Esialgu väga ei tule, sest nüüd on meil puhkus ja me oleme kõik täitsa kodused.

Thursday, June 18, 2015

Kurb lugu nõudepesuga

Normaalsed inimesed pesevad oma nõusid ja nendega ei juhtu suurt mitte midagi. Muidugi, see on tüütu, märg ja tundub paraja ajaraiskamisena, aga papptaldrikud oleksid ka üsna ebameeldiv nähtus.

Mina ei ole normaalne inimene.

Lisaks sellele, et ma vihkanvihkanvihkan nõudepesemist, on mu kätel imelik nahk. Suurema vees lobistamise peale koorub lihtsalt maha. Verd tuleb ka ja valus on. Suurem vees lobistamine on näiteks mitu päeva järjest kõigi nõude pesemine. Üks valamutäis (või muudes kontekstides paar kampsunit käsitsi pesta või üks põrand küürida) ei tee suurt midagi, ainult ebamugav hakkab. Kreemitamine aitab, aga mitme päeva jooksul ka enam mitte.

Ühesõnaga, meie majas on nõudepesumasin üks minu parimaid sõpru. Teine masin, mida ma väga armastan, on pesupesumasin.

Meie esimene nõudepesumasin kandis nime "Beko" ja elas meil kuus ja pool aastat. Siis suri arvatavasti loomulikku surma tema küttekeha, mis asub raskestimuugitavas kohas, ütleb Mees. Nädal hiljem ostis Mees ühe pruugitud "Zanussi", mis on üpris kasutajavaenuliku siseeluga ja muidu ebamugav, aga vähemalt pesi ... kuni üleeilseni. Pump, mis peaks vee välja pumpama, ei lähe enam üldse tööle, isegi ei ürita.

Viiel inimesel tekib palju nõusid. Ai.

Kuni lahenduse leidmiseni viisime sisse uue korra: mina pesen ühe valamutäie nõusid päevas või natuke rohkem. Mees peseb ühe täie ja emb-kumb vanematest poistest peseb ühe täie. Niimoodi püsib mu kätel nahk küljes ja nõud saavad siiski mõningal määral puhtaks. Iga pestud valamutäis tähendab ühe euro panemist Uue Masina Fondi (selleks on eraldi purk), sest odava hinnaga pruugitud masinat ei leia niisama ruttu, aga kalli hinna eest uut masinat osta tundub ka ühekorraga iiiik. Või noh, ma ei ole meie hädaolukorra-reservi raha kogunud selleks, et endale luksus-kodumasinaid osta.

Niiviisi on lootus, et Unistaja Sünnipäevapeo ajaks on meil uue masina raha purgis - või on Mees siiski kuskilt mõne heas korras pruugitud eksemplari leidnud. Või on osutunud arukaks vana masina parandamine. Homme helistan parandusse, eks näeb, mis sealt räägitakse.

Mida selle käsitsipesemise peale elektriarve teeb, ma tegelikult teada ei taha. Masin peseb ju pigem ööelektriga, aga inimühik - eriti lapsühik - peseb päevasel ajal, köögiboiler muudkui boilerdab ja veepump pumpab. Köögirätikuid läheb ka kuidagi rohkem pessu ja köögirätikud on üks neist vähestest asjadest, mida ma alati triigin ... Aga kooki kartulisalatistelt taldrikutelt me ikkagi ilmaski sööma ei hakka!

Asooh, mis puutub kummikinnaste kasutamisse ja nõudepesuvahendisse - kummikindad ei lähe mitte, nendega saavad käed peaaegu sama märjaks kui ilma, aga tunne on imelik. Nõusid pesen hetkel ühe kõige ökoma ja sümpaatsema vahendiga, mida tavapoest leiab. "Frosch" on selle nimi ja pidavat olema nahasõbralik. Fairysid ja muid taolisi ei saa ma niiehknii üldse kasutada, siis on juba esimenegi valamutäis liiast.

Wednesday, June 17, 2015

Puhtakujuline häbematus

Oleme paar korda elus kokku puutunud kohtutäituritega. Need on üldjuhul viisakad, alustavad ikka vestlust sõnadega: "Tere, kas Te olete X sugulane?" Nagu võõrastel inimestel üldiselt kombeks, kõigepealt teeme selgeks, kes on kes, siis alles läheme lähemale, kui tarvis on. Paraku pole meil X asukohast ja käekäigust juba mitu aastat aimugi.

Täna sain ekslikul moel sõnumi, mille sisuks oli: "/nimi/ Sul on arve tasumata! Koosta maksekokkulepe numbril 6118030." Saatjaks keegi või miski LINDORFF. Esimese hooga olin täiesti kindel, et tegu on mingi petuskeemiga, sest ... niimoodi lihtsalt ei pöörduta!

Mees guugeldas ja avastas, et selline inkassofirma on täitsa olemas. Helistas, selgitas, et sellenimelist meil pole, meie pole seda arvet tekitanud, paluks asja korralikumalt uurida. Kahjuks jättis mainimata mind peaaegu et kõige rohkem häirinud fakti. Ma siis mainin siin.

Ametlike suhete puhul on puruvõõraste täiskasvanute sinatamine matslik. Kuidagi teisiti pole seda võimalik nimetada. Võimalik, et see inkassofirma suhtleb igapäevaselt Vasjadega viinapoe tagant. Vahet pole. Ka viinapoe-Vasjat tuleb vähemalt esmasel pöördumisel kohelda kogu võimaliku austusega, kui tegu on nii ebaisikliku suhtega nagu seda on võlanõuded. Kõige lihtsam viis inimest austusega kohelda on temaga rääkida nii, nagu täiesti võõra täiskasvanuga räägitakse. Ei maksa midagi, aega ka ei võta.


Olen valmis - kui Jumal nii palju päevi annab - 50 aasta pärast kõigile müüjatele, ametnikele ja muidu asjapulkadele oma krimpsus, liigesepõletikust muhkliku käega varrukale patsutama ja läbi kunsthammaste susistama, et tütreke/pojake, võõrafte täifkafvanutega räägitakfe "Teie", Teile feda koolif ei õpetatud, aga mina finatamift ei kannata! Muidugi, viimase teietamist nõudva fossiilina (foffiilina?) saavutan ma sellega ilmselt ainult teovõimetuks kuulutamise, aga äkki ikkagi ...?

Monday, June 15, 2015

Distsipliin või vabadus? Või on siiski olemas ka kuldne kesktee?

Oi-oi. FB koduõppe foorumis läks tuliseks aruteluks, mis on lapsele hea ja mis mitte. Tegelikult oleks asi kindlasti palju rahumeelsem ja sõbralikum olnud, kui seda kõike oleks saanud arutada päriselus, teetassi või - aastaajast tingitult - limonaadiklaasi taga.

Teema algatas tegelikult üks ema, kes pidavat elukoha vahetuse tõttu waldorfkoolist loobuma ja arvas, et lapsel on hea areneda omas tempos, aga näe, tavakooli nõudmistele tema laps veel ei vasta, küll areneb, kui õige aeg on, kas võtta laps parem koduõppele?

Ui, kui erinevaid vastuseid tuli! Mõni kiitis, et tubli ema, muidugi jääge koduõppele, teine plärtsatas, et laps pole ilmselgelt kooliküps ja on äkki üldse rumal ... Teemaalgataja-ema oli ka alguses maininud, et äkki vajaks tema laps just kooliga kaasaskäivaid distsipliini ja nõudmisi. Selle kohta ütles üks kogenud koduõppe-ema, et "pealegi võimaldab koduõpe õpetada lapsele midagi veel olulisemat kui on väline distsipliin - nimelt sisemist distsipliini, sest lapsel on võimalik võtta (osaline ja eakohane) vastutus oma õppestiili jms eest." Küll ma olen selle ütlemisega nõus. 

Mul on olnud kohe palju koolilapsi, kes käivad koolis sellepärast, et peab. Mina käisin lapsena ka nii, mõtet ma sellel igapäevasel tüütusel ei näinud. Mina lahendasin vastiku olukorra enda jaoks nii, et olin võimalikult sageli kojujäämiseks piisavalt natuke haige, aga vastasin kõik vastamised alati vähemalt viis-miinuse peale ära. Hästi pragmaatiline, tundub mulle tagantjärele. Haigeolemise käigus ei segatud lugemist ega midagi. :) "Minu" koolilapsed kahjuks lahendavad asju käepärasemalt - kes hakkab vastu, kes lihtsalt ei ilmu tundidesse, kes käib küll kohal, aga pingis viibib ainult ihu, vaim uitab muus maailmas ringi. Puhas ajaraisk ja nii lapse kui õpetajate piinamine!

Samas on mul paar otsest ja kaudset kogemust lastega, kellelt pole mitte keegi mitte mingit arenemist ega omendamist nõudnud. Ühe lapse puhul tundus, et pere poeb waldorfõppe põhimõtete taha oma mugavusest (laps potsatas waldorfist tavakooli vist kuuendas klassis, aga kümne piires arvutada ei osanud, sest - ütles ema - tal pole siiani huvi olnud!), mõne muu puhul on mureks olnud lapsevanema teadmatus sellest, et lapsele peaks pakkuma ka muid tegevusi kui need, mille peale laps ise tuleb.

Millestki taolisest rääkis ka Paul Kropp oma suurepärases raamatus "Mina olen lapsevanem, sina ole laps", kuigi mul on praegu meeles (raamatut pole käepärast) pigem puhkusele mineku näide. Nimelt ei pruugi laps teadagi, et rahvuspargis või mägedes matkamine võib ka tore olla, kui ainuke puhkusekoht, mida ta teab, on Disneyland, ja kui selliseid teadmatuses lapsi on peres mitu ja puhkuseplaan pannakse hääletusele ... 

Samamoodi ei pruugi laps tulla selle peale, et lugemine, sulgpall või savist voolimine on lahe ja sobib ka talle. Lapsevanema asi on oma last jälgida, tundma õppida, suunata ja kui vanem on endale pähe võtnud, et nüüd on õige aeg millegi äraõppimiseks - eriti kui see miski on pere elustiili seisukohalt, kooli asjus või muidu eluliselt vajalik oskus ja lapsel on selle omandamiseks ilmselgelt eeloskused olemas - lapsele entusiastlikult serveerida, et vohh, nüüd hakkame sinuga seda ja seda õppima ja see saab olema äge! Muidugi võib esineda tagasilööke, mõni laps on kõigi uute asjade osas skeptiline ja mõni kipub esimeste raskuste peale "püssi põõsasse viskama". Aga selleks on jälle lapsevanem, kes oma last tunneb ja teab, millal tuleb olla toetav kaaslane, millal sundija ja millal kogu üritus mõneks ajaks päris pooleli jätta. Koduõpe annabki minu meelest hea võimaluse tegutseda lapsele sobivas tempos, aga tegutsema peab kindlasti, sest laps ei pruugi ise kõigi toredate asjade peale tulla, mida õppida*.

***

Natuke teemaväliselt - palju kirgi kütva lugemisega oli meie peres nõnda (vabandust, kui ma seda juba varem pikemalt rääkinud olen, praegu ei mäleta): mina olevat hakanud soravalt raamatuid lugema kolme aasta ja kahe kuu vanuselt. Minu isa, siinblogis tuntud kui Vanaisa, olla kuulnud äsja isakssaanuna mingit raadiosaadet täissõna meetodist tittedele, teinud sõnakaardid ja hakanud alla-aastast mind õpetama. Õde-venda, kes tähelepanu kõrvale juhtinuks, mul polnud - no ja ju ma olid loomu poolest terane laps ka, siiani on mälu üsna hea. Vanaema Mahti, kes mind lapsena hoidis, tüdinenud ära pidevast ettelugemise-mangumisest ja öelnud minu kolmanda sünnipäeva paiku, et loe ise. Mis kahe kuu jooksul juhtus, ma ei tea ... Mees olevat samuti kolme-neljaselt ise lugema õppinud, mis asjaoludel, seda ei mäleta ei tema ega Teine Vanaisa. 

Kui juba viiesele Jõugu Juhile tähed kuidagi külge ei hakanud, tabas mind paras paanika. Sõime tähekomme, tegime tähti rannaliivale ja ehitasime klotsidest, kirjutasime-joonistasime - null. Noormees ise soovis väga lugema õppida, sest kõik teised lapsed oskasid ju! Lõpuks saime üsna regulaarse läbikirjutamisega tähed selgeks ja "Lups lugema" vihikute abil nad ka omavahel kokku pandud. Umbes sel ajal selgus ka, et kuigi JJ-l on suurepärane jutu- ja sündmusemälu, on ta nägemismälust peaaegu ilma jäetud ja seetõttu oligi läbikirjutamine kõige käepärasem viis tähtede kujud selgeks saada. Mälu on praeguseks paranenud ja seitsmeselt leidis ta ka esimese raamatu, mis andis talle kogemuse, et lugemine on põnev

Unistajale jäid tähed JJ kõrvalt külge palju kiiremini ja kergemalt - Unistaja jällegi on hea nägemismäluga laps. Seda räägib Vanaema ka, et tema õppis enne lugema, kui kaks aastat vanem õde. Viieselt oli tal lugemisvalmidus olemas, otsustasin seda ära kasutada. Unistaja oli küll skeptiline nagu ta kõigi uute asjade puhul on, aga sõnade kokkulugemine tuli kiiresti ja palju libedamalt kui vanemal vennal. Tõsine raamatuhuvi on tal hakanud tekkima nüüd, kolmveerandüheksaselt. Kahjuks on Unistaja lemmikkirjanikul Gerald Durrellil ainult üks lasteraamat, aga hädapärast kõlbab "Vahtramäe Emil" ka. Unistaja loeb küll nüüd juba enam-vähem soravalt, aga tema jaoks on väga raske aru saada, mida tähendab poolitamine. Kui juba kriips vahel, siis tuleb seda ka rõhutada! Oleme niimoodi terve "Aarete saare" läbi longanud, ikka antakse midagi kapte - nile või rehvitakse pur - jeid. Palun öelge, et see on mingi Aspergeri omadustega kaasnev asjade täht-tähelt võtmine?

Lillebrorile jäid kõik tähed ja lugemise idee veel varem külge kui teistele. Ta on alati vaatlusmeetodit väga edukalt rakendanud. :) Õppima hakkasime neljase Lillebroriga. Praeguseks on ta kuuene ja mulle tundub, et veel hüperaktiivsem kui JJ, igal juhul märkimisväärselt sõnakuulmatum. Loeb. Kohati kohe täitsa valesti ja kohati ilusasti õigesti. Lillebror arvab, et tuleb rõhutada sõnavahesid, tegelikult suudab ta lugeda nii suur- kui väiketähti täiesti soravalt, eriti kui lause koosneb lühematest sõnadest. "Õiget raamatut" pole ta veel leidnud, aga me pole eriti otsinud ka. Ealistest iseärasustest lähtuvalt valib ta nii riiulist kui raamatukogust raamatuid piltide järgi, aga ilusa pildi juurde käib kahjuks sageli titekas jutt. Vanaema juures hoiul olles lugemiseks surusin talle pihku Jordan Radičkovi "Meie, varblased", sest Lillebror nõudis raamatut ainult lindudest. Eks näeb, mida ta sellest arvab, siiani on kiitnud, et naljakas on küll. Harjutame, kuni aur enam lugemise tehnilise poole peale ei kulu ja saab hakata Loole keskenduma.

Minu kogemus kolme päris erineva lapse õpetamisest on, et lugemisoskus ongi üks-ühele omandatav oskus, ja parem on seda asja õppida kaua ja rahulikult, väikeste ampsude kaupa. Lapsed, kellele enne kooli suurt midagi pole õpetatud, satuvad päevapealt väga intensiivse õppimise keskele ja see võib nad päris ära ehmatada. Muidugi, kui pere eelistab waldorfkooli meetodeid, on võimalused ja ajakavad hoopis teised (aga ega ma waldorfist rohkem ei teagi). Kui aga laps peaks hakkama haridust omendama rrrrange riikliku õppekava järgi tavakoolis või kodus, on seitsmeaastaseks saades septembris ikka hilja küll. Hirmus õnnetud on need lapsed, kes koolitulemise ajaks pole osanud arvata, et nemadki peaksid midagi õppima. Ja nii rahulolev oli JJ, kui ta - vist - esimese klassi sügisel mulle ütles, et emme, nüüd ma saan aru, miks me kodus harjutasime. Mul on nüüd nii lihtne ja ma saan nii palju kiita! Sest ega lapsevanem ju üldjuhul kogu algklasside materjali ei oska viie-kuuesele ära õpetada, ametlikult õppimist alustades tuleb palju põnevat juurde.

_______
*ega vanem ka ei pruugi. Parimas seisus on kindlasti need koduõppepered, kellel on hästi mitmekesine tutvusringkond või laiendatud perekond. Meil nii väga ei ole, aga me ikka püüame nina raamatutest välja ka saada.

Sunday, June 14, 2015

Sirelid õitsesid ära

Igavesed häbematud sellised. Vähemalt on hakanud õitsema Moosese põõsas ja üks vapper iiris - ma ei jõua kunagi iiriste hooldamiseni, häbi mulle. Jasmiinid vihjavad, et varsti õitsevad nemad ka.

Peenardel olen täheldanud haleda olemisega porgandi- ja peedipealseid. Tegelikult on peaaegu kõik külvatud taimed üles tulnud, välja arvatud pastinaak - aga sellel läks eelmisel korral ka kaks kuud aega, lõpuks tuvastasin pastinaagitaimed kenasti reas seismise järgi, mitmekesine ja rikkalik umbrohi nende ümber kasvas täiesti rivitult.

Jõugu Juht veetis suurema osa nädalast keskkonnateemalises, inglisekeelses linnalaagris. Talle meeldis see väga. Sai kaks uut sõpra ja kohtas täiesti planeerimatult üht huviringisõpra ja endist pinginaabrit. Kõigil oli kohtumise üle hea meel. Minul on ka hea meel, et lapsel oli tore ja teda ei pööratudki taimetoitlaseks (mul on aeg-ajalt veidrad hirmud).

Unistaja käis Sõbral külas, see oli tore. Tore ei olnud ühel teisel päeval, kui ta Vanaisa hoole all olles poest tulles sisse ei saanud ja ukse taga jupp aega nuttis, kuni Lillebror kellahelinat kuulis ... Vanaisa nimelt ei kuule enam suurt midagi. Lukke parandada oskab ta sellegipoolest ja juba järgmisel päeval oli jälle võimalik võtit ka väljastpoolt keerata.

Lillebror sai teada, et tema kõrvad on šundivabad, minevasuvine on ise ära kukkunud, ja herilaseallergiat temal pole. Halleluuja. Mulle tõepoolest piisab kahest putuka-allergikust majas.

Kuna Vanaema on pikemat aega kurtnud, et tal on lastest liiga vähe pilte, sai ta sünnipäevaks digitaalse pildiraami koos valitud seltskonna digipiltidega. Ta küll lubas, et ei julge seda üksi tööle panna, aga meie lahkudes vajutas juba õnnelikult sisse-väljalülitamisnuppu. No ta lubas kunagi ka puldiga telekast eemale hoida ...

Mees sai teada, et ta on pastori palvevastus. Nimelt on meie kirikus mingi udupeen heli- ja projektorisüsteem, mis vajab teenistuse ajal vähemalt kaht asjatundjat nuppe vajutama. Mees on aeg-ajalt vastutav laulusõnade ja muu vajaliku seinaletekitamise eest. Täna polnud tema päev, aga me jõudsime varem kirikusse ja pastor tervitas teda uksel sõnadega: "Kas sina oled minu palvevastus?" Kes iganes pidi täna projektoris olema, oli ilmselt teada andnud, et ta täna ikka ei saa, ja kuna suveajal on inimesi üldse pühapäeviti vähem, jõudis pastor juba murelikuna kõrgemalt poolt projektoriabi paluda. Mulle sobib olla palvevastuse naine. :)

Lisaks eelmises lõigus mainitud staatusele taotlen ma ka töökangelase staatust. Kudusin kolmapäeval 8 meetrit kaltsuvaipu, sest kangas ei tahtnud ega tahtnud otsa lõppeda. Lõpuks ikka lõppes ja profülaktika mõttes sissevõetud ibuprofeen säästis mind järgmisel päeval ka suuremast lihasevalust.

Ühiselt nägime magavat ilvest ja täiesti vaba oravat. Karu askeldas ka oma puuris, aga põhjapõder nägi hale välja. Tšintšilja heitis meile põlastava pilgu, aga faasanid tundusid päris sõbralikud. Paraku ei küüni Kodulähedane Loomapark kuidagi talvel nähtud päris pingude ja tõsisest sportlasest giboniga loomaaia tasemele. Sellegipoolest oli tore.

Veel tehti meile paar kingitust. Aitäh, aga ... mille eest? Ülelombitädi Hildi kingituse vahetasid poisid juba Legodeks, tundmatu singiannetaja kingitusest saab homme hernesuppi ja lutsumaja perenaise kingitust kasutan ühes uue nädala magustoidus. Eks me püüame heade inimeste hoolitsuse väärilised olla, mis meil muud üle jääb.


Saturday, June 13, 2015

Natuke Aafrikast

Tegelikult ei kujuta minusugune väherännanud heaoluühiskonna produkt Aafrika elu üldse ette. Ja kui ma sinna satuksin, siis oleks ilmselt iuuuu, putukad, apppi, lärmakas turg, võeh, tolm ...

Vend Tiidrek käib Keenias treenimas. Ju see on selleks hea paik. Aga minu meelest on tema sealsest sporditegemisest hoopis olulisem tema misjoni- ja heategevustöö. Kahjuks ei ole Tiidreku põhiblogis silte, ta on minu mäletamist mööda Keenia inimeste elust kunagi kirjutanud küll.

Misjonitööst naabermaal Ugandas räägib see blogi. Lugege kohe algusest peale. Päris misjon ei ole valges riides proua, kes kohalikele lapsukestele pühapäevakooli teeb. Päris misjon on see, kui misjonär aitab päriselt neid, kes teda vajavad, ja julgeb minna sinna, kuhu teised abistajad ei julge. Katie Majors (blogiaadressil Davis, sest perekonnanimi on noortel naistel siiski muutuv nähtus) läks Ugandasse natukeseks ajaks, kuid jäi kauaks. Armastuse pärast.

Friday, June 12, 2015

Kirjutan teiste tuules

Eile (vist) jagati blogiauhindu. Kuna ma lugemismaterjali mitmekesisuse huvides kiikan vahel nii Malluka, Briti kui Marimelli juurde, teadsin ma sellest ideest jupp aega tagasi küll, aga kuna tundsin, et mind see ilmselgelt ei puuduta, ei hakanud palju süvenema. Peaaegu võiks öelda nagu Iibis: "Ma ei soovi sedasorti tähelepanu." Mida iganes Iibis täpselt mõtles ja millist sõna lauses peaks rõhutama, on iseasi.

Täna lugesin blogija Manjana muljeid ja seekord olen temaga täitsa nõus. Hulk kategooriaid oli puudu, hulk nimetatutest hoopis kõrgemal tasemel kirjutajaid olid nomineerimata ... See üritus ilmselgelt ei esindanud kogu blogimaastikku, vaid teatud gruppi. Mallukas ise ütles selle tänases postituses ka välja - neiud, te olite imeilusad! Neiud. Mitte arvamusavaldajad, vahvad inimesed või minu poolest lihtsalt blogijad. Ja kusagilt mujalt loetud jutt noorblogijatest - no tule taevas appi, need 25-aastased sätitud-lokitud-lakitud tüdrukud ongi ju verinoored?

Nojah. Ühtlasi mainis keegi, et kui sarnast üritust korraldasid IT-inimesed, oli kohal palju mehi ja rõhk tehnikateemadel. Kas mammablogidele peaks eraldi ürituse korraldama?

Igatahes mina tundsin kategooriad vaadates puudust näiteks kirjandusblogi kategooriast. Või noh, raamatuarvustusblogidest. Neid ju on. Beebiblogi ja pereblogi lööksin lahku, sest lutt ja puberteet on ikka täitsa erinevad teemad. Remondiblogi võiks olla eraldi ja käsitööblogi eraldi. Reisiblogi on reisiblogi ja välismaaelu on välismaaelu. Ja nii edasi, eks ole. Koduõppeblogisid on Eestis küll häbiväärselt vähe. Veel võiks olla isiklike veendumuste/usublogide kategooria. Ega need ei pea ainult kristlaste omad olema, ju blogib kuskil keegi ka näiteks budismist. Tehnikablogi ei loeks mina ka, aga ega see, et mulle huvi ei paku, ei tähenda, et kellelegi teisele ei võiks huvi pakkuda.

Ja kui nüüd keegi tahab märkida, et mis see üldse minu asi on - noh, huvitatud lugejana lootsin leida mõne uue blogi, mis ka keskealisele emmele huvi pakuks. Ma pole veel kogu nimekirja läbi töötanud, aga esmapilgul ei jäänud midagi uut silma. Kahju on, noh, lootsin mitmekesisemat.

Tulles tagasi alguses mainitu juurde - mind selline üritus ei puudutaks tõesti, sest mulle piisab sellest tähelepanust, mida ma statistikas näen. Konkurentsitult populaarseim sõna, millega siia jõutakse, on muide "aurumopp" (rahu tema põrmule) ja populaarseim postitus kirjutis sellestsamast suurepärasest, kuid kahjuks lühikeseks jäänud eluga majaabilisest. Võib juhtuda, et lähen ajalukku kui aurumopile oodi kirjutanud naisterahvas. Polegi paha.

Thursday, June 11, 2015

Lihtsalt viis minutit tänasest päevast

Olin parajasti teel punktist A punkti B põiganud sisse poodi. Hapukoor, üks kana, sibulad ... Kassas kaarti piiksutades tundsin tugevat liisunud alkoholi lehka. Poes seda ikka vahel juhtub, et keegi haiseb. Minu selja taha tekkis pisike tüdruk, kõige rohkem seitsmeaastane. Kammimata. Riided seljas ... noh, võib-olla ta valis ise. Plekid võisid olla ju mänguväljakul juhtunud. Aga alkoholilehk eritus mehest, kes oli tüdrukukesega kaasas. Noor - ma usun, et noorem kui Mees -, aga loppis näo ja sellise paksu näonahaga, nagu alkohoolikutel ja eluaegsetel akneohvritel kipub tekkima. Ladus kassalindile kaks kaheliitrist õllepudelit, suitsupaki ja kõige väiksema ja odavama kommipaki.

Mul ei ole midagi selle vastu, et lapsele ostetakse imetilluke pakk komme. Oleme meiegi niimoodi ostnud - laps saab oma kommirõõmu kätte, aga magusatarbimine püsib mõistlikuna. Ma võin mõista, et tulemas on saunaõhtu ja kuna seitse sõpra tulevad külla, ostetakse õlut kohe suures pudelis, et igaühele klaasi valada (kuigi see pole realistlik, minu teada joob saunas iga mees oma väikesest pudelist). Või oli suitsuhimuline semu jala kipsi kukkunud ... aga vaat see üle pea lööv alkoholilehk lõi olukorrale väga ühemõttelise templi peale. Kurb ja paha oli. Väikese tüdruku pärast ... ja noore mehe pudelisse uputatud elu pärast.

Õnneks märkasin autot parklast välja manööverdades üht kangesti tuttavat lehvivat lakka sinise tõukeratta seljas. Jõugu Juht tuli linnalaagrist (mis talle, Jumal tänatud, väga meeldib) ja oli teel Sõbra poole. Kolm minutit ühist sõitu - sest JJ tuli autosse tahenema ja muljetama - tõid mind meie väikesesse turvalisse maailma tagasi.

Ühel päeval hakkab ka JJ alkohoolikulehka ära tundma. Paratamatult, sest Vanaema ja Vanaisa kodu lähedal on alkohoolikuid kohe palju, lähimates poodides ka. Aga mitte kunagi ei saa ta seda tundma meie kodus, ja see on hea. Tahtsin kirjutada "oma kodus", aga siis tuli kole mõte, et mõnikord teevad noored inimesed valesid valikuid ja kes teab, kellega JJ ühel päeval kodu jagab või mida seal ette võtab. Loodame igatahes parimat.

Tuesday, June 9, 2015

Aastad muudkui lähevad ja ... lähevad ...

Hiljuti märkis Lillebror söögilauas, et tema ei võta naiseks väga suurt tüdrukut. Et tema senine südamedaam, neil päevil 14-aastaseks saanud ppk õpetaja on siiski liiga suur. "Aga ilus on ta küll," nentis Lillebror ja pistis järgmise kahvlitäie suhu.

Suuruse küsimus ilmselt elu jooksul muutub, aga Lillebror on praegu veel eas, kus kasvu järgi tehakse järeldusi vanuse kohta. Sama vana Jõugu Juht oli kunagi väga hädas, kuidas tema Sõbranna saab olla temast kuu aega noorem, kui on jupi maad pikem? Tjah, meil on kord selline ... märkimisväärselt pikka kasvu pastor, kelle pereliikmed (lisaks tütardele ka ema, õde ja õepojad, ma muid olen liiga vähe näinud) ongi pigem pikemat sorti.

Lillebror ja muud lapsed ka, nii omad kui võõrad, kuulevad minult sageli, et nad on veel väga noored, ja küll selle või teise asja otsustamiseks veel aega on. Eriti kehtib see naisevõtu-küsimuste kohta, aga ka elukutsevaliku, haridusalaste küsimuste, elukoha ja muidu tähtsate otsuste suhtes. Mõttemaailma kohta käib see mõnikord ka. Väga noored inimesed ei taha kuidagi uskuda, et nende mõtted, plaanid, soovid jne võiksid elu jooksul muutuda, kuigi paljudega see nii läheb.

***
Üks vanaema-eas kolleeg naeratas kunagi magusasti ja ütles, et sisimas on ta ikka kaheksateist. Võib-olla ongi. Kraps ja tegus on ta küll, seda ei saa salata. Laupäeval pidus aga sattusin sõbranna väikeselt õelt küsima, kui vana ta on (oli loogiline hetk küsida), ja tema vastas: "Kakskümmend seits ... Oih, ikka kolmkümmend viis, kakskümmend seitse on mu unistuste vanus!" Tjah, välimuse järgi võiks kakskümmend seitse pakkuda küll, aga oma unistustega nii heas kontaktis on vist vähesed.

***
Eile tuli Vanaemaga juttu sellest ajast, kui pisike mina käis balletitunnis (mul polnud selleks mitte mingeid loomulikke kalduvusi ega isiklikku huvi, teadlikku vastumeelsust ka mitte). Vanaema, kes oli siis vist kaks aastat vanem kui mina praegu, märkis, et tema oli siis ikka väga vana inimene. Mina tegin URRR ja tuletasin Vanaemale meelde, kui vana mina praegu olen. Vanaema tegi oih ja muutus natuke kohmetuks. Kas tõesti oli Vanaema noorusajal üldine seisukoht, et 35+ vanuses naine on Vana? Või on see Vanaema isiklik kesteabkuskohast omandatud veendumus?

***
Minu suur eeskuju, pisike proua Lore* Saksamaalt Gummersbachist märkis meie esimesel kohtumisel, et tema on vana naine. Nojah, ma seda nii ei ütleks ... aga Lore kähvas mulle, et ma võin seda küll peenelt vormistada, aga ta on vana naine! Lore on Vanaemaga umbes täpselt ühevanune. Ju siis Lorele sobis 70-aastaselt "vana" olla. Lore moodi vanaks võiks küll saada. Koguduses, on selgunud, kipuvad noored juba minu põlvkonda "nende vanemate inimeste" hulka lugema. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis tõepoolest, mitmed praegused noored vanavanemad tundusid mulle 15 aastat tagasi juba "need vanemad inimesed". Ma küll põhjalikuma uurimise peale sattusin segadusse, kas Tiituse 2:5 käib noorte või vanade naiste kohta, aga virk majatalitustes võiks tegelikult olla igas vanuses. Ja kuidas ma peaksin kord "vanana" suutma juhatada noori naisi - näiteks miniaid -, kui ma praegu, hingelt 26-aastasena, ihult ee, ärge parem küsige** ... ei harjuta?

Täna tuleb kangas maha kududa ja kui hästi läheb, koristan ka natuke.

__________
* temale kuuluvad muuhulgas kuldsed sõnad: "Sa ei pea seisma kõrval ja ootama, kuni muna keema läheb." Ei pea jah, munkeemist oodates saab köögis teha palju muid asju.
** mul pole hetkel mingit aktuaalset sünnipäeva ega midagi, lihtsalt viimasel ajal on vanuseteema kõrva jäänud.

Sunday, June 7, 2015

Koolivaheaeg on edukalt alanud

Lapsed sel nädalal enam koolimajas ei käinud. Mina imbusin pärast algklasside aktust ukse vahelt nii kolmandasse tseesse kui teise beesse, tegin häbelikku nägu ja korjasin kummastki klassist tunnistuse.  Neid tuleks nüüd kuidagi kuskil mapi vahel säilitada, igaks juhuks, äkki läheb tulevikus vaja.

Olevik on niisugune, et ootamatult on meid taas tabanud püksikriis, seekord lühikeste pükste osas. Kui siiani kandsid suuremad poisid aastas läbi 10+n püksipõlve ja seega oli suviti lühikesi pükse kuhjaga, siis nüüd ei kuluta Jõugu Juht enam üldse pükse läbi ja Unistaja ka peaaegu enam mitte. Tuleb minna tuttavaid teise ringi poode revideerima, sest uute pükstega kipub olema nii, et mida koledam, seda kallim ... ilusad on vist juba viimseni ära ostetud, teadlikumate lapsevanemate poolt.

Endiselt soovin ma, et meil oleks majahaldjas, kes muru niidaks. Muude töödega saab nagu tasapisi juba järje peale.

Tänu jahedale kevadele on mul õnnestunud kasvatada seltskond täiuslikke rediseid. Oleks ma ainult teadnud, et nad seekord head kasvavad, oleks kohe mitu peenart täis külvanud. Ei teadnud. :(

Mees ostis esmaspäeval Unistajale uue jalgratta. Või tähendab, kellelegi väikeseks jäänud ratta. Minu lapsepõlvest pärineval "Školnikul", millega Unistaja siiani sõitis, olid puruks mõlemad rehvid ja lenkstang usina kasutamise tagajärjel viltu, Mees arvas, et ta praegu ei viitsi parandama hakata. Kuna "uuel" jalgrattal on käigud ja käsipidurid, on see muidugi kõigile poistele väga põnev. Unistaja saab vahel ise ka sõita.

JJ röövik tegi endale kookoni ja me sattusime just õigel ajal seda märkama. Lapsed ei olnudki varem näinud, kuidas röövik kookonit koob. Nüüd tuleb ainult oodata, milline liblikas välja tuleb.

Eile käisime üritusel, mida ilmselt saab kirjeldada kui "võõruspidu lastega". Meie lapsed käitusid täpselt ootuspäraselt - JJ tegeles kohaliku titega, Unistaja okupeeris võõrustajate suurema lapse arvutit ja Lillebror kihutas oma Parima Sõbra seltsis ringi. Selgus, et ka 50-ruutmeetrises korteris, mis on täis väga erinevas vanuses inimesi, saab joosta ja ennast higiseks ajada. Igaks juhuks käis kogu peoseltskond ka kohalikul mänguväljakul, kus lapsed JJ kui vanima eestvedamisel lisandusid kohalike teismeliste jalgpallimängu. Mnjah, 15-aastased kutid mängivad jalgpalli ja siis tuleb kamp põnne "ka mängima" ... JJ mängis muidugi päriselt, tema ei vudinud suurtel poistel jalgade vahelt läbi. Koduteel kohtasime üht hämmeldunud rebast ja Prisma kassas üht "emme (endist) koolitüdrukut" - kena noor inimene oli otsustanud koolivaheajal tööl käia. Loodetavasti jääb tal aega ka suve sihipärasemaks kasutamiseks.

Saturday, June 6, 2015

Laupäevast lugemist

Ma lubasin juba ammu hakata jagama väärt lugemisi, mis "minu" Internetis silma jäävad. Täna sobib selleks paremini kui mingi päev kaugemas tulevikus.

29 lapsel paluti lõpetada lause "Minust saab" ("I will"). Tulemused on väga toredad.

Siin on parv artikleid, miks inimesed on valinud oma lastele koduõppe. Põhjused on erinevad ja ometi sarnased, igatahes huvitav.

Üks mees läks jalutama. Praeguseks on ta juba päris kaugele jõudnud. Inspireeriv, kas pole?