CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Monday, September 28, 2015

Ei mingit rutiini

Lootus kolme- ja poolepäevasele rahulikule-rutiinsele elule kadus täna hommikul kell 8.19.

Kõik olid riides. Lastele sügisese ilma puhul mütsid pähe pandud. Trennikotid kaasas. Ennelõunaseks iseseisvaks harjutamiseks lihtsad kordamisülesanded olemas. Istusime autos, rihmad kinni, päevaplaan paigas ...

Auto ei lähe käima. Ei lähe esimesel, teisel, kolmandal ...

Lõpuks tulime pahuralt tuppa tagasi. Otse loomulikult oli ainus hommikune buss viis minutit tagasi ära läinud. Mina kirjutasin õppealajuhatajale. Mees helistas Vanaisale stardiabi mõttes ja autospetsialistile nõuande mõttes. Guugeldasime selle mudeli kaitsmeid ja muid asju, sest ega 20 aastat vana autot ostes mingit manuaali kaasa ei saa. Lapsed sõid krõbinaid - pidanuks sööma putru Vanaema juures - ja asusid oma õppetükke tegema. Mees käis ümber auto. Kui Vanaisa saabus, käisid kaks meest ümber auto. Diagnoos (tänu autospetsialisti nõuandele): bensiinipump. Ah sa piiks.

Samal ajal toimus toas Draama, sest Unistaja ei saanud aru, mida temast tahetakse. Ülesanne inglise keeles töövihikust: kirjuta eelmise ülesande laste nimed tähestiku järjekorras. Ette on antud punktiirid ja igaks juhuks ka numbrid 1, 2, 3 ja nii edasi. Unistaja loendab hoolikalt tähti, jätab tühjaks kõik numbri järgi tulevad tähed, millele nime ei ole, ja tuleb rõõmsalt poolikut ülesannete ette näitama. Mina ohkan, seletan uuesti, ütlen, kustuta need ära ... Natuke aega hiljem saabub Unistaja, olles kirjutanud nimed veel valematesse kohtadesse, ja küsib õnnetult, millised tähed loevad, kas ainult esimesed või tuleb nimede seest ka otsida? !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Unistaja nuuskas nina põhjalikult ära ja tegi lõpuks ka seda, mis ülesandes oli küsitud. Ometi peaks ta teadma, mis on tähestikuline järjekord ...

Varsti tuleb Vallakeskusesse buss. Tuleks vist minema hakata, saaks vähemalt tööpäeva tagumises otsas osaleda.

Sunday, September 27, 2015

Uhi Hackbällchen

ehk arvatavasti "Jee, lihapallid!", nagu meie sellenädalased külalised pakutavast söögist arvasid.

Järgemööda.

Kõigepealt muutus laste trennikoht. Arusaadav, ilmad ongi varsti külmad. Tundsin suurt rõõmu, kui mul tõepoolest õnnestus uus koht üles leida, sest too linnaosa on mulle absoluutselt võõras, tunnen ainult paari peatänavat.

Siis läks paar päeva sakslaste vastu valmistumise tähe all. Sakslased nimelt on üldjuhul üsna pepsid inimesed, tolmukübet on näinud ainult rannas ja ämblikuvõrku loomaaias. Saksa moodi koristada ma ei oska, koristasime eesti moodi ... või isegi mitte eesti moodi, nagu ma Tikri juurest põrandapesu kohta lugesin. Ju ma esiku- ja köögipõranda kunagi enne jõulu ikka laud-laualt üle küürin, muud ruumid ei kisenda nii valjusti, aga ma ausalt ei tea, mis päeval see juhtub. Mul on koristamisega erakordselt halb suhe, aga külaliste puhul ikka kraamin ja kasin. Vähemalt kemps ja dušikabiin said läikima, see on peamine.

Kolmapäeval saabusid sakslased. Neli sohvasurfarit, päris noored (23-26-aastased) ja jalgratastega. Nemad pidavat sõitma Gdanskist Peterburi, siis saatma rattad koju ja minema igaüks eri viisil koju tagasi. Söödi tööstuslikus koguses lihapalle, salatit ja lillkapsast (noh, mis mul olema juhtus). Külalised pakkusid omaküpsetatud punapeedikooki ja rääkisid oma plaanist elada selle reisi jooksul peamiselt kohalike talupidajate käest saadud toiduainetest. Noh, punapeediga oskan ma palju paremaid asju ette võtta ... Aga see oli neist muidugi lahke.

Neljapäeva hommikul sõitsid külalised edasi. Lubasid Järves ujumas käia ... noh, talisuplejatest on ennegi kuuldud. Mina ujun eelistatavalt vannis, kui vesi on hästi soe.

Neljapäeval käisime ka seenemetsas õppekäigul. Unistaja täitis vastaval teemal töövihikut ja puha.

Reedel oli Teadlaste Öö, aga enne seda käisime vaatamas, kuidas JJ-l ja Unistajal laevamudelite tegemine edeneb. Sattusime peale hetkele, mis rõõmustab kindlasti iga lapsevanema südant - poisid pühkisid usinasti põrandat. Huvitav, mis on see erinevus oma toa ja puutöökoja põranda vahel, et oma toas pühkimine on nii ületamatult hirmus ja puutöökojas ei ole üldse?

Ööd alustasime Spordimuuseumist, kus varem oli käinud vist ainult JJ. Unistaja kohtas seal omapäi kulgevat Endist Klassivenda ja pärast lühikest kõnet tolle vanematele läksime botaanikaaeda juba koos laenatud lapsega. Botaanikaaias sain teada, et kõik mu lemmikmaitseained on huulõielised. Kilpkonnad vaadati viisteist korda üle. Siis läks Unistaja Endine Klassivend koju ja meie jooksime läbi ootamatult sadama hakanud vihma autosse, et sõita Chemicumi. Seal külastasime laborit, kus tuttava näo ja täpilise kikiga noormees meile lahkesti seletusi jagas. Hiljem tuvastasin, et noormees on meie koguduses üsna sageli käinud, aga viimasel ajal vist liigub mujal - või kesse teab, ma ei suuda vähemtuttavate noorte osas järge pidada. Teadusteatri ukse taha jõudsime piisavalt vara, et märgata JJ Sobivaima Sõbra peret. Tore on ootamatult sõpru kohata. Sobivaima Sõbra Vend, kes on Unistaja Sõber, aga vististi veel erilisema mõttelaadiga kui Unistaja, hoidis igaks juhuks kogu teadusteatri aja kõrvu kinni, sest oli lubatud pauku. Saime teada, et hapnik on helesinine. Muidu, nojah, oleks "pudipõllega" noormees võinud rohkem katseid teha ja vähem lastele eakohatuid jutte rääkida. Kui ikka umbes nelikümmend protsenti kuulajaskonnast on alla 10 aasta vanad, siis ... Ju tal oli olnud pikk päev, muud ma ei oska arvata. Vahepeal käisime õues vaatamas, kuidas sai põleb, ja saime pärast isegi istuma. paraku olid meie taha saanud istuma mingid ülemeelikud noored, kellele ei mõjunud ei pikk üle prillide silmavaatamine ega poolihääli porisemine. Teatrit tegeva noormehe vali manitsus ka ei mõjunud. Järgmisel korral ma küsin niisugustelt tegelastelt nende vanemate nimesid ja aadressi, et saata kaastundekaart. Veel küpsetan ma järgmisel korral kodutee-söögi enne valmis, sest näljastele lastele poest külmade saiakeste ostmine on umbes kolm korda kallim kui kodus saiade valmistegemine.

Täna käisid Unistaja ja Lillebror Lillebrori Sõbra sünnipäeval, JJ külastas oma Parimat Sõpra ja meie Mehega veetsime aega Kaubanduskeskuses. Mulle ei meeldi poodides käia, seal võetakse meilt raha ära.

Kogu sellenädalase rutiinivabaduse peale on JJ nipsakas, aga temal on vähemalt ligihiiliva puberteedi vabandus, Lillebror kriuks ja kräun, aga Unistaja nii autistlik nagu ta pole ammu olnud. Vähemalt on ta üsna koostöövalmis ja heatahtlik, kui jaksab märgata, mida temast tahetakse. Õnneks sobib ka mulle, kui ta terve päeva peamiselt "Harry Potteri" raamatutest räägib, vähemalt ilmutab loetust arusaamist.

Uus nädal tuleb enam-vähem tavapärane - me loodame! - ainult neljapäeva lõunani, sealt edasi tuleb suuremate poiste iseseisev linnaretk, Vanaisa sünnipäevale sõitmine ja ma ei tea, mis veel. Nii et arvatavasti on meil tuleva pühapäeva õhtul sarnaselt väsinud ja kasutamiskõlbmatud lapsed nagu täna. Sündmuste-väsimus on õnneks kergesti ravitav.

Monday, September 21, 2015

Asjad, mida ma tahaksin oma lapsevanematele öelda

Mul on päris palju lapsevanemaid. Suurt osa nendest ei kohta ma mitte kunagi ja mõnes mõttes on see hea. Siiski kohtan ma mingit kodu suhtumiste peegeldust lastes ja kuigi lapsed on toredad, tahaksin ma midagi öelda ka vanematele, kellega kohtumiseks ja kontakteerumiseks mul tegelikult põhjust pole.

Laste välimusest, sest ega see kolmanda* klassi laps ise ei taipa, et ta tobe välja näeb ...

Retuusid ei ole püksid. Eriti mitte poolläbipaistvad retuusid.

Puusapüksid ei sobi lastele. Kool ei ole paljaste taguotste näitamise koht, selleks on saun.

Väikesed tüdrukud ei peaks kasutama silmameiki ega värvima juukseid. Küll nad jõuavad ennast igasuguse keemiaga kokku möksida, kui suuremaks saavad.
 
Laste harrastustest

Laps, kes veel lugedagi ei oska, ei tohiks veeta aipäädis või pleisteiššionis igapäevaselt kolme tundi järjest. Või jupikaupa.

Tippsport ja aeganõudev huvikool korraga on algklassilapsele liig.

Jah, niisama lakkevahtimise aega peab ka olema.

Pole mitte ühtegi põhjust, miks Teie laps peaks vaatama täiskasvanutele mõeldud(=eakohatuid) telesaateid ja -filme, isegi kui tema eakaaslased vaatavad.

Unejuttu peab lugema. Kui iga päev ei jõua, siis ülepäeviti. Lugege ometi ette kõik oma lapsepõlve lemmikud, Te ei taha ju öelda, et olete unustanud Karlssoni, Naksitrallid, Puhhi?

Piiride seadmisest

Lapse soovi võib arvesse võtta, kuid sellest ei pea lähtuma, kui soov ei ole eakohane/mõistlik/legaalne/Teie pere olukorras teostatav.

Teie olete lapsevanem. Teie otsustate, mis kell Teie laps magama läheb.

Lapse sõprade teadmine ja mõne lapsega suhtlemise ärakeelamine** on täiesti okei.

Suhetest

Teie laps vaatab Teie pealt, kuidas püsivas, lugupidavas ja toimivas suhtes ollakse.

Ei ole kohane, kui kuuenda klassi laps paneb Facebooki üles musipildid.

Kas te olete mõelnud, et kui Teie laps jagab sotsiaalmeedias siivutuid nalju, ütleb see midagi ka Teie kohta? (vanemale, kes on oma lapse sõbralistis)

Kui on vaja keset ööd keeta kakaod või teed, siis on Teie asi seda teha. Istuge koos lapsega köögis ja vaadake, et tal oleks ümber piisavalt suur tekk, nii et ka varbad oleks soojas. Teie võite järgmisel päeval tööl mõne kirja saatmise edasi lükata, aga Teie lapse elus on kriis praegu.

Sellest, mis on tegelikult tähtis

Tähtsad asjad on kirja pannud E. B. White oma suurepärases raamatus "Stuart Little". Mäletate? Need on noot muusikas, päikesekiir pilvise päeva lõpul ja see, kuidas lõhnab väikese beebi kukal, kui ema ta eest hästi hoolitseb. Ja šokolaadikastmega jäätis, seda ei tohi ära unustada.

***
Lapsevanemad, kellele ma neid asju tahaksin öelda, on kõik hoolivad, armastavad ja täiesti lugupidamiseväärilised inimesed. Nende lapsed on lõpmata lahedad! Aga nagu ma just täna Humans Of New York'i FB lehe kommentaaridest lugesin, õpetaja näeb lapsi sageli rohkem kui vanemad. Või vähemalt teise nurga alt***. Kehtib mõnikord ka tädi psühholoogi kohta.

________
*juhuslikult valitud klass
**ikka mõistlikel põhjustel, east lähtuvalt. Mul ei ole praegu jaksu sellest eraldi ja pikalt kirjutada.
***me ei lasku siinkohal arutlusse, miks tädi psühholoog oma lapsi koduõpetada eelistab, seda võime teha mõnes teises teemas. Objektiivne tagasiside treenerilt, ringijuhilt ja ppk õpetajatelt on vägagi teretulnud ja oodatud.

Sajab saia

Unistajal, kes algselt kirjutas absoluutselt õigesti, on juba umbes kolmveerand aastat tõsised probleemid i ja j-ga. Tasapisi hakkab küll jälle metsas vastama kaja, mitte Kaia, ja ringi hüppama jänes, mitte iänes, aga halvast harjumusest on raske lahti saada.

Tänases eesti keele harjutuses tuli kirjutada lause. Unistaja kirjutas: "Triin läks poodi, et osta saja ja leiba."

Mina ütlesin, et on viga, Unistaja ei saanud aru, kus või kuidas. Hakkasin siis käänama: "Sai, saia, saia, saiasse, saias, saiast, saiale ..." Niimoodi kõik neliteist käänet ja mitmus takkapihta - ja kõik käivad ju i-ga, niipalju kui mina mäletan! Umbes poole peal surus Unistaja käed kõrvadele ja karjatas:" Emme, jäta järele, liiga palju saia!" Eks ta sai ka aru, et ma nalja tegin, aga ikkagi ... järgmisel korral kääname saia juba asjastunud kujul, ohtra või ja kaneeliga.

Ma ei tea veel, kuidas tänapäeval käändeid õpitakse, aga kui see metoodika on vähegi sarnane minu lapsepõlves kasutatuga, siis ... vaene Unistaja, tal lähevad kõik need saiad, leivad ja pesa-tüüpi sõnad kardetavasti kõik omavahel puntrasse.

Muide, mina kirjutasin ka lapsena instinktiivselt õigesti, aga erinevalt Unistajast lasin ma kogu eesti keele grammatikal endast lihtsalt üle voolata ja tegin kogu kooliaja jooksul etteütlustes kaks viga*. Unistaja reeglite suhtes nii ükskõikne olla ei oska. Ma vähemalt loodan, et viga on reeglite tõttu üle muretsemises, mitte milleski tõsisemas.
______
*vist kolmandas klassis kirjutasin "sohvoos" ja kaheteistkümnendas ei märkinud üht koma vaieldavaks, õpetaja meelest oleks pidanud.

Sunday, September 20, 2015

Mitte ei mäleta, mis sel nädalal juhtus

Olen mitu korda mõelnud, et kindlasti peaks selle, tolle ja veel tolle sündmuse üles kirjutama, sest kõik need väiksemad asjad sobiksid niiii hästi nädalakokkuvõttesse ... ja siis läheb meelest. Hirmus.

Tegelikult oli nii, et suuremad lapsed käisid maleringis, vibutreeningul ja laevamudeleid ehitamas. Meeldis. Veel oli kogu kamp ühel päeval hilisõhtuni üksi kodus ja nädalalõpus ööbis kaks ööd Vanaema-Vanaisa juures.

Meie Mehega käisime kirikus ümbrikke voltimas ja tõime ühtlasi koju kruupingi, mille kõhu all on kirjas "1882". Kas see võib olla asjanduse valmimise aastaarv või hoopis midagi muud? Igatahes kes iganes need numbrid sinna kirjutas, käekiri oli tal väga ilus. Mees mõtles ka juba välja, kuidas seda eset kasutada, kui talle uued jalad alla ja pealmise plaadi natuke lihvitud saab. Millal see kõik juhtub, pole teada, vähemalt on olemas PLN.

Veel ajasime üht tööasja, mille käigus kohtusime igasuguste inimestega, enamasti olid nad toredad.

Veel tutvusime kahe kõrvaltküla poiskesega. No mida sa 20-aastaste automuterdajate kohta ikka ütled! Selle tutvumise tagajärjel on lootus, et meie saame kahe mitteliikuva auto asemele ühe liikuva auto ... ja poisid said jällegi midagi oma hobi arendamiseks. Kuna asi on esialgu õhus, ma ei täpsusta, aga võimalik, et sellest tuleb sissekanne teemal "ära viska asju ära, kellelgi võib neist kasu olla".

Hankisime tööstuslikus koguses mirabelle, mille kohta inimesed kangekaelselt "alõtša" ütlevad. Mulle ei meeldi š-täht peaaegu mitte üheski sõnas. Šokolaadis meeldib, aga väike ja kollane kreegilaadne luuvili on minu meelest mirabell. Vanaema keetis enamiku neist kompotiks, aga viimane ots jäi minu teha. Marjad on juba purgis, ootan suhkruvee keemaminekut.

Unistaja sai maha tõega: "Kõige raskem asi mehe elus on naise valimine." Õnneks on tal selle raske otsuse tegemisega veel vähemalt üheksa aastat aega.

Saturday, September 19, 2015

"Emme, emme, me tahtsime minna vaatama kirvega meest!"

Meil on erakorraliselt lastevaba nädalavahetus, mis tähendab, et kogu kamp ööbib Vanaema ja Vanaisa juures linnas. Jõugu Juht just helistas ja rääkis muuhulgas järgmist.

"Me olime M hoovis ja M ja tema sõber ütlesid, et nad tahavad kella kaheksani õues olla, sest siis tuleb sinna M maja juurde kivide peale üks kirvega mees. M ema ütleb, et ta on hull! Me oleks ka tahtnud teda vaatama minna!"

!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Märgime nüüd ära asjaolu, et M tänavas, kvartal edasi, elas vanasti üks minu koolivend, kellel vististi olid minu suhtes mingil hetkel ebarealistlikud ootused (huu!), aga kes armastas kangesti alkoholi. Ta olevat juba lasteaias imelik olnud, rääkis kunagi üks mu kooliõde. Igatahes võis mõjuda varasem "imelikkus" või alkohol või mõlemad koos, aga igatahes kohtasin ma seda meest kunagi psühhiaatriahaiglas ... mina olin praktikal, õnneks lasteosakonnas. Tema ei olnud*. Siis käis ta mingitel hetkedel Vanaema käest nõudmas, kus mina olen - creepy! - ja viimati me kohtasime teda poes. Me ei tereta, ma tegelikult püüdsin isegi natuke Mehe selja taha varjuda, aga endine koolivend nägi välja noh ... kole. Hirmutav. Ma ei tahaks sealkandis õhtusel ajal üksi ringi liikuda.

Nüüd teeme kõik veel !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

"Emme, N ema oli öelnud, et ta võib kellegi ära ka tappa ja politsei ei pane teda vangi, sest ta on hull! Aga me oleks tahtnud teda ikkagi vaatama minna!"

Nii palju siis väikesest turvalisest aedlinnast väikeses turvalises Eestis.

Tegelikult pole mul ühtegi põhjust arvata, et see "kirvega mees" on olemas või et see peaks minu koolivend olema. M kodutänav on väga tore ja turvaline kuni tänavanurgani. Edasi tuleb hulk lobudikke, kus elab kaks nii-öelda normaalset peret isemoodi seltskonna hulgas. Üks pere on sõber N, vanemad ja vennad, teine pere keegi tore proua FB taimevahetuse grupist. Elanike kirjeldus sellelt taimevahetajalt pärinebki. Ühesõnaga, "kirvega mees" võib olla ükskõik milline sealtkandi ullike, ei pea üldse koolivend olema. Tema käis vanasti ringi ühe suusakepiga, aastaajast sõltumata, kirvekandmisest ma pole kuulnud.

Igatahes on mul praegu hea meel, et Vanaema lapsed kella seitsmeks tuppa nõudis. Mööda korralikult valgustatud kõnniteid punktist A punkti B kulgeda võivad poisid ikka vajaduse korral ka pimedal ajal - ja Eestis on see teatud määral paratamatus -, aga kuhugi majade taha "kivide peale" või näiteks Jõe äärde põõsastesse kolama, palun, ei.

Ja tegelikult võib "kirvega mees" olla sama ohtlik nähtus nagu lumelabidaga mees filmist "Üksinda kodus". Ma ainult ei arva, et uudishimulikud väikesed poisid peaksid minema seda välja uurima.

_______
* et te valesti aru ei saaks - ta ei olnud seal võib-olla patsiendina, aga mulle tundus, et ka mitte külastajana. Mul tegelikult ei ole tema vaimse tervise kohta muid andmeid kui isiklikud kogemused, sh perioodist, mil me samas seltskonnas liikusime, kellegi ühise tuttava vihjed ja üks kriminaalse maiguga lugu, mida mulle kunagi õpilased rääkisid.

Thursday, September 17, 2015

Ja kus ma vait olen

Hiljuti ütles keegi, et kommenteerib (blogides) siis, kui nõus ei ole. Nojah. Mina ei ole sellise lähenemisega nõus, sest ma ei salli põrmugi vaidlemist. Selle koha pealt on Linda Goodmanil õigus, et Veevalaja ei vaidle ega võitle, vaid paneb mütsi pähe ja läheb ära, kui talle ei sobi. Eks too lingitud raamat ongi nii kirjutatud, et igaüks leiab enda päikesemärgist endaga sobivaid jooni, tundub mulle.

Igatahes. Mina kommenteerin siis, kui ma olen nõus ja/või arvan midagi samasse teemasse. Või kui mul on küsimus. Kui ma nõus ei ole, aga arvamus on olemas, siis ma küll kirjutan kommentaari peaaegu valmis, aga siis ütlen endale: "Ah, ei viitsi!" ja jätan selle avaldamata. Sest enamasti on blogija, artiklikirjutaja või muiduarvaja näol tegu võõra inimesega ja ma tõesti ei jaksa puruvõõraid inimesi mõistusele tuua või harida.

Näiteks täna "laikis" üks mu sõber Kellegi Poliitiku FB-arvamust, et lapsi rünnanud herilaste pesa hävitamisest poleks tohtinud uudist teha* ja herilased oleks pidanud üldse edasi elama ja ... Ma ei võtnud aega, et kõiki sadat (tolleks hetkeks) kommentaari läbi lugeda, aga selles osas, mis mulle silma jäid, toimus agar järelekiitmine. Viimaks märkis Keegi Poliitik, et lapsi tuleb ikka kasvatada loodust austama ja eks herilastelgi olnud pesas järelkasv ...

Ma ausõna ei tea herilaste perekonnaelust ega pesitsemiskommetest midagi, peale selle, et kuninganna viskab sügisel tööherilased pesast välja. Meie pööningul on olnud mahajäetud herilasepesi ja ma südamest loodan, et ühtegi neist kunagi enam herilased sisse ei koli. Kuidagi imelik on mõte, et septembris võiks herilasepesas veel isukaid ja priskeid eee röövikuid olla. Vaatasin Wikipediast, ei ole jah. Teisest Wikipedia artiklist vaatasin, et Keegi Poliitik on um ... Ma ei ütle, mul on tema pärast piinlik. Seisus peaks kohustama kodumaise putuka eluviiside kohta khm, kuuenda klassi tasemel ikka midagi teadma. Khm.

Nii või teisiti, ma sain Kellegi Poliitiku algsest avaldusest niimoodi aru, et temal on vedanud - mitte keegi, keda tema armastab, ei ole herilasemürgi suhtes eluohtlikult allergiline. Muidu ta ei oleks surmavate putukate hävitamisest häiritud. Rääkimata sellest, kas poliitik tohib avalikus ruumis rääkida rumalusi ...

Mina olen häiritud, et herilased on olemas. Sest mul on Unistaja ja Mees ja ma tahan, et nad mõlemad võiksid elada kõrge vanuseni. Veel olen ma häiritud, et mürgise putuka elu peetakse tähtsamaks kui inimeste elusid - niisuguse tooniga nood kommentaarid olid. Austame loodust ja õpetame lastele, et putukaid ei torgita! No teate, ühele halvas tujus herilasele pole mingit torkimist vaja. Me oleme seda kogenud kodus, JJ puhul, ja kogesime seda eelmisel suvel Muhu saarel - seal me teada saimegi, et Unistaja on allergiline. Järgmine nõelamine võib olla surmav, ütles arst. Meie siis nüüd teame. Aga mis siis, kui herilased ründavad kedagi, kelle jaoks on esimene nõelamine surmav ja kes seda ise ei tea? See on ka kellegi laps, armastatu, ema/isa, sõber ... Riigi valitsemine algab ühest inimesest hoolimisest. Kõvasti üle vindi keerates - putukariiki võib kah valitseda, aga selle ameti nimi on mesinik. Või kirbutsirkuse direktor. 

Seda kõike oleksin ma tahtnud Kellelegi Poliitikule öelda, aga ... nagu öeldud, ma tõesti ei jõua puruvõõraid inimesi mõistusele tuua. Tundub, et ta on vääriline mantlipärija oma eelkäija eelkäijale, kes polnud põrmugi lugupidamisevääriline mees, vähemalt mitte ametis, kus ta tegutses 2011-2014. Kurb.

Sõber, kellele see arvamus meeldis, on sõber edasi. Meil on paljudes asjades erinevad seisukohad, aga meil pole tarvis neil teemadel vestelda. Mulle ju ei meeldi vaidlemine. Ainult mõnikord ma tahan öelda, kuidas asjad minu elus on. Ma siin ütlengi ja jätan blogides, FB-s ja ajalehes kommenteerimata. Sest jah, ma ei pea vaidlemist vajalikuks.
_______
*jah, selle sündmuse uudisväärtus on tõesti kaheldav.

Monday, September 14, 2015

Uuest koduõppeaastast kah

Tasapisi koduõppisime suvel ka, aga ametlikult algas kooliaasta ikkagi 1. septembril. Koduõppimine käib meil sel aastal nii:

Jõugu Juht õpib kõike, mida tavalised 4. klassi lapsed õpivad. Kooli õppekava tõttu lisandus prantsuse keel, mis talle väga meeldib. Õnneks olen mina kunagi ürgammu keeltekoolis ja õige pisut vähem ammu ülikoolis ja üsna hiljuti oma töökoolis prantsuse keelt nuusutanud, nii et hääldusest ja keele loogikast on natuke aimu. Õhinapõhiselt õpib JJ klaverit mängima, kui meelde tuleb. Peamiselt minu initsiatiivil loeb JJ inglise keeles muudkui edasi lugu Tiffany Achingu seiklustest ja naerab päris õigetel kohtadel.

Unistaja õpib kah kõike, mida tavalised 3. klassi lapsed õpivad. Klaveriga teeb ta seda, mida tahab, siis, kui tahab, aga esialgu peamiselt eksperimenteerib ja vaatab JJ pealt. Unistaja loeb mulle veel eesti keeles ette "Peeter Paani", aga see jääb ka viimaseks eestikeelseks ettelugemise-raamatuks, sest Unistaja lugemisoskus peab kuskiltmaalt ise paranema hakkama.

Lillebror teeb ülesandeid ühest vanemat sorti matemaatika töövihikust, 1. klassile mõeldud. Veel loeb Lillebror mulle ette Muumitrolli-lugu "Sabatäht". Loeb ja arutleb vahepeal, miks raamatus üks või teine nii käitus, nagu käitus. Talvepoole võtame temaga ette "Esimese kooliraamatu" töövihikud. Neist on meil kahjuks sügise-vihikud puudu, seetõttu tulebki mingit asendustegevust leida.

Usuõpetust juhtub kõigi kolmega korraga. Kunsti ja süsteemse muusikaõpetusega me pole veel sel õppeaastal tegelenud, mingit puulehe-tööd peaks tegelikult tegema. Ilusa ilmaga on üsna raske lapsi motiveerida tegelema millegi muu kui vabaõhuspordi ja loodusvaatlustega. Loodust siin õnneks jätkub.

Koduväliselt käivad kõik kolm pühapäevakoolis, JJ vististi viimast aastat. Veel käivad vanemad poisid kaks korda nädalas vibulaskmise trennis, üks kord maleringis ja üks kord laevamudeleid ehitamas. Täpsemalt, laevamudeliring algab alles sel nädalal, aga õpetaja on meie lastele juba tuttav Onu Valdeko kirikust. Vibulaskmise ja malega on noormehed esialgu väga rahul. Oktoobris hakkab Lillebror käima eelkoolis. Miks nii, seletan ilmselt kunagi edaspidi.

Endiselt püüame igasse kuusse organiseerida mingi huvitava ürituse. Septembris on selleks Teadlaste Öö, oktoobris Teise Vanaisa sünnipäev. Võib-olla läheme muuli peale kah. Tore oleks võtta ette veel mõni pikem retk, näiteks Tallinnasse või Riiga, aga esialgu me ei tea, millal. Teatri mängukava vaatasime üle, seal nagu midagi seninägematut ja Tõeliselt Toredat - sest teatripiletite hindu arvestades me valima väga, mida vaatame - ei tundugi olevat. Ehk on mõnes muus teatris.

Püüame hakkama saada. Heal juhul läheb hästi, ehk isegi toredasti.

Sunday, September 13, 2015

Vananaistesuvi vist

Paar päeva olid sel nädalal päris soojad. Lapsed elasid suurema osa ajast õues ja teostasid suuremal hulgal loodusvaatlusi. Asi seegi.

Lillebror õppis jalgrattaga sõitma. Jah, meil on majas kuue ja poole aastane laps, kes siiamaani jalgrattaga sõita ei osanud. Mina ka ei oska. Mis siis? Muidugi oleks tore perekondlikult jalgrattamatkale minna ja üldse ... aga vihm ja sääsed ja autotee pole põrmugi toredad asjad. Võib-olla kunagi kauges tulevikus, kui meil on raha mulle kolme rattaga jalgratas hankida, need pingsad tasakaaluharjutused kaherattalise liiklusvahendi seljas ei sobi mulle.

Unistaja sai "Harry Potteri" esimese osa läbi. Tema kohta ülehelikiirusel. Eile õhtul näitas Sat 1 sobival kombel ka esimest filmi. Unistaja oli väga õnnelik ja Lillebror, kes veel kuidagimoodi Potteri-ikka ei ulatu, väääga solvunud. Me viime nüüd jälle sisse niinimetatud "lapse õhtud", et ka Lillebror tohiks jääda õhtul üles ja teha midagi, mida vanemad vennad teha ei saa.

Jõugu Juht on Jõugu Juht. Heas ja halvas mõttes. Mõnel hetkel lõpmata tore laps ja väga hea vanem vend, mõnel teisel hetkel ajab oma käitumisega juuksed püsti. Kui ma kunagi mõtlesin, et tore, kui lapsed on vanuselt lähedased, siis nad on kõik korraga väikesed ära ja pärast on palju lihtsam, ei tulnud mulle pähe, et hiljem on kogu see kamp korraga puberteedis. Päris puberteet meil vist veel majas ei ole, aga palju ei puudu.

Mina olen teinud üpris palju aiatöid. Hämmastav, asjad saavadki tehtud, kui neid rahulikult ette võtta. Ainult et vananaistesuvele iseloomulikult on väljas kihulasteilm, pärast kella viit ei kannata putukate pärast enam õues olla.

Mees võttis ette hirmkaua seisnud vannitoalõpetuse. Noh, meil on seal üks viimistlemata nurk. Kui hästi läheb, siis varsti enam ei ole. Ühtlasi kandis ta koos Vanaisaga linnamaja keldrist välja ühe kruupingi aastast 19xx. Vanaema arvab, et see on tsaariaegne, aga mina hästi ei usu - kuskohast tsaariaegne töövahend meile saama pidi? Vanaisa arvas, et kruupink tuleks ära hävitada, igavene vana teine, aga meie nõudsime selle endale. Ehtsad koiaugud ja puha! Mees toob selle meile koju, lihvib ja puhastab ära, paneb uued jalad alla ... ja siis me leiame talle kuskil sisustuselemendina koha.

Käisime perekondlikult metsas ka. Nii läbikukkunud seeneretke pole veel olnud, ei näinud me männiriisikat ega puravikku. Muid seeni oli ka ainult ühe kastme jagu. Ilmselt ei ole meie metsas seeneaasta.

Leidsin niisuguse blogi. Blogipidaja maailmavaated on omaette asi, aga vaadake tema käsitöid. Kas pole mitte imeline? Isegi mina veendunud lapitöövihkajana* tundsin soovi see kunst ära õppida ja hakata lapitekke valmistama.

Valmistasime 8 purki paprikahoidist ja 11 purki borši. Borši tuleb teist niipalju veel teha, sest üks supisöömine võrdub meil kahe purgiga.

_______
*ma oskan peaaegu igasugust naiskäsitööd päris hästi, aga südamest armastan ma ainult kudumist - nii varrastel kui telgedel. Varrastel kudumise ajal saab lugeda. Telgedel kudumine on selline meditatiivne tegevus, sama tore nagu kevadine maakaevamine.

Thursday, September 10, 2015

Kelleks saada?

Indigoaalane tõstatas huvitava küsimuse. Tõepoolest, umbes pool elu on läbi, kuhu ma tahaksin jõuda?

Sobiv vastus on tegelikult, et ilmselt just siia, kus ma olen. Vanaema Weatherwaxil ei olnud ka peeglisaalis mingit küsimust, milline on õige tema. Mina olen ka õige. Küsimus on ainult, millega tegeleda, et see rõõmu teeks ja kasulik kah oleks.

Väikese tüdrukuna armastasin ma kõige rohkem koka-, kodumajanduse- ja lastekasvatusraamatuid. Oli suur paks "Koduraamat", mida ma lugesin vähemalt sama suure põnevusega nagu Unistaja hetkel "Harry Potterit" loeb. Spocki "Teie lapse" smugeldasin ka enda kirjavara hulka ja kui lubati, siis raamatut "Rahvaste toite" lugesin ka ja hädaldasin, miks meil kõiki neid põnevaid komponente saada ei ole.

Kui ma ülikooli astuma hakkasin, selgus, et minu esimesele eelistusele lubatakse astuda ainult neidudel, kes on lõpetanud vastavasisulise kutsekooli. Noh, sel hetkel (ja mitu aastat hiljem veel) polnud ma kutsekooli vist seestpoolt näinudki, rääkimata sellest, et oleksin kunagi mõelnud seal õppimisele. Jäi teine valik, teises kõrgkoolis. Pikapeale olen jõudnud arusaamisele, et esimese eelistuse pärast oleks siiski tulnud võidelda ... Ma võitlen üldse väga väheste asjadega, üks neist on umbrohi aias, teine autism perekonnas. Viimases osas aitab Unistaja juba tublisti kaasa, sest ta on - halleluuja - hakanud aru saama, et oma mullis olemine sõpru ei too.

Nojah. Igatahes olen ma nüüd poolest saadik proua psihholoog, roosade seintega kabinet, värvipliiatsid ja puha, ülejäänud aja saan pühenduda sellele, mida ma kõige rohkem teha tahan - olla lihtsalt koduperenaine, abikaasa, ema. Ma ei arva, et kõigi naiste eneseteostus peaks olema pliidi ja kudumisvarraste vahel, aga minul on. Muidugi valmistab rõõmu ka see, kui mõni lapsevanem minu abiga oma lapsest paremini hakkab aru saama või laps minult tuge/nõu/muidu abi saab. Elutöö valmissaamise tunne on tööl kord juba olnud, kui üks mu kevinitest põhikooli kõigest hoolimata ära lõpetas. Aga maasikapeenras toimuv vaimustab veel rohkem - sel aastal olen päris- ja varupeenardele istutanud ning kenadele inimestele ära jaganud ligi 900 taimekest. Maasikatalu perenaiseks saada polegi nii paha mõte.

Järgmine eneseteostuse punkt - suurepärane paprikahoidis - ootab ettevõtmist. Esimese asjana tuleb valida purgid.

Tuesday, September 8, 2015

Tasuta lõunad

Või umbes nii.

Ostsime täna Prismast 20 euro väärtuses suuremal hulgal aedvilja, võid ja midagi veel. Maksime selle kuhja eest sõna otseses mõttes 20 senti, sest pikemat aega oli ununenud Prisma Kontole kogunenud raha kasutada.

Mees tegi kunagi midagi sarnast Rimi kliendikaardiga.

Ma üldse ei imesta, et Mees kliendikaarte arrrrmastab. Mulle ka meeldib avastada, et mõni asi on kliendikaarti lehvitades palju odavam. Tõsiselt kasulikuks osutub kliendikaart tõesti siis, kui mõnd poodi sageli külastada. Tänane kasulikkus oli lausa jahmatav ja kuna koolirahvas on septembris enamasti üsna vaene, siis vägagi teretulnud.

Oluline: see postitus ei ole mõeldud mitte ühegi poeketi reklaamimiseks. Tahtsin lihtsalt jagada oma rõõmsat üllatust.

Sunday, September 6, 2015

Välek-Vibulane ja vihm

Sel nädalal on sadanud kuidagi ebaloogiliselt palju vihma ... või õigemini on sadanud vihma ebasobivatel hetkedel.

Kõige ebasobivam hetk vihma sadamiseks oli kindlasti Unistaja ja Jõugu Juhi esimene vibulaskmise trenn. Poisid olid õnnelikud ja põnevil, vanemad lõdisesid vihmavarjude all. Homme jälle, aga seekord, palun, ilma vihmata ja vihmavarjudega lapsevanemaid pole ka ilmselt enam juurde vaja.

Seoses trenniga ostsin elus esimest korda poest dressipükse. JJ number oli olemas, Unistaja suurus tuleb veel leida (jah, spordipoest leiaks kindlasti, aga ma tahan, et asja olemus ja hind oleksid omavahel sobivas suhtes, st püksipaari hind peaks jääma alla 5 euro).

Veel saime sel nädalal endale taas 9-aastase lapse. Kujutage ette, teisipäeva õhtul oli veel kaheksane, aga kolmapäeva hommikul juba üheksa! Vanavanemad käisid külas. 9-aastaseks saamine on meie peres ka see hm, maagiline piir, kust alates on lapsel õigus lugeda Harry Potteri raamatuid. Unistaja on juba neljandat peatükki lõpetamas ja oma eluga lõpmata rahul. Ma ei pea Potterit küll maailma lastekirjanduse parimaks teoseks, sest "Puhhi" ei ületa miski, aga kui Unistaja hakkab selle raamatu abil normaalse tempoga lugema, siis on ju tore.

Jõugu Juhil on läbitud esimesed prantsuse keele tunnid. Ta oskab nüüd prantsuse keeles tervitada, tänada, vabandada ja hüvasti jätta, koos sobiva pöördumisega - proua, härra või preili.

Oleme lisaks prantsuse keelele muidugi muud koduõppimist ka teinud. Läheb, tänan küsimast, nagu lepase reega mööda kraavi äärt ... või vahel ka üle kivide ja kändude, kui Lillebror peab ilusasti joonistama või Unistaja arvutama või JJ õigekirjale tähelepanu pöörama. Küll arenevad.

Veel oleme kohtunud nii kenade kui natuke vähem kenade inimestega. On üks palvelaul, kus on palutakse ee tunnetust ja arusaamist, "et ma inimestes, kaugeis, lähedastes, tunneks ära Sind." Ehk siis Jumala nägu, eks ole. Oleks tore jah, kui nii kaugeis kui lähedastes kui ka päris kaugeis - või kaugelttulijates - võiks alati ära tunda Jumalat. Oleks palju ilusam.