CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, July 26, 2015

Mõõt on täis

Kui reedel neli erinevat ilmaportaali üksmeelselt lubasid, et selle suve viimane soojalähedane ilm tuleb täna, teatasin ma Mehele pidulikult, et nüüd ma hakkan jonnima. Trampisin jalgu ka. Siis läksin õue pesu riputama. Kui tagasi jõudsin, oli Mees natuke mõelnud ja arvutanud ja nüüd võib juhtuda nii, et tssssss ... ületuleva nädala keskpaigas vaatame sõidame kiirteel tubli reisikass Franzu kodulinnast mööda. Kui me sõitma saame, muidugi. Lastele pole veel midagi rääkinud, igaks juhuks.

Ilm, jah, ei kõlba mitte kuhugi. Vähemalt ei pea kartma, et kaev ära kuivab, ohkasin ma täna hommikusöögi ajal aknast välja vaadates. Kaevu polnud näha, vihma kallas nagu pangest.

Kõlbas, et sõbrad ja sugulased käisid külas. Lillebrori Sõbra Õde, äsja nelja-aastaseks saanud kaunis neiu, sai elu esimese lillekimbu noormehelt ehk Lillebrorilt ja oli pärast teatanud, et ikka väga on tarvis jälle Lillebrorile külla ja palgi peale liugu laskma minna. Tõesti, meie poistel on õues üks viltune palk, mille peal nad ilmselt liugu lasevad, kui keegi ei näe. See lahendab kulunud püksitagumike müsteeriumi.

Õhinapõhine klaveriõpe on andnud tulemuseks, et Jõugu Juht suudab üsna äratuntavalt noodist Kulhbarsi "Kevadpidu" mängida. Ühe käega jah, ja kolmandas reas pole ta päris kindel, aga ma ütleksin, et asi edeneb. Eriti tore oli, et seal on ühe koha peal si-bemoll, aga JJ ei saanud sellest aru ja läks Mehele kurtma, et üks klahv teeb vale häält ... Ma seletasin ära, et b tähe moodi asi kohe pärast viiulivõtit on bemoll ja seda nooti mängitakse valgest klahvist vasakule jääva musta klahviga. Enam ei teinud vale häält. JJ-le sobivad harjutamiseks tuttavad meloodiad, nagu mullegi lapsena.

Unistajal on käsil suuremat sorti vibu- ja legoprojektid. Kui tema midagi ette võtab, siis pikalt ja põhjalikult. Kahjuks ei lasta kunagi rahulikult ettevõetuga tegeleda, ühtelugu tuleb keegi ja ütleb, et nüüd tule sööma või nüüd tule appi või pannakse mängima telekas, mida Unistaja arrrrrrrmastab isegi veel rohkem kui Legosid.

Olen keetnud nelja sorti moosi. Maasika-punasesõstra-, mustsõstra-, vaarika ja tumeda šokolaadi ning vaarika ja valge šokolaadi moosi. Kui mul nüüd mustikatega midagi head pähe ei tule, siis hakkab see moositamine vist tasapisi ühele poole saama, õunu meil sel aastal napib.

Tasapisi lammutame Järgmist Remontiminevat Tuba. SeeKesSiinMajasEnnemElas lõi kõik seinad, põrandad ja laed saepuruplaadiga üle. Mõnes seinas tuleb plaadi ja x kihi tapeedi alt välja isegi algupärane maalitud bordüür, põrandalauad aga on siin 30 sentimeetrit laiad ... Lammutamise käigus leidis Mees seestpoolt seina kuivanud humalakasvud. ?????????????? Krohvi alt tuli välja täiesti terve palk, põrandal olevatplaati veel üles ei saanud, aga aknaaluse džungli harvendamine andis tulemuseks, et ilmselt oli humal trüginud sisse õhutusaugust vundamendis ja siis mingeid mikropragusid mööda tuppa jõudnud. Mis asjaoludel SeeKesSiinMajasEnnemElas akna alla humala kasvama pani, ma ei tea - või on tegu isehakanuga? -, igatahes pole see esimene kord, kui me kõikekägistavaid kasve hävitada püüame. Mürgitada ei tahaks, juurimises oleme üsna toimetulematud, kas korrapärane mahalõikamine lõpuks tapaks selle taime?

Mõne päeva eest tegin hommikul ukse lahti ja mõtlesin, et näen topelt. Meie juures käib punane kõuts, keda kutsume Finduseks. Iseenesest pole meil tema vastu midagi, aga ta kurivaim märgistab kõike, mida saab. Võõrast looma ei vii operatsioonile ka, kuidas teda pärast turgutada ja üldse ... Nojah, avasin mina siis ukse ja nägin kaht Findust teineteisega pahandamas. Täpsemalt vaadeldes sain küll aru, et kaugem Findus on kriipsukese võrra heledam ja hoopis teistsuguse njauga. Meil on siin punaste kasside protsent väga kõrge, kümnest ringiliikuvast kassist kolm on punased. Kahtlustame, et Finduse heledam teisik on meie Finduse vend, nad on ikka väga sarnased, kolmas kõuts on hoopis teist nägu ja tegu, saba triibuline nagu leemuril ja umbes sama pikk ka.

Vaarikamoos šokolaadiga

Pühendusega Margitile, kes selle vastu huvi tundis.

Ühe kilo vaarikate kohta võta pool kilo suhkrut ja sada grammi tumedat või valget šokolaadi. Keeda oma tavalisel viisil moos. Kas kasutad moosisuhkrut või tavalist, vali palun ise, mina ei ole moositeoorias piisavalt tugev, et öelda, mis õige on. Kui moos tundub olevat valmis, lisa peenestatud šokolaad. Sega, kuni šokolaad sulab ja ühtlaselt moosi sisse ära kaob. Pane moos purki.

See moos sobib minu meelest pigem saia kui pudru peale, aga minu kolm moosidegustaatorit arvavad, et sobib igale poole. Ma teda üle kolme kuu ei säilitaks, šokolaad on ikkagi rasvane kraam. Samas ei säili kolme lapsega perekonnas peaaegu ükski moos kuigi kaua. :)

Thursday, July 23, 2015

Mes ma soole siis soovitaks?

Sa mine uuesti mehele. Seekord päriselt. Kihluspidu pole üldse vajalik. See poiss sobib küll, kui ta Sind tahab, kuldne kannatlikkus ja sõbralik meel on tähtsam kui karjäär või põnev minevik. Kui see poiss ei taha, siis leia mõni teine. Kui Sina meeldid talle natuke rohkem kui tema Sulle, seda parem. Tülitsema ära üldse kipu. Ei mingit temperamenti!

Tegelikult pole ju tähtis, kas see kuldse kannatlikkusega mees on eestlane, rootslane või näiteks austraallane. Peamine on kannatlikkus. Kannatlikkus ja ausus. Eelmine suhe olgu selgelt läbi, enne kui uut alustad. Ja see uus jäägu ka viimaseks - elukestvaks, palun. Oleks ju äge, kui minu noorim (eeldusel, et Lillebror ei jää noorimaks?) ja Sinu vanim oleksid sama vanad? Nii et hakka peale sellega, mida Sa elust tahad. Võta kõigepealt hoog maha. Praegu ei jõua ükski mees Su nägugi meelde jätta, Sa tuhised enne minema. Tule koju, hakka maanaiste seltsi edendama või midagi. Veerev kivi leiab harva samaväärse veereva kivi, sammaldumine on kindlam tee.

Hoiatan veel, et mehepidamine on sama raske kui lastepidamine. Laste puhul - Legod. Tonnide viisi Legosid. Mehe puhul - sokid. Hullem veel, habe. Ai! Lapsed, muide, on teatud määral treenitavad, mees ei ole. Mehetreenimise asemel treeni ennast. Kompromisse tuleb teha, isegi habe välja kannatada, mis siis, et torgib.

Ole tublike ja anna siis teada, millal nime ära vahetad. Kannatlikule mehele on oluline, et naine oleks mehe nimel. Muud asjad võivad rahulikult naise nimel olla.

***
Jah, ma kirjutasin selle ühele kindlale inimesele mõeldes. Ei ole hea, kui noor naine üksi on, ta peab (ütles, et tahab) ka Ennasttäis Abielurahva hulka jõudma. Kas sihtisik kunagi lugema satub, eks seda näeb, ligipääs blogilingile on soovi korral olemas. Aga kui mul oleks olnud natukegi aega ja vähem kõrvalisi kõrvu ja ahvipärdikuid, kes vasttutvutud peaaegu-tädil kaelas rippusid ... siis seda ma oleks öelnud. Armastuse ja toetusega.

Wednesday, July 22, 2015

Kui neid lapsi ees ei oleks ...

Noh, nagu selle metsaga oli.

Tegelikult meeldib mulle väga lapsevanem olla, aga mõned asjad on lastega ... ütleme, komplitseeritumad.

Mulle tundub, et on vähemalt kolm asja, mida lapsevanemana teha ei saa.

Ei saa magada siis, kui tahad. Hommikusel ajal äratab üles südametunnistus, sest järelkasvule on vaja süüa anda. Päevasel ajal on ikka üks kõrv ärkvel - maga siis sedamoodi. Öösel, jah, saab magada küll, kui nad enam päris pisikesed ei ole, aga öösel magamine pole pooltki nii mõnus kui üks häbematult laisk päevane uinak.

Ei saa korralikult haige olla siis, kui oled. Ka haigena tuleb olla lapsevanem.

Ei saa reisida siis, kui tahad, ja sinna, kuhu tahad. Lastega saab vägagi reisida, aga mida suurem on seltskond, seda keerulisem see ettevõtmine on. Kahekesi polnud probleemi - pikema puhkuse ajal seljakott selga, pöial maantee ääres püsti ja minekule. Öömaja pärast ei pidanud muretsema, sest metsas magamine sobis, sihtkoht võis olla ebamäärane, raha olemasolu polnud kuigi tähtis. Ükskord käisime Mehega niimoodi Prantsusmaal ja tagasi, raha kulus vist 100 eurot ... ja me käisime raamatupoodides ka. Viiekesi hääletama ei lähe, pealegi on mure, ega lastel jalad märjaks ei saa, kus ööbida, mida süüa ja kuhu minna, et lastel ka põnev oleks. Küsimuse "Millal me kohale jõuame?" oleme oma senistel reisidel rrrrrangelt ära keelanud, sellegipoolest esineb hetki, mil lapsevanem kiristab hambaid ja lubab endale, et ei iial enam ...

Sel suvel pole me mitmel põhjusel veel kuhugi kaugemale jõudnud. Õnneks on mõned nädalad suve veel ees ja kui me neljakohalist lotovõitu ei saa, pole pikem reis niiehknii võimalik. Teeme vast paaripäevase väljasõidu lähiriikidesse. Korraliku reisi võtame ette tuleval aastal, Unistaja sünnipäeva puhul. Ma loodan.

Sunday, July 19, 2015

Pole enam minu asi, aga ikkagi ...

14 aastat tagasi müüsime Linnas korteri. Oli teine nappide vahenditega renoveeritud, aga mulle meeldis ja kuna meie praeguse kodu stiil läheb ka sinnakanti, siis ma usun, et Mehele ka. Aknad olid puidust, originaalid, aga minu isa (tuntud nüüd kui Vanaisa) poolt täiesti tuultpidavateks kõpitsetud. Uksed olid puidust. Põranda lihvisin üsna ise, Meest ma tegelikult korteri ostmise ja remondi ajal ei tundnudki. Oli jah korter nagu raudteevagun, köök ja kõik toad üksteise järel reas, aga üksi või kahekesi kannatas elada küll. Vannituba, jah, polnud. Kui mina korteri ostsin, polnud toimivat kempsugi, nii et mis sellest pesukausist ikka ... Kõrged laed olid ja suuuuured aknad.

Köök oli kitsas, aga kahvatu sidrunkollane, roheliseks peitsitud mööbli ja tumeroheliste plaatidega. Plaate oli vähe, samuti seinapinda. Elutuba oli hele elevandiluukarva, sinise bordüüri ja erksinise soemüüriga (kogemata, aga harjusin ära). Magamistuba oli otse loomulikult helesinine, samuti kitsas ja pikk nagu köök. Meie sammastega voodi laius on valitud tolle korteri magamistoa järgi - laiem voodi poleks mahtunud, korstna puhastusluuk tuli ette. Magamistoa taga olid mu kangasteljed. Tolles toas läks peitsipurk põrandale ümber, nii et põrand sai märgatavalt tumedam kui ma tahtsin. Mis siis, peaasi, et mitte värvitud! Seinad olid ... vist miskitmoodi roosad. Pildid on kõik paberist ja eiteakus, võib-olla kunagi saab näha, aga võib-olla ei saa ka.

Praegu meil sisekujunduses rohelist pole, see on üle läinud, aga just neil päevil otsustasin, et mu kangastelgede ruum saab olema kahvatukollane. Mõlemad magamistoad on helesinised. Elevandiluukarva hele toon ootab oma aega, siin majas valitseb rohkem hm, virsik. Mööbel on endiselt täispuidust.

Ja vaadake nüüd seda linki.

http://www.kv.ee/muua-korgete-lagedega-kolmetoaline-renoveeritud-ko-2579876.html?nr=35&search_key=4b178eb86fb7b465764b6c8089cb47ef

Vannituba on selge areng paremuse poole, ja uus välisuks ja puha. Aga see sisekujundus ... ütleme, et kui ma ei teaks, mis korteriga on tegu, siis ära ma seda ei tunneks. Ega kellelegi ette kirjutada ei saa, mis poest ta oma mööbli ostab või millise tapeedi seina kleebib, aga võõras on. Kohe väga võõras.

Ma polegi kunagi varem ringi käinud üheski majas/korteris, kus ma aastaid varem elanud olen. (küll sai veider lause, parandage, kui oskate) Iirimaa kodus elavad samad inimesed ja minu hoiulapse Racheli FB-piltide järgi otsustades pole palju muutunud. Saksamaa kodu oli nii steriilne ja isikupäratu, et seal saab uute elanikega asi olla ainult paremaks läinud. Vanematekodu remontidele olen kaasa elanud, nii et sealsed muutused ei ehmata. Üüri-kööktoas korra käisin küll, kui juba CH seal elas, aga CH polnud korteriga suurt midagi rabavat ette võtnud. No ja Hiinalinna korterit ma õieti ei mäletagi, nii vähe aega elasin. Aga esimene Päris Oma Kodu, ise remonditud ja ise elatud ... Võõras on.

Ma arvan, et kui me siit peaksime kunagi omal tahtel ära minema, siis ma aastate pärast tagasi vaatama tulla ei taha. Oleme teinud tööd ja on tulnud armastus. Raske oleks leppida, et neid palke ja koiaukudega põrandalaudu armastab keegi teine.

Söök, võrratu söök ...

Kätte on jõudnud suve parim osa - hoidiste tegemise aeg. Maasikatega on küll, jah, üsna ühel pool, aga nüüd on vaarikad. Neid korjasime täna neli ja pool kilo Vanaema täiesti hooldamata aiast ja kõik need neli ja pool kilo moorivad hetkel pliidi peal potis. Areneb moos.

Metsas on maasikaid veel küllalt. Meie kodust mitte üle mõistuse kaugel avastasime nii-öelda eepilise maasikaraiesmiku. Ma pole mitte kunagi näinud sellises koguses metsmaasikaid kasvamas ega oma kodus laua peal ... ega näinud nii palju metsmaasikamoosi. Loodan, et Mees on ka uuel nädalal nõus mind sinna viima. Üksi ma ei julge, sest tee peal võib täheldada karulise tegevuse jälgi. Hobused ja põdrad, khm, poetavad teistsuguseid eee annetusi, inimesel pole nii palju materjali ja elevante meil teadaolevalt ei käi. Nii et karud, jah, on. Miks nad meie maanteed tualetina kasutavad, ma ei tea. Võib-olla meeldib neile avarus.

Loomadest veel nii palju, et reedel aeda marju korjama minnes kohtasin üht paksu pasknääri, kes parajasti suure punase maasikaga pirnipuu otsa lendas ja mulle parastavalt "KRÄÄKS!" hõikas. Meie toonekurepojad on mõlemad lendamise ära õppinud, aga eelistavad veel peamiselt pesal istuda. Kassid toovad ja tarbivad hiiri.

Neljapäeval käis Jõugu Juht sõbral külas, koos sõbraga ujumas ja Ahhaas. Unistaja sõpru sel päeval paraku kodus polnud. Lillebror oli sel päeval niisama Vanaema juures hea laps. Mees jagas koguduserahvast laagris tubadesse, mina olin seltskonna mõttes kaasas ja leidsin endale rakendust salati tarbeks vorsti hakkimisel.

Ühendust võttis üks ammukadunud sugulane. Kui järele mõelda, siis oli tema esimene laps, keda ma kunagi hoidsin ja khm, kasisin. Kasimist ta kindlasti enam ei vaja, hoidmisega on iseasi. Tuleval nädalal näeme, siis selgub, kas tema hing vajab hoidmist või mitte.

Lisaks vaarikatele kasvavad Vanaema aias ka kirsid. Kirsi-kohupiimakoogi (umbes selline, ma millegipärast praegu ei leia retsepti, mida olen harjunud kasutama - rohkema kohupiimaga) tarbeks kohupiimapakke avades leidsin pakist lubatud täiesti ohutu tavalise kohupiima asemel rosinatega kohupiima. Iiiiiik. Ma kannatan rosinad välja küll, kui mind on ette hoiatatud, aga ilma hoiatamata ei lähe mitte. Nokkisin rosinad loomulikult välja. Üks sõber, kelle abikaasa on ka Truu Blogilugeja, on seal Estoveris miski asjapulk, tuleb uurida, kuidas salarosinad kohupiima sisse said.

Veel saime eile teada, et vähemalt üht sorti maamesilaste mürgi vastu Mees allergiline ei ole. Teadasaamiseni kulunud tund oli minu elus ilmselt üks pikimaid, käisin iga mõne minuti järel vaatamas, ega Mehel mingeid sala-lööbeid või -paistetusi pole tekkinud. Mingi putuka nõelamise vastu on Mees tõesti allergiline, aga ta ise ka ei tea, kes putukas see on ... ja meil pole nagu eriti tahtmist järele proovida. Ta lubas küll, et ta enam mesilaste peale ei astu.

Nüüd läheb moos loodetavasti purki.

Friday, July 17, 2015

Põlvepatsutamisest

Ma juba mitu päeva mõtlen, et peaksin oma autokooli-kogemuse ka kirja panema.

Kui mina kauges nooruses autokoolis käisin, siis andis meile teooriatunde seesama ebasümpaatne, väga puhaste kõrvadega mees, kes mulle keskkooli lõpuklassis ilusate jalgade eest füüsikas "viie" pani. Autokoolis oli ta siiski natuke tõsiseltvõetavam kui füüsikaõpetajana (meilt oli just lahkunud Imeline Füüsikaõpetaja, nii et ükskõik milline asemik oleks ohoh paistnud; aga selle autokooli-mehe kohta saab alati öelda, et ta vend on ilmselgelt veel hullem. Tunnen kaasa vanematele.), ma vist isegi õppisin seal midagi. Peamiselt mäletan küll lauset "Ära sõida lompi tundmatus kohas!", mis on väga mõistlik ja kindlasti õige.

Sõidutunde andis mulle keegi onku. Mina ütlesin kohe esimesel kohtumisel, et ma tean autost peamiselt rooli asukohta ja et sõita oleks kasulik sinnapoole, kus nina on ... onku pani mulle selle peale käe põlvele ja ütles, et see on su parem jalg. Ja see (käsi vahetas asukohta) on su vasak jalg. Ja see on su vasak käsi ja see parem käsi. Ja nüüd paneme need õigetesse kohtadesse ja hakkame sõitma. Hopsti Riia-Turu risti, esimesel tunnil!

Mul polnud aega ennast ahistatuna tunda ja ega onku mind vist rohkem ei näppinud ka. Ma ei mäleta, mis mul seljas oli, kindlasti mitte midagi teadlikult ahvatlevat. Tagantjärele mõeldes saan ka aru, miks ma sellest põlvekatsumisest häiritud ei olnud. Närvis olin küll, aga see pole ainus põhjus. Esiteks ei tulnud ma ilmaski selle peale, et keegi 50+ meesterahvas võiks olla piisavalt juhm (endassearmunud, absurdselt enesekindel), et 20-aastase tüdruku vastu mingit muud kui isalikku huvi tunda. Ega praegu ka ilma järelemõtlemiseta ei tuleks, Kroonikat ei loe ja ... Teiseks oli see onku minu jaoks meesterahvana umbes sama põnev kui Toomas Hendrik Ilves, tähendab, mõjus absoluutselt sooneutraalselt. Oluline erinevus on muidugi, et hr Ilvest pole ma kunagi lähedalt näinud, aga nii, piltide* ja hääle järgi ...

Ma ei tea, kas tänapäeva sõiduõpetajad patsutavad tütarlaste põlvi kuidagi muul moel või on nad kuidagi mehelikumad kui see Väino või Kalju või Hillar (ei mäleta nime), kes mind manuaalkäigukasti hingeeluga tutvustas. Muidugi ei ole viisakas kellegi isiklikku ruumi tungida ja inimesele tema kehaosade olemasolu meelde tuletada saab teistmoodi ka. Võib-olla oleksin ma pidanud olema valjemini häiritud. Võib-olla. Vaevalt et sellest eriti kasu oleks olnud. Igatahes oma tütrele - kui ma kunagi tütre saan - sooviksin ma naissoost sõiduõpetajat. Selle aja peale võiks neid ju juba olla?

Sest vaadake, väga algaja autojuht on sõidutunni ajal täiesti õpetaja meelevallas. Niigi on kole keeruline, liiklus ja puha, igasugused laperdavad lehed puude otsas ja liiklusmärgid ja jalgratturid ja ... Ja kui siis istub kõrval, tegelikult väga ebamugavalt lähedal kamandamisõigusega inimene, kes ei ole väga heatahtlik ja võib-olla tekitab lausa ebamugavust, olgu siis õeluse või ülemäärase isane-olemisega, siis ... Brrrr. Ega siis igaühel nii ei vea, et sõiduõpetaja sooneutraalse olevusena tundub.

________
*Guugeldasin praegu igaks juhuks. Jah, hr Ilvesel on mingi ebamäärane sarnasus Onu Ennuga, kes veel nii umbes 12 aastat tagasi võis mind karistamatult "tirtsukeseks" nimetada ja kelle põrandal päikeselaigus on tehtud minust elu esimene pilt koos kassiga, arvatavasti 39 aastat tagasi. See võib seletada kõigi Onu Ennu meenutavate meeste sooneutraalsust minu silmade läbi.

Thursday, July 16, 2015

Armastus on toit

Tobefilmis "Kuum pirukas 3: Pulmad" (kõik on loomulik, kõik on täiesti loomulik ...) ütleb pruut Michelle vist kõnet pidades, et armastus ei ole ainult tunne. See on kleit, külastus bändilaagrisse, eriline soeng ... Ma parem ei täpsustaks, mida ta nende sündmuste all täpselt mõtleb. Ärge koos lastega seda filmi vaadake.

Huvitav on aga, et vähemalt selle tobefilmi esimeses kolmes osas - ma edasisi pole enda teada näinud - on läbi tõeliselt jaburate naljade välja toodud terve hulk elutõdesid, noorte suhetes esinevaid olukordi ja ka mõned tõsised mõtted. Michelle'i kõne kuulub nende viimaste hulka.

Armastus ei ole ainult tunne. See on ka kell kaks öösel sõtkutud ja rullitud kaneelisaiad, et perekonnal oleks mõnus hommikusöök. See on pitsa, see on lasanje, see on seenekaste ja maasikamoos. Armastus on bubert, õunakook ja kotletid. Aga eriti on see hommikul vara tehtud või keset ööd ette valmistatud saiakesed. Minu eesmärk on olla toitev ema ja minu suurim eeskuju filmikunstist on kreeka mamma filmist "Minu pirakas kreeka pulm" - "Söö, Ian, söö!" Kirjandusest sobib ehk mamma Durrell, kellel oli kolm mõistlikku hobi - kudumine, aiatööd ja söögitegemine.

Ma lähen nüüd magama, aga kaneelisaiad ootavad ahjus hommikut ja loodetavasti kerkivad kah väheke. Eadööd.

Sunday, July 12, 2015

Külm on

Tegelikult istun ma hetkel köetud pliidi kõrval, siin ei ole külm. Lillebror käis just õues, kandis saapaid, salli ja kindaid. Eestipärane juuli, mis teha.

Ega me peale ilma üle ohkimise sel nädalal palju teinud ei ole.

Korjasin metsast esimese kilo kukeseeni ja kruusitäie metsmaasikaid. Ärgitan Meest, et tuleks kuskile tundmatumasse metsapiirkonda maasikaluuresse minna. Ma üksi ei julge, kõndimine pole valikutes, sest vahemaad on pikad ja metsas on karusid, aga kitsastel metsaveoteedel manööverdamine ei ole just minu tugevaim külg. Täna oleks tahtnud minna, Mees oli peaaegu nõus, aga taevas oli pärast kirikust kojujõudmist sinine nagu potipõhi ja märjaks saada võime kodus ka, tõepoolest.

Õpime tasapisi oma klaverit tundma. Üks tuttav soovitas klaveriõpetajat, aga selle tunnihind on iiiiiik - nagu ilmselt kõigi eraõpetajate puhul. Poest leitud "Klahvpillimängija Piibel" ei tundunud piisav. Klaveriasjanduse espetsialistid, kas oskate soovitada mingit lihtsamat nootide komplekti, millega võiks harjutada laps ja lapsevanem? Eesmärk ei ole ju, et keegi perekonnast pianistiks saaks, vaid et õhinapõhiselt saavutada ütleme, jõulude jms sündmuste puhul paari kohase meloodia mängimise oskus. Vanaema kapis leiduvad "Laulge kaasa" vihud mulle ei sümpatiseeri, tahaks mingit lihtsat klassikat ja kirikumuusikat. Pruuni laulikud oleks vaja ja mis värvi see noortekate oma oli, roheline? Taize laule ma mängin küll, aga neid ei tunne lapsed ära.

Lastega on nii, et natuke aega saavad nad omavahel hakkama, siis on kriuks ja kräun. Kuna lubatud perereisi ettevõtmine viibib ilmalistel põhjustel ja Kuurortlinna Vanaisa juurde pole ka mõtet sõita, kui rannailma pole, kaks suve tagasi käisime kõik juba põrgud ja maalinnad ja muulid läbi, sest kolm erinevat ilmaportaalid ennustasid üksmeelselt valesti kuuma ilma ja sooja merd ... ja JJ mäletab väga hästi, kus ta käinud on, peab olema väga põnev koht, et ta teistkordse minekuga lepiks ... siis on nad natuke nõutud ega tea, mida oodata. On nagu midagi oodata küll, aga millal see juhtub? Umbes nagu pikemal autoreisil, kui vahemaadest ja kellast aimugi pole - millal me ükskord kohale jõuame?

Mina olen veetnud viimased päevad peamiselt pead- ja käsipidi vaarikates. Küll on ilus, kui on rohitud ja kohati lausa värske oksamultš maas. Vaarikad kasvavad otse suure sireliheki otsa juures, aga hekk ise pärineb Ajast Enne Meie Aega. Me täpselt ei tea, aga selle okste sammaldumus ja kohatine pehkimus meenutab neid müstilis-põnevaid pilte Briti saarte metsadest, heki alla jällegi oli mitme ÜKT tunni jagu vanametalli viidud. Arvatavasti paigutati vanametall sinna neil aastatel, mil siin majas enam ühtegi pioneeri ei olnud, aga prügiveo ideest polnud inimesed veel kuulnud. Muide, üks endine pioneer - metsaülema poeg ju pidi pioneer olema, seisus kohustas? - kergitas seda maja meile müües prügiveo-küsimuse peale kulmud juustepiirini ja ütles, et siin põletatakse prügi ära või kaevatakse maa sisse. Noh, meie kaevame siis nüüd juba ligi 14 aastat muudkui välja ... Järgmine suurem töö saab olema mitte sirelihekis ragistamine, kuigi see on hirmus ahvatlev, vaid uued maasikapeenrad. Arvutasin ükspäev, et meie pere vajaduste katmiseks oleks vaja 500 taime või umbes nii, meil on 160. Need teevad taas hirmus usinasti poegi, nii et loodetavasti saan ma varsti oma soovitud optimumarvu täis.

Thursday, July 9, 2015

Kassiblogimist ka

Meil on kolm kassi: triibuline paks Sassu, kes on 13-aastane, eakohaselt väärikas ja väga viisakas daam, must Mimi, kes on pisikesest peale seisukohal, et tema ise on kass ja teised lihtsalt leppigu sellega, ja Valge Mini, kes on kohati täielik blondiin, aga õnneks ka väga lepliku meelega. Nii Mimi kui Valge Mini on saamas umbes seitsmeaastaseks, täpsemalt ei tea.

Pärast peaaegu kahe aasta tagust karulist tegevust (karu käis õunu söömas ja jättis, khm, visiitkaardi) meie aias on must Mimi otsustanud, et tema peab minu turvalisust aias valvama. Mimi võtab asja täie tõsidusega, kui olen üksi aiatöid tegemas, sebib ta pidevalt minu ümber ja näub aeg-ajalt äreva häälega. Aeg-ajalt soovib Mimi kõrgemalt ringi vaadata, siis ta lihtsalt hüppab mulle kukla peale - rohib inimene on kummargil - ja tantsiskleb seal ringi. Õhemate riietega pole see just meeldiv.

Valge Mini pealt avastasin täna õhtul seltskonna kirpe. Valge kassi peal paistab must kirp hästi välja. Kirburohtu majas muidugi pole - Murphy -, linna (ja apteeki) läheme jälle alles pühapäeval. Vanaema on väitnud, et kirp kardab uppumissurma. On hämmastav, kui palju vett mahub ühte valgesse kasukasse. Sama hämmastav on, kui palju vett nõrgub põrandale dušikabiinist põgenenud kassist. Aga meeldivalt hämmastav on, et pärast mõningast kassileotamist ulpis veepinnal tõesti suurem hulk surnud kirpe. Valge Mini on tegelikult kergesti pestav kass, ta ei hädalda eriti valjusti ega ründa pesijat. Kui ma ta pärast käterätikust jälle välja keerasin, meenutas ta välimus kõige rohkem eks-presidendiproua üht krapsakamat soengut.

Aastaid tagasi, kui Valge Mini oli väga noor ja alles meile saabunud - kahtlustame, et ta oli kellegi puhkaja poolt sügisel maha jäetud suvekass -, elas ta kohanemise mõttes ühes kolikambris, kus oli ahi katki. Praeguseks seda ahju enam pole, Mees võtab hoogu, et uus ehitada. Igatahes oli sealt toast otseühendus korstnaga ja kass on ju uudishimulik ... Pesime halli loomakese enam-vähem valgeks tagasi, aga igaks juhuks ostsime järgmisel päeval pudeli kassišampooni. Seda läks ka kohe vaja, sest korsten ahvatles ja valge Mini oli taas muutunud Halliks Miniks. Pärast teist pesu suutis ta oma pisikeses blondis peas ilmselt siiski seose tekitada ja rohkem ta korstnaid avastamas pole käinud. Toda kassišampooni aga ei läinudki rohkem vaja, sest kassid on ju üldiselt isepuhastuvad loomad. Paar aastat hiljem kallasid ühed väikesed tegevust otsivad käed suurema osa sellest pudelist vanni tühjaks.
Niisugune nägi ta tookord, pärast korstent välja.

Selline on ta oma loomulikus olekus, pilt on tehtud sel kevadel. Tubli kudumiskassina istus ta sageli kangastelgede otsas ja jälgis, kas ma teen tööd ikka korralikult.

Wednesday, July 8, 2015

Kus viga näed laita ...

Mõnikord lisavad õpilased mind endale FB-s sõbraks. Las lisavad. Enamasti on tegu tublikeste tüdrukutega, kellega mul üks-ühele vestlusi eriti ei ole. Enamasti ei tee need tublikesed ka Internetis minu nähes suurt midagi hirmsat, postitavad ilusaid pilte "mina väikese vennaga", "mina suvelilli täis peenra ees"ja mängivad.

Kui ühe väikese tüdruku kontolt esimene imelik link tuli, kergitasin kulmu, aga mõtlesin, et juhus. Siis tuli teine, kolmas, sajas ... Mõni tundus ka avamisvääriline, aga juhtis hoopis mujale, minu avatu viis mingisse tervisekindlustuse reklaami. Enamasti oli tegu labasuste või lausa roppustega. Täna õhtul mõtlesin, et enam ei või, tuleks tütarlapse tähelepanu juhtida sellele, mis asju ta maailmaga jagab.

Kirjutasin kirja. Püüdsin olla sõbralik, aga märkisin, et kui mõni minu laps taolisi asju jagaks, tuleks meil tõsine jutuajamine. Äkki on hoopis viirus? Palun vaata asi üle.

Pool tundi hiljem olid koledused tütarlapse kontolt kadunud või vähemalt mitte enam avalikud. Võib-olla taipas ta ilma minu sekkumiseta, et midagi on valesti, võib-olla ütles keegi teine, aga on ka võimalik, et lapsuke vaatas, et oo, sõnum ... Tädi psühholoog? Mis see tahab? Apppppi, kui piinlik!

Sellepärast on tähtis, et vanemad lapsega FB-s sõbrad oleksid ja jälgiksid, millega võsuke netisuhtluses tegeleb. Kas sellel tüdrukukesel oli viirus või muidu tähelepanematus mingi "linnukese" suhtes - ma siiralt ja südamest loodan, et see laps oma nutitelefonist nilbusi ei vaata -, aga mis pildi see temast loob ... Ideaaljuhul peaksid nii noore lapse puhul (11?) olema vanematel olemas ka lapse paroolid.

FB, muidugi, ei olevatki noorematele kui ... 14 või?ma ausalt ei ole süvenenud! lubatud. Ja õigus on neil, kes ütlevad, et vanemate kaasteadmisel tehtud FB konto noorema lapse puhul on vanematepoolne toetus vanuse osas valetamisele. Samas on kõiksuguste ahvatlustega nii nagu on ja vähemalt meie laste puhul oleks küll võinud juhtuda, et kellegi semu abil tehakse FB konto salaja ja kasutatakse siis sõbra juures või üksi kodus olles ... Hetkel tundub turvalisem omada laste kontode üle administraatoriõigusi ja lasta neil tasapisi toimetada meie silma all. Ega nad palju seal ei tegutsegi, õnneks.

Muide, kui veel lubamisest ja keelamisest rääkida - FB kontot lapsel olla ei tohi, aga nutitelefon koos kogu Interneti, selle võimaluste ja ohtudega tohib? Ise endale süüa teha ei tohi, aga tohib mis iganes ohtlikku spordiala harrastada ja mis iganes ohtlikul moel vaba aega veeta? (siinkohal tunnistan, et meie poistel on ka rulad, aga nad ei ole nendega veel kuskil trikke tegemas käinud) Läheb norimiseks, ma tean. Algidee on ju hoopis teisest ooperist. Aga ikkagi ma ootan hetke, mil ka mõni teine lapsevanem aru saab, et algklassilapsel ei peaks olema piiramatu ja kontrollimatu ligipääs Internetile. Hetkel tunnen ennast üsna üksildasena.

Asooh, mina oleksin küll tänulik, kui miski viirus minu FB konto peaks kaaperdama ja keegi mulle sellest märku annaks. 

Sunday, July 5, 2015

Peaaegu lastevaba nädal

Esmaspäev ja pühapäev olid küll täitsa lastega ja tavalised, aga kolmapäevast reedeni olime lastetud. See-eest olid teisipäev ja laupäev eriti lasterohked, sest sinna ja tagasi sõitsime koos laenatud lastega. Viimased pidasid ennast autos muidugi palju paremini üleval kui meie omad.

Lillebror avastas, et laager on äge ja veetis suure osa vendade paikapanemise ajast mind anudes, et võiks ka sinna jääda, või mossitades, sest mina ütlesin karmilt ja kindlalt "ei". Kuus aastat ja neli kuud on ikkagi liiga napp vanus, et ilma isikliku lapsehoidjata laagris osaleda - ja JJ-l oli täielik õigus viibida laagris ilma väiksema väikevennata. Niigi oli probleem, miks Unistaja kogu aeg JJ sabas sörgib ja ootab, et teda kui venda suuremate kampa võetaks ...

Kolisime klaverit. Autosse nelja mehega, autost tuppa kahe mehe ja kahe naise jõul. Klaver teeb täitsa ilusat häält, ainult mi-bemollil on minu meelest midagi viga.

Õlitasime põrandat. Otse loomulikult sai normaalne õli äketse otsa just viimase kolme lauani jõudmisel, ja purgipõhjas oli niisugune ... vaikude ja kummi segu (vana purk oli). Mätserdasime selle ka põrandale, neljandal päeval enam palju ei nakkunud, aga pikemaks ma veel ei tahaks nende laudade peale seisma jääda. Kõigi tarkuste allikas Internet käskis nakkuv õli kas üle õlitada, mida me teha ei saanud, või muudkui nühkida ja nühkida ... Aga kaua sa ikka nühid, Lillebrori koledamad särgid said kah otsa.

Täna menetlesime 10 kilo maasikaid. Maasika-toormoos, maasikad maasika-punasesõstramoosi jaoks sügavkülma, maasika-rabarberi-banaanimoos purki ja lihtsalt maasika-rabarberimoos on veel potis. Selline tarmukas ronija moos on, kipub kogu aeg üle poti serva välja. Ma nüüd varsti lähen panen talle suhkrut ja paigutan ta purki ümber. Kui keegi küsib, kus on lihtsalt maasikamoos, siis see on sageli iiiiiik. Vanaema arrrmastab keeta moose nii, et tulemus koosneb siirupist ja suurtest tervetest marjadest - ja see ollus on isegi minu jaoks talumatult magus. Seetõttu olen ma niisama-maasikamoosi suhtes äärmiselt skeptiline ja panen maasikatele igaks juhuks midagi haput juurde. Maasika-punasesõstramoosi avastasin juhuslikult ja see on küll suurepärane asi.

Oma peenardelt korjan iga päev umbes kilo maasikaid, söömiseks sellest jätkub. Tomatid õitsevad nagu pöörased ja ploomipuu otsas on mõned ploomihakatised. Kõrvitsad on ka esimese isasõiega ära katsetanud.

Ja veel - eile käisime ujumas. Ei olnudki väga külm. Järgmise kuumalaine ajal jälle.

Friday, July 3, 2015

Mida teevad lapsevanemad, kui lapsed on kodust ära?

Üks mu tuttav arvas, et saavad veeta palju omavahelolemise-aega. Einoh jah, eks seda nüüd kah ... kumbki oma arvutis, näiteks.

Veel magavad lastetud lapsevanemad hommikuti väga kaua. Ei keeda grammigi putru! Ei tee tegelikult peaaegu üldse süüa, elavad võileibadest, hapukurkidest ja maasikatest. Jäätist ei pea üldse salaja sööma, võib avalikult.

Avalikult võib ka televiisorit vaadata. Mees nautis esimesel õhtul kohe mitu tundi "Simpsoneid", mida mina laste nähes vaadata ei luba.

Mina nautisin aiatöid. Ilma päevaplaanita! Lihtsalt läksin ja tegin ja ei pidanud pooleli jätma, sest õhtusööki on vaja kohe tegema hakata. Nüüd on peenrad rohitud ja peaaegu kogu niidetav hein niidetud.

Muidugi õlitasid lastetud lapsevanemad põrandat, mööbeldasid ja kolisid klaverit, kuna seda oli vaja kolida. Seda viimast tegime sõprade abil - aitäh. Meil on kord juba selline pastor, kes kolib edukalt nii kogudusi kui koguduseliikmete klavereid. Tuulekoja põrand raksus küll kurjakuulutavalt, aga eks me saadame lähipäevil mõne lapse põranda alla vaatama, kas seal on mingeid pragusid näha (laps mahub paremini). Pealtpoolt ei paistnud midagi põnevat.

Veel pidid lastetud lapsevanemad pidama täiesti lastevaba õhtusööki sellesama klaverikolimise lisandina, aga pastoriperel oli siiski kaasas üks laps, see Lillebrori aastakäigust. Olime kõik väga hämmeldunud, kui vaikne ja rahulik võib olla väike tüdruk, kui ta on üksi. Loomulikus olukorras oleks meil olnud kahe pere peale kuus last (kaks kuueaastast, kaks kaheksa-aastast ja kaks kümneaastast - meil poisid, neil tüdrukud) ja kisa taevani. Mitte pahatahtlikku kisa, kaks kümneaastast lihtsalt eelistavad lärmakaid jooksumänge ja tõmbavad teised kaasa. Neiu M. lippas vaikselt õues, korjas lilli ja umbrohtu, näppis kasse ja toimetas lastetoas Legodega. Ei mingit probleemi ja pange tähele, mitte ühtegi muhku!

Kas lastetud lapsevanemad tunnevad lastest puudust? Um ... Eks iga asi tuleks siis ära lõpetada, kui kõige toredam on, eks ole. Kui nad mitu nädalat ära oleks, siis läheks küll haledaks, jah. 

Wednesday, July 1, 2015

Juuni kadus ära. Nüüd on juuli.

Sel aastal, tundub mulle, pole veel suve antud. Juuni peaks nagu suvekuu olema, aga see ebamäärane mai lõpp kestab õues siiamaani ja ei taha kuidagi suveks muutuda.

Igatahes keerasin täna kalendris lehte.

Juulis me:
  • õlitame kaminasaali põranda ära. See juhtub loodetavasti paari lähima tunni jooksul.
  • elame üle kõigi laste mitmepäevase kodust äraoleku - suuremad Piiblilugemise laagris, Lillebror Vanaema juures.
  • kogeme klaverikolimise teist etappi, klaver külitab nimelt hetkel autos ja ootab, et keegi ta tuppa upitaks, mina ja Mees kahekesi ei jõua. Võib-olla tuleb täna üks kogenud klaverikolija läbi ja aitab.
  • teeme mmmmaasikamoosi.
  • sööme loodetavasti toitu, mis on kodus kasvanud.
  • külastame Teist Vanaisa Kuurortlinnas.
  • korjame ja sööme seeni.
  • käime lõpuks ujumas.
  • paneme lapsed mõneks ööks õue telki magama.
  • mööbeldame, koristame kolikambreid ja alustame nende ümberehitust eluruumideks - SeeKesSiinMajasEnnemElas on kõik ruumid saepuruplaadiga vooderdanud, kasutades selleks suuri sepanaelu. Kuidas neid plaate põrandalt nii kätte saada, et 30 cm laiused tsaariaegsed põrandalauad ellu jääksid, on vaja veel välja mõelda. Seinte pärast me väga ei muretse, krohv on niiehknii pude.