Distsipliin või vabadus? Või on siiski olemas ka kuldne kesktee?

Oi-oi. FB koduõppe foorumis läks tuliseks aruteluks, mis on lapsele hea ja mis mitte. Tegelikult oleks asi kindlasti palju rahumeelsem ja sõbralikum olnud, kui seda kõike oleks saanud arutada päriselus, teetassi või - aastaajast tingitult - limonaadiklaasi taga.

Teema algatas tegelikult üks ema, kes pidavat elukoha vahetuse tõttu waldorfkoolist loobuma ja arvas, et lapsel on hea areneda omas tempos, aga näe, tavakooli nõudmistele tema laps veel ei vasta, küll areneb, kui õige aeg on, kas võtta laps parem koduõppele?

Ui, kui erinevaid vastuseid tuli! Mõni kiitis, et tubli ema, muidugi jääge koduõppele, teine plärtsatas, et laps pole ilmselgelt kooliküps ja on äkki üldse rumal ... Teemaalgataja-ema oli ka alguses maininud, et äkki vajaks tema laps just kooliga kaasaskäivaid distsipliini ja nõudmisi. Selle kohta ütles üks kogenud koduõppe-ema, et "pealegi võimaldab koduõpe õpetada lapsele midagi veel olulisemat kui on väline distsipliin - nimelt sisemist distsipliini, sest lapsel on võimalik võtta (osaline ja eakohane) vastutus oma õppestiili jms eest." Küll ma olen selle ütlemisega nõus. 

Mul on olnud kohe palju koolilapsi, kes käivad koolis sellepärast, et peab. Mina käisin lapsena ka nii, mõtet ma sellel igapäevasel tüütusel ei näinud. Mina lahendasin vastiku olukorra enda jaoks nii, et olin võimalikult sageli kojujäämiseks piisavalt natuke haige, aga vastasin kõik vastamised alati vähemalt viis-miinuse peale ära. Hästi pragmaatiline, tundub mulle tagantjärele. Haigeolemise käigus ei segatud lugemist ega midagi. :) "Minu" koolilapsed kahjuks lahendavad asju käepärasemalt - kes hakkab vastu, kes lihtsalt ei ilmu tundidesse, kes käib küll kohal, aga pingis viibib ainult ihu, vaim uitab muus maailmas ringi. Puhas ajaraisk ja nii lapse kui õpetajate piinamine!

Samas on mul paar otsest ja kaudset kogemust lastega, kellelt pole mitte keegi mitte mingit arenemist ega omendamist nõudnud. Ühe lapse puhul tundus, et pere poeb waldorfõppe põhimõtete taha oma mugavusest (laps potsatas waldorfist tavakooli vist kuuendas klassis, aga kümne piires arvutada ei osanud, sest - ütles ema - tal pole siiani huvi olnud!), mõne muu puhul on mureks olnud lapsevanema teadmatus sellest, et lapsele peaks pakkuma ka muid tegevusi kui need, mille peale laps ise tuleb.

Millestki taolisest rääkis ka Paul Kropp oma suurepärases raamatus "Mina olen lapsevanem, sina ole laps", kuigi mul on praegu meeles (raamatut pole käepärast) pigem puhkusele mineku näide. Nimelt ei pruugi laps teadagi, et rahvuspargis või mägedes matkamine võib ka tore olla, kui ainuke puhkusekoht, mida ta teab, on Disneyland, ja kui selliseid teadmatuses lapsi on peres mitu ja puhkuseplaan pannakse hääletusele ... 

Samamoodi ei pruugi laps tulla selle peale, et lugemine, sulgpall või savist voolimine on lahe ja sobib ka talle. Lapsevanema asi on oma last jälgida, tundma õppida, suunata ja kui vanem on endale pähe võtnud, et nüüd on õige aeg millegi äraõppimiseks - eriti kui see miski on pere elustiili seisukohalt, kooli asjus või muidu eluliselt vajalik oskus ja lapsel on selle omandamiseks ilmselgelt eeloskused olemas - lapsele entusiastlikult serveerida, et vohh, nüüd hakkame sinuga seda ja seda õppima ja see saab olema äge! Muidugi võib esineda tagasilööke, mõni laps on kõigi uute asjade osas skeptiline ja mõni kipub esimeste raskuste peale "püssi põõsasse viskama". Aga selleks on jälle lapsevanem, kes oma last tunneb ja teab, millal tuleb olla toetav kaaslane, millal sundija ja millal kogu üritus mõneks ajaks päris pooleli jätta. Koduõpe annabki minu meelest hea võimaluse tegutseda lapsele sobivas tempos, aga tegutsema peab kindlasti, sest laps ei pruugi ise kõigi toredate asjade peale tulla, mida õppida*.

***

Natuke teemaväliselt - palju kirgi kütva lugemisega oli meie peres nõnda (vabandust, kui ma seda juba varem pikemalt rääkinud olen, praegu ei mäleta): mina olevat hakanud soravalt raamatuid lugema kolme aasta ja kahe kuu vanuselt. Minu isa, siinblogis tuntud kui Vanaisa, olla kuulnud äsja isakssaanuna mingit raadiosaadet täissõna meetodist tittedele, teinud sõnakaardid ja hakanud alla-aastast mind õpetama. Õde-venda, kes tähelepanu kõrvale juhtinuks, mul polnud - no ja ju ma olid loomu poolest terane laps ka, siiani on mälu üsna hea. Vanaema Mahti, kes mind lapsena hoidis, tüdinenud ära pidevast ettelugemise-mangumisest ja öelnud minu kolmanda sünnipäeva paiku, et loe ise. Mis kahe kuu jooksul juhtus, ma ei tea ... Mees olevat samuti kolme-neljaselt ise lugema õppinud, mis asjaoludel, seda ei mäleta ei tema ega Teine Vanaisa. 

Kui juba viiesele Jõugu Juhile tähed kuidagi külge ei hakanud, tabas mind paras paanika. Sõime tähekomme, tegime tähti rannaliivale ja ehitasime klotsidest, kirjutasime-joonistasime - null. Noormees ise soovis väga lugema õppida, sest kõik teised lapsed oskasid ju! Lõpuks saime üsna regulaarse läbikirjutamisega tähed selgeks ja "Lups lugema" vihikute abil nad ka omavahel kokku pandud. Umbes sel ajal selgus ka, et kuigi JJ-l on suurepärane jutu- ja sündmusemälu, on ta nägemismälust peaaegu ilma jäetud ja seetõttu oligi läbikirjutamine kõige käepärasem viis tähtede kujud selgeks saada. Mälu on praeguseks paranenud ja seitsmeselt leidis ta ka esimese raamatu, mis andis talle kogemuse, et lugemine on põnev. 

Unistajale jäid tähed JJ kõrvalt külge palju kiiremini ja kergemalt - Unistaja jällegi on hea nägemismäluga laps. Seda räägib Vanaema ka, et tema õppis enne lugema, kui kaks aastat vanem õde. Viieselt oli tal lugemisvalmidus olemas, otsustasin seda ära kasutada. Unistaja oli küll skeptiline nagu ta kõigi uute asjade puhul on, aga sõnade kokkulugemine tuli kiiresti ja palju libedamalt kui vanemal vennal. Tõsine raamatuhuvi on tal hakanud tekkima nüüd, kolmveerandüheksaselt. Kahjuks on Unistaja lemmikkirjanikul Gerald Durrellil ainult üks lasteraamat, aga hädapärast kõlbab "Vahtramäe Emil" ka. Unistaja loeb küll nüüd juba enam-vähem soravalt, aga tema jaoks on väga raske aru saada, mida tähendab poolitamine. Kui juba kriips vahel, siis tuleb seda ka rõhutada! Oleme niimoodi terve "Aarete saare" läbi longanud, ikka antakse midagi kapte - nile või rehvitakse pur - jeid. Palun öelge, et see on mingi Aspergeri omadustega kaasnev asjade täht-tähelt võtmine?

Lillebrorile jäid kõik tähed ja lugemise idee veel varem külge kui teistele. Ta on alati vaatlusmeetodit väga edukalt rakendanud. :) Õppima hakkasime neljase Lillebroriga. Praeguseks on ta kuuene ja mulle tundub, et veel hüperaktiivsem kui JJ, igal juhul märkimisväärselt sõnakuulmatum. Loeb. Kohati kohe täitsa valesti ja kohati ilusasti õigesti. Lillebror arvab, et tuleb rõhutada sõnavahesid, tegelikult suudab ta lugeda nii suur- kui väiketähti täiesti soravalt, eriti kui lause koosneb lühematest sõnadest. "Õiget raamatut" pole ta veel leidnud, aga me pole eriti otsinud ka. Ealistest iseärasustest lähtuvalt valib ta nii riiulist kui raamatukogust raamatuid piltide järgi, aga ilusa pildi juurde käib kahjuks sageli titekas jutt. Vanaema juures hoiul olles lugemiseks surusin talle pihku Jordan Radičkovi "Meie, varblased", sest Lillebror nõudis raamatut ainult lindudest. Eks näeb, mida ta sellest arvab, siiani on kiitnud, et naljakas on küll. Harjutame, kuni aur enam lugemise tehnilise poole peale ei kulu ja saab hakata Loole keskenduma.

Minu kogemus kolme päris erineva lapse õpetamisest on, et lugemisoskus ongi üks-ühele omandatav oskus, ja parem on seda asja õppida kaua ja rahulikult, väikeste ampsude kaupa. Lapsed, kellele enne kooli suurt midagi pole õpetatud, satuvad päevapealt väga intensiivse õppimise keskele ja see võib nad päris ära ehmatada. Muidugi, kui pere eelistab waldorfkooli meetodeid, on võimalused ja ajakavad hoopis teised (aga ega ma waldorfist rohkem ei teagi). Kui aga laps peaks hakkama haridust omendama rrrrange riikliku õppekava järgi tavakoolis või kodus, on seitsmeaastaseks saades septembris ikka hilja küll. Hirmus õnnetud on need lapsed, kes koolitulemise ajaks pole osanud arvata, et nemadki peaksid midagi õppima. Ja nii rahulolev oli JJ, kui ta - vist - esimese klassi sügisel mulle ütles, et emme, nüüd ma saan aru, miks me kodus harjutasime. Mul on nüüd nii lihtne ja ma saan nii palju kiita! Sest ega lapsevanem ju üldjuhul kogu algklasside materjali ei oska viie-kuuesele ära õpetada, ametlikult õppimist alustades tuleb palju põnevat juurde.

_______
*ega vanem ka ei pruugi. Parimas seisus on kindlasti need koduõppepered, kellel on hästi mitmekesine tutvusringkond või laiendatud perekond. Meil nii väga ei ole, aga me ikka püüame nina raamatutest välja ka saada.