Kuidas meil jaanipäeva tähistatakse

Võidupüha on meie perest alati mööda läinud, vabariigi aastapäev ja see, noh, mis selle augustikuise tähtpäev nimi ongi, kah. Kui nii võtta, siis igal neist päevadest on mõnel sõbral sünnipäev, muu nagu ei kõneta. Aga jaanitulel tuleb käia.

Omas kodus me jaanituld ei tee. Omas kodus niidame tavaliselt jaanilaupäeval muru ja oleme muidu kodused. Kõik lapsed lähevad lõunaunele, ja seekord vastu vaidlemata, sest õhtul tuleb pidusse minnes olla virge ja puhanud. Jõugu Juht küll sel aastal magama ei jäänud, aga mis sellest, ta on suur ka juba ja loomu poolest öine laps.

Kella kuue paiku hakkame liikuma. Tee pealt tuleb kuskilt poest kaasa võtta vorsti või liha. Traditsiooniliselt meenub poolel teel, et ka lühike muru võib märg olla, oleks pidanud lastele kummikud kaasa võtma, aga hilja juba ...

Meie koguduse jaanituld peetakse juba õige mitu aastat ühes linnalähedases mitte just päris talus. Ringijooksmise plats on vägev ja keegi suurematest perepoegadest (ma oletan) on selle ka ilusasti ära niitnud. Kui kaua pereisa lõkkematerjali kokku kogub, ei tea, aga hunniku kõrguse järgi tundub olevat väiksema elamise aastane küttevaru - kõik oma kraaviäärne võsa ja saeveski jäägid. Väiksemate perepoegade liivakast, batuut, kiiged ja sõiduvahendid on sel õhtul üldkasutatavad.

Selle pildi autor on noor vend Valdur, pildi virutasin häbitul kombel tema FB lehelt - aga ta teeb muid pilte ka. Pilt on tehtud lõkkest ikka päris kaugelt, lõke meenutas lähemalt hm, majapõlengut.

Lisaks lõkkele ja laste tegevustele pakutakse süüa (vorstid tuleb ise kaasa viia, sellepärast meie igakordne poeskäikki; muu söök on koguduse poolt), osadust ja vaimulikku sõna. Tavaliselt jagab sõna keegi külaline. Lauldakse natuke ja meenutatakse, et tegelikult me peame Ristija Johannese sünnipäeva. Mõnikord sajab vihma ka. Kõige vihmasema jaanipäeva puhul - kolm aastat tagasi äkki? - jäime meie koju, aga suur hulk sõpru oli olnud ustavalt kohal, kummikute ja vihmavarjudega. Baptistide jaanitulel muidugi alkoholi ei pruugita ja tantsu ei lööda - milleks, meil on niigi tore. Üle lõkke ei kipu ka keegi hüppama ja pole kuulda olnud, et keegi kuskil nurga taga ootamatul moel suhteid sõlmiks. Uued tutvused tekivad küll, sest tavalise teenistuse järel pühapäeval kipume suhtlema ikka oma sõpradega, eriüritustel saab juttu ajada ka nendega, keda päriselt ei tunne.

Tunnike või nii enne südaööd hakkavad pered laiali valguma. Kuna häid autosid mahub palju ühe maja ette, võtab see tavaliselt natuke aega ja manööverdamist. Noored jäävad vist kauemaks jutustama, aga ma tegelikult ei tea - selles lahkes majas on alati noori olnud, ju nende endi sõbrad ikka poole ööni jäävad. Meie lapsed avaldavad reeglina valju protesti, miks tuleb juuuuu-baaa ära minna, ja "aga mu Sõber on veel siin!" Ka tekib kõigil igaks juhuks mingi südaöine söömahoog, mida tuleb viimaste allesjäänud vorstidega leevendada. Hädakorral, kui vorstid otsas, kõlbab grillimiseks ka hapukurk.

Koduteel loendame lõkkeid, kui neid on. Ilusa ilma korral põikame läbi ühelt avalikumalt jaanitulelt ja püüame lastele seletada, miks mõned inimesed ennast jaanitulel purju joovad ja mis kasu on hirmus valjust muusikast ... Mitte et seda põikamist vaja oleks, aga huvitav on ja paljuke meil sinna mõisaparki ikka asja.  Pealegi on lastel põnev öösel jalutamas käia.