CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Friday, August 28, 2015

Pesutriikimisest

Tuli meelde, et ma kunagi kavatsesin kirjutada pesutriikimisest. Täna on laisk päev, ma siis kirjutan. Homme, muide, triigin.

Mujaltpoolt on meelde jäänud korduma kippuvad küsimused, millele jagub muidugi arvamuse-tüüpi vastuseid täpselt sama palju, kui on inimesi.

Kas üldse triikida?
Ausõna, see on igaühe otsustada. Mul on tunne, et triikimine justnagu lõpetaks pesupesemise protsessi - noh, nagu pakendite äraviskamine ja laua pühkimine lõpetab söögivalmistamise protsessi. Mulle muidugi triikimine meeldib, nii et tegelikult ma ei ole objektiivne.

Miks triikida?
Vaata ülespoole. Mulle meeldib. Kusagilt lugesin ka, et juhul kui mingi hallitusseen soovib pesu vahele pesa teha, siis triikimata pesu on palju hallitusesõbralikum kui triigitud pesu. Võib-olla ongi hügieenilisem. Selle teooria järgi peaks meil - niiske õhuga metsas, puumajas, kus kogu aeg kuskil midagi kopitab* - kõike triikima, aga ma ausalt ei jõua. Mul on aga sõber Meremehe Naine, kes kunagi ammu just peamiselt lasteriideid triikis või selleks tööks abivalmis triikimiskarusid rakendas. Siis oli tal küll ainult kaks last, võib-olla on ta nüüd nelja lapse emana loobunud, pole küsinud. Karina jällegi teadis, et triikimine on ressursside raiskamine, nii et ökomeelsus on hea põhjus, miks mitte triikida. Jällegi, igaüks ise otsustab.

Mida triikida?
Minu olematutesse kappidesse mahuvad triigitud linad ja köögirätikud paremini ära kui kortsunud eksemplarid. Mees kannab põhimõtteliselt ühevärvilisi särke, kuigi triibulised on ka päris soliidsed, need näevad triigitud peast kindlasti viisakamad välja. Ruudulised töömehesärgid ja lillelised havai särgid pole meie kummagi maitse. T-särke ja üldse lasteriideid (peale kolme triiksärgi, mis neil on, sest neid läheb harva vaja) ma ei triigi. Häbiväärsel kombel isegi ei pressi käsitsi kootud kampsuneid, kuigi peaks. Vanaema triikis vanasti aluspesu ka. Kindlasti peaks triikima suuri valgeid laudlinu, mida mõnelpool endiselt pidulikumal puhul kasutatakse. Lisaks triikimisele tuleks neid muidugi ka venitada ja soputada, kui nad linased juhtuvad olema.

Millal triikida?
Lumesajuse ilmaga, taustaks laulmas Suzanne Vega ja laps kenasti põrandal mängimas. Mul on Saksamaal elamisest täpselt selline mälestus. Tegelikult tuleks triikida siis, kui sobib, aga kindlasti mitte kaks minutit enne pidulikule üritusele minemist. :) Mina triigin laupäeva ennelõunati, siis on elekter kriips odavam ja hea rahulik aeg. Muide, ma põhimõtteliselt ei korista laupäeviti regulaarselt, lapsepõlvetrauma. Vanaema jällegi triigib kõike niipea, kui pesu nöörilt tuleb.

Kes peaks triikima?
See, kes tahab. Mulle triikimine meeldib, Mehele mitte. Järelikult triigin meil mina. Jõugu Juht oskab minu teada käterätikuid triikida, aga ma ei pea veel vajalikuks teda rakendada. Tal on muid kohustusi, mille täitmisel on ta päris usin.

Kas pesutriikimine on nüri tegevus?
Nojah, ega ta just eriline vaimne väljakutse ei ole. Seetõttu saab triikimise kõrvalt vaadata telerit või kuulata mingit huvitavat raadiosaadet (või jutlust), koduõpetada ja/või lastega lobiseda. Lapsena sättisin ennast alati triikiva Vanaema juurde - sel ajal püsis Vanaema paigal ja tal oli aega vestelda.

Kuidas täpselt triikida?
Hm, selleks peab olema keegi Peterburis toatüdrukuna töötanud vanatädi, et õigeid võtteid selgeks saada. Mina arvan, et kõige tähtsam on saada asi sirgeks ja pärast ka kenasti kokku voltida, et ta kapis viisakas püsiks. Linast riiet kuumemaga ja soovitatavalt niiskest peast - kas kellelgi on kümneaastase kasutamise järel triikraua auru- ja pritsimisdüüsid enam lahti? Ma kahtlen selles. Imelikku kunstmaterjali soovitatavalt üldse mitte. Kui on kahtlusi, küsi ema käest, ema rollis võib antud juhul olla ka keegi kogenum triikija.

Millega triikida?
Ma vanaaegset pressrauda pole proovinud, ilmselt oleks see minu jaoks ka liiga raske. Ikka triikrauaga. Kodumasinapoodides müüakse igasuguseid triikraudu, mõni tundub hinna järgi oskavat ka pesu kappi ära viia. Iirimaal oli meil midagi taolist, mulle see eriti ei meeldinud. Minu triikraua nimi on Melissa ja ta on kindlasti üle 10 aasta vana. Ostetud sai ta vist välimuse (ilus sinise triibuga) ja hinna järgi. Aurudüüsid on umbes jah, aga muidu töötab hästi. Eks igaühele sobib oma, arvatavasti on neil mitmesajaeurostel ka mingid boonused, mida tavatriikija arvatagi ei oska.

Mille peal triikida?
Kui on voodipesu, köögirätikud jms kandilised asjad, siis kõlbab hästi köögilaud koos vana titatekiga, nagu Vanaema triikida tavatseb. Triiksärkide puhul meeldib mulle siiski triikimislaud. Ideaalis peaks sellel olema veel mingi ekstra varrukajupp, aga noh, mul pole, ja suurt midagi hullu ei ole juhtunud. Kuna mul eraldi pesutuba pole, on triikimislaual veel see hea omadus, et selle saab pärast triikimist võrdlemisi väikeseks kokku voltida ja harjakappi pista. Sinna, kus peaks olema tolmuimeja, aga viimast läheb palju sagedamini vaja ja kesse viitsib muudkui kapiust kulutada? Nii et tolmuimeja elab meil hoopis seal, kus teda viimati tarvitati, on teine selline rändleva eluviisiga kodumasin.

Mis järjekorras triikida?
Vanaema ütleks, et siid ja kunstmaterjal enne, linane viimasena ... aga minul on üks puuvill kõik. Triigin nii, nagu kuhjas on, ongi vaheldus - uskuge mind, kaheksa triiksärki järjest on täielik tüütus. Kui järjekorda valin, siis triigin enne pakilisemad asjad, voodipesu võib järgmist laupäeva ka oodata, kui kiire on või enam ei viitsi.

Kas inimene peab oskama triikida?
Jeih. Ma arvan, et sellega on nagu tapeedikleepimisega - parem on, kui oskad, aga kui leiad kellegi, kes selle töö Sinu eest rõõmuga ära teeb, pole ka midagi katki. Mitte keegi ei pea elama tapetseeritud toas ja mitte keegi ei pea kodus kasutama triikimist vajavaid tekstiile. Triikraud võiks muidugi igaks juhuks kodus või lahkelt laenaval naabril olemas olla.

Kas teiste inimeste pesutriikimine/mittetriikimine on minu asi?
Ei. Kui Sa just ei juhtu olema väga ökoinimene või sügavalt veendunud, et triikimine on alati õudne orjus. Sellisel juhul on arusaadav, kui Sa püüad kedagi veenda sellest orjusest vabanema. :) Tegelikult on nii, et igaüks triigib, kui tahab, ja seda, mida tahab või vajalikuks peab.
_______
*kindlasti on võimalik mingite ehitusnippidega maja täiesti kopituskindlaks saada. Kardetavasti aga tähendavad need võtted päris palju lammutamist ja veel rohkem rahakulu. Esialgu tundub lammutamine pluss rahakulu suurem probleem kui natuke sagedasem tuulutamine.

8 comments:

karina said...

Täitsa triikimiseisu tuli peale seda lugedes :)

reet said...

Jah, ma kirjutasin ja mõtlesin, kuidas selle teema kallal veel nämmutada saaks. Tegelikult saaks, netis on isegi konkreetsed õpetused olemas, kuidas peab triikima, aga ma ei viitsinud nende vahel valima hakata.

Alice said...

Ma jumaldan triikimst. Triigin kõik asjad ära, väljaarvatud aluspesu. Triikimine on mu magustoit ja ma ei luba mitte kedagi teist meie triikimata pesule ligi. Samas ma he meelega olen nõus teiste pesu triikima, isegi täitsa tasuta :)

reet said...

Tõesti? Siis on mul küll midagi valesti meeles, mina arvasin, et Sulle meeldib koristada. Huvitav, kes see siis oli, kes triikimist silmaotsaski ei salli?

Alice said...

Ei, triikimine ja pesu pesemine (õigemini märja pesu kuivama panemine ja pärast kuivamast ära võtmine) on minu kõige magusam magustoit :) Koristamist armastan ka väga, eriti just seda tunnet kui maja pärast korras on, aga ma pean tunnistama, et nüüd kui me elame tunduvalt suuremas majas ja enams asju ikka veel kastides maseda krostamist enam ei armasta nii palju. Lihtsalt sellepärast, et hetkel pean ma põrandaid imema ja pesema vaat et iga päev. See ei ole enam nauding vaid tüütu kohustus. Loodan, et selline seis on vaid ajutine :)

killuke said...

Mulle meeldis kunagi ka triikimine ( kõik läks triikraua alla, ka need mis seda ei vajanud), vist ikka meeldiks, aga siis "keerasin" ära ning planeedi päästmise nimel proovin omada asju, mis triikimist ei vaja :-) Mitte et ma super öko oleks, aga eks see triikimisest loobumine anna rohkem aega näiteks lugemiseks :-)

Alice said...

Ma väga vabandan oma vigadega kommentaari pärast. Kirjutasin kiiruga enne külaliste tulekut ja mul polnud aega oma teksti enne postitamist üle lugeda :( Ma üldse viimasel ajal kirjutan kommentaare kiiruga ja vigaselt. Blogimiseks pole ka veel üldse aega leidnud, kuigi mustandisse ole siiski jõudnud pea 10 postituse pildid ilusti tallele panna. Nüüd ootan lapse kooli algust, et ka jutt piltide vahele kirjutatud saaks ja siis saan ehk blogilainele tagasi.

reet said...

? Ma ei pannud mingeid vigu üldse tähele. Trükivead on minu enda puhul nii tavaline õudus, et ma teiste juures neid üldse ei märka. Iseasi, kui keegi kirjutab "autosi" või jätab koma vahele, siis oma olen küll kuri.

Post a Comment