Friday, August 28, 2015

Head asjad

Ma võiksin praegu arutleda mitme asja üle, millest mõni niisama häirib ja mõni lausa haiget teeb, aga mis ma ikka ... Valusatest asjadest ei või piisavalt täpselt rääkida (seisus kohustab) ja mõni muu asi vast ei olegi rääkimist väärt.

Räägin hoopis headest asjadest, mis viimasel ajal rõõmu teevad. Reedene rõõm või nii. Mul pühapäeval võib-olla pole aega nädalat kokku võtta, või jaksu, sest Unistaja sünnipäevaga seoses toimub meil Pidu.

Üleeile olime kõik kodus. Ilm oli esimese sügisese päeva moodi. Küll mulle meeldis, käisin kummikute ja pika seelikuga aias ringi, oli niiske, aga mitte liiga märg, soe, aga mitte palav ... Nagu midagi vanainglise elustiili kirjeldavast romaanist või nii, ainult läbi kolme põlve pärandatud riided ja kaasa jalutav peniloom olid puudu. Jalutamise käigus istutasin uude peenrasse 112 maasikapoega. Siis selgus, et maasikapoegi oli peenras väga palju rohkem kui mul kuskil vähegi tsiviliseeritumas aianurgas ruumi on. Ruumi, muide, on veel umbes hektar, aga seal peaks eelnevalt natuke kaevama ja see natuke võtab aega. Postitasin FB-sse hõike, et anna ära maasikataimekesi. Eile viisime Linnas erinevatesse kohtadesse kokku 370 taime. :) Kui nad nüüd kõik kasvama ka läheksid, oleks ju tore.

Üle-üleeile käisime arvatavasti viimast korda sel suvel ujumas. Vesi on juba minu maitsele liiga külm, kuigi ilmad on üsna kaua soojad olnud. Tuleval suvel jälle. Ujuma minnes - õnneks kodus - avastasin, et olen oma bikiinide ühe poole kuhugi ära kaotanud. Jumal tänatud kunagi ostetud trikoo eest ja selle eest, et ma olen praegu sellega sobitumiseks piisavalt paks. Nimelt selgus trikoo puhul pärast ostmist, et see nagu lotendab või nii. Ma olin siis vist mõnevõrra kõhnem, alakaaluliste inimeste häda.

Kolleeg andis mulle imelise kurgisalati retsepti. Natuke tuleb kohendada, aga ilmselt saab see salat mõneks ajaks meie pere peatoiduseks.

Hommikul pakuti kohvi kõrvale saiakesi metsmaasikamoosiga. Mmmmm. Olen nõus hakkama meie raiesmiku hooldajaks, et metsmaasikad ikka edasi kasvaksid - ühed sõbrad käisid seal ka ja arvasid, et tuleval aastal on seal peamiselt metsvaarikad.

Ühes maasikataimesaajad tulevad võib-olla homme külla. Oli ka juba aeg, me tunneme mis aastast? Vahepeal muidugi vahetasime töökohti ja kaotasime üksteist silmist, saime kumbki mõningal määral lapsi ja nüüd suhtleme jälle.

Herneid me sel aastal ei saanud, aga oad kasvavad rõõmuga. Kui ilma peab. On ka lootus, et kõrvitsabeebid kasvavadki veel kõrvitsateks. Mitte et kõrvits eriti maitserikas vili oleks, aga midagi äärmiselt rahuldustpakkuvat on selles, kui saad ühe liigutusega noppida 15 kilo aedvilja. :)

Suurem kõrvitsa kaalus 27 kg, väike 270 grammi. Terve seltskond kõrvitsaid jäi tol aastal kaalu poolest nende kahe vahele. :)


Lapsed on viimast nädalat vabaõppel. Just praegu teeb keegi kaminasaalis klaveriga eksperimente. Suurema osa õpikutest tõin küll töölkäimise käigus koju ära ja tuvastasin, et matemaatikaõpik on kolmandas klassis endiselt õudselt kirju ja hüplik, aga neljanda klassi eesti keeles on päris muhedat lugemist. Jõugu Juht küsis õpikuid nähes esimese asjana: "Kas prantsuse keele õpik on ka?" ja oli päris pettunud, kui seletasin, et prantsuse keeles neljas klass õpikut ei kasuta. Prantsuse keele õpetaja oli esialgu väga mures, kus ja kes sellele lapsele keelt õpetama hakkab, aga kui ma mainisin, et olen paar aastat õppinud ja suudan JJ-le esmase enesetutvustamise ikka ära õpetada, veeres ka õpetajal kivi südamelt - ta vähemalt oli seda nägu. JJ tunnistas küll, et ainus sõna, mida ta praeguseks prantsuse keeles teab, on "m****" (üks autojuht olevat seda väga tabavalt kasutanud, kui parkis otse lampkasti, kirjutab Peter Mayle), aga küll ma talle mõned paremini lõhnavad sõnad ka selgeks õpetan.

Lillebror räägib praeguseks paremat saksa keelt kui Unistaja. Tähendab, Unistaja küsib, kuidas on saksa keeles miski asi, ja Lillebror tõlgib üsna õigesti.

Muidu on ka hästi. Ma loodan.

No comments:

Post a Comment