Hiljuti märkis Lillebror söögilauas, et tema ei võta naiseks väga suurt tüdrukut. Et tema senine südamedaam, neil päevil 14-aastaseks saanud ppk õpetaja on siiski liiga suur. "Aga ilus on ta küll," nentis Lillebror ja pistis järgmise kahvlitäie suhu.
Suuruse küsimus ilmselt elu jooksul muutub, aga Lillebror on praegu veel eas, kus kasvu järgi tehakse järeldusi vanuse kohta. Sama vana Jõugu Juht oli kunagi väga hädas, kuidas tema Sõbranna saab olla temast kuu aega noorem, kui on jupi maad pikem? Tjah, meil on kord selline ... märkimisväärselt pikka kasvu pastor, kelle pereliikmed (lisaks tütardele ka ema, õde ja õepojad, ma muid olen liiga vähe näinud) ongi pigem pikemat sorti.
Lillebror ja muud lapsed ka, nii omad kui võõrad, kuulevad minult sageli, et nad on veel väga noored, ja küll selle või teise asja otsustamiseks veel aega on. Eriti kehtib see naisevõtu-küsimuste kohta, aga ka elukutsevaliku, haridusalaste küsimuste, elukoha ja muidu tähtsate otsuste suhtes. Mõttemaailma kohta käib see mõnikord ka. Väga noored inimesed ei taha kuidagi uskuda, et nende mõtted, plaanid, soovid jne võiksid elu jooksul muutuda, kuigi paljudega see nii läheb.
***
Üks vanaema-eas kolleeg naeratas kunagi magusasti ja ütles, et sisimas on ta ikka kaheksateist. Võib-olla ongi. Kraps ja tegus on ta küll, seda ei saa salata. Laupäeval pidus aga sattusin sõbranna väikeselt õelt küsima, kui vana ta on (oli loogiline hetk küsida), ja tema vastas: "Kakskümmend seits ... Oih, ikka kolmkümmend viis, kakskümmend seitse on mu unistuste vanus!" Tjah, välimuse järgi võiks kakskümmend seitse pakkuda küll, aga oma unistustega nii heas kontaktis on vist vähesed.
***
Eile tuli Vanaemaga juttu sellest ajast, kui pisike mina käis balletitunnis (mul polnud selleks mitte mingeid loomulikke kalduvusi ega isiklikku huvi, teadlikku vastumeelsust ka mitte). Vanaema, kes oli siis vist kaks aastat vanem kui mina praegu, märkis, et tema oli siis ikka väga vana inimene. Mina tegin URRR ja tuletasin Vanaemale meelde, kui vana mina praegu olen. Vanaema tegi oih ja muutus natuke kohmetuks. Kas tõesti oli Vanaema noorusajal üldine seisukoht, et 35+ vanuses naine on Vana? Või on see Vanaema isiklik kesteabkuskohast omandatud veendumus?
***
Minu suur eeskuju, pisike proua Lore* Saksamaalt Gummersbachist märkis meie esimesel kohtumisel, et tema on vana naine. Nojah, ma seda nii ei ütleks ... aga Lore kähvas mulle, et ma võin seda küll peenelt vormistada, aga ta on vana naine! Lore on Vanaemaga umbes täpselt ühevanune. Ju siis Lorele sobis 70-aastaselt "vana" olla. Lore moodi vanaks võiks küll saada. Koguduses, on selgunud, kipuvad noored juba minu põlvkonda "nende vanemate inimeste" hulka lugema. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis tõepoolest, mitmed praegused noored vanavanemad tundusid mulle 15 aastat tagasi juba "need vanemad inimesed". Ma küll põhjalikuma uurimise peale sattusin segadusse, kas Tiituse 2:5 käib noorte või vanade naiste kohta, aga virk majatalitustes võiks tegelikult olla igas vanuses. Ja kuidas ma peaksin kord "vanana" suutma juhatada noori naisi - näiteks miniaid -, kui ma praegu, hingelt 26-aastasena, ihult ee, ärge parem küsige** ... ei harjuta?
Täna tuleb kangas maha kududa ja kui hästi läheb, koristan ka natuke.
__________
* temale kuuluvad muuhulgas kuldsed sõnad: "Sa ei pea seisma kõrval ja ootama, kuni muna keema läheb." Ei pea jah, munkeemist oodates saab köögis teha palju muid asju.
** mul pole hetkel mingit aktuaalset sünnipäeva ega midagi, lihtsalt viimasel ajal on vanuseteema kõrva jäänud.
Mulle tundub, et nn nõukaajal oldigi 35selt juba vana. 25 peeti toona kergelt keskeaks ja peale seda hakati vananema. Aga kuna 55selt jäädi juba pensionile siis oligi ju "noorus" ajaliselt lühike. Lapsed tuli ju ka toona varakult saada, üle 30selt sünnitanu oli siis ikka vanur aga praegu täitsa harilik nähtus.
ReplyDeleteMa mõtlen sel teemal alati oma vanaisa peale kes abiellus ja sai poja, läks vene sõjaväkke, tuli sõjaväest tagasi ja läks abikaasast lahku, kohtus oma teise abikaasaga ja sai ka temaga poja ning siis lõpuks sai 25... Minul oli 25selt käes baka ja olemas poiss-sõber, lapse sain kui olin 29 kuna enne olin selleks veel liiga noor. Pensioniea tõus ja eluea pikenemine vist nihutavad nooruse lõppu hilisemaks.
Mul on ka tunne, et see veel üsna noore inimese "vanaks" tembeldamine on Vanaema põlvkonna komme - ainult et mulle ei meeldi nii inetut suhtumist tervele põlvkonnale süüks panna ... Või on küpsemas eas pereloomine ja seetõttu kauem noor püsimine heaoluühiskonna tulemus. 55-aastaselt võiks praegugi pensionile jääda. :) Üks lapsepõlve oluline pikendaja (ja seeläbi ka noorusea hilisemaks lükkaja) on muidugi liiga kaua kestev kohustuslik kooliiga. Mitte et mul korraliku hariduse omandamise vastu midagi oleks, aga igas tavakooli lennus on mõni Kevin või Kätlin, kes võiks juba 14-aastaselt tööle minna ja peret looma hakata, sest 7. klassi materjal käi üle mõistuse ja huvid on ka hoopis muu kui kooliga seotud. Aga sellest ma pean kunagi pikemalt kirjutama.
ReplyDelete