CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Saturday, September 19, 2015

"Emme, emme, me tahtsime minna vaatama kirvega meest!"

Meil on erakorraliselt lastevaba nädalavahetus, mis tähendab, et kogu kamp ööbib Vanaema ja Vanaisa juures linnas. Jõugu Juht just helistas ja rääkis muuhulgas järgmist.

"Me olime M hoovis ja M ja tema sõber ütlesid, et nad tahavad kella kaheksani õues olla, sest siis tuleb sinna M maja juurde kivide peale üks kirvega mees. M ema ütleb, et ta on hull! Me oleks ka tahtnud teda vaatama minna!"

!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Märgime nüüd ära asjaolu, et M tänavas, kvartal edasi, elas vanasti üks minu koolivend, kellel vististi olid minu suhtes mingil hetkel ebarealistlikud ootused (huu!), aga kes armastas kangesti alkoholi. Ta olevat juba lasteaias imelik olnud, rääkis kunagi üks mu kooliõde. Igatahes võis mõjuda varasem "imelikkus" või alkohol või mõlemad koos, aga igatahes kohtasin ma seda meest kunagi psühhiaatriahaiglas ... mina olin praktikal, õnneks lasteosakonnas. Tema ei olnud*. Siis käis ta mingitel hetkedel Vanaema käest nõudmas, kus mina olen - creepy! - ja viimati me kohtasime teda poes. Me ei tereta, ma tegelikult püüdsin isegi natuke Mehe selja taha varjuda, aga endine koolivend nägi välja noh ... kole. Hirmutav. Ma ei tahaks sealkandis õhtusel ajal üksi ringi liikuda.

Nüüd teeme kõik veel !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

"Emme, N ema oli öelnud, et ta võib kellegi ära ka tappa ja politsei ei pane teda vangi, sest ta on hull! Aga me oleks tahtnud teda ikkagi vaatama minna!"

Nii palju siis väikesest turvalisest aedlinnast väikeses turvalises Eestis.

Tegelikult pole mul ühtegi põhjust arvata, et see "kirvega mees" on olemas või et see peaks minu koolivend olema. M kodutänav on väga tore ja turvaline kuni tänavanurgani. Edasi tuleb hulk lobudikke, kus elab kaks nii-öelda normaalset peret isemoodi seltskonna hulgas. Üks pere on sõber N, vanemad ja vennad, teine pere keegi tore proua FB taimevahetuse grupist. Elanike kirjeldus sellelt taimevahetajalt pärinebki. Ühesõnaga, "kirvega mees" võib olla ükskõik milline sealtkandi ullike, ei pea üldse koolivend olema. Tema käis vanasti ringi ühe suusakepiga, aastaajast sõltumata, kirvekandmisest ma pole kuulnud.

Igatahes on mul praegu hea meel, et Vanaema lapsed kella seitsmeks tuppa nõudis. Mööda korralikult valgustatud kõnniteid punktist A punkti B kulgeda võivad poisid ikka vajaduse korral ka pimedal ajal - ja Eestis on see teatud määral paratamatus -, aga kuhugi majade taha "kivide peale" või näiteks Jõe äärde põõsastesse kolama, palun, ei.

Ja tegelikult võib "kirvega mees" olla sama ohtlik nähtus nagu lumelabidaga mees filmist "Üksinda kodus". Ma ainult ei arva, et uudishimulikud väikesed poisid peaksid minema seda välja uurima.

_______
* et te valesti aru ei saaks - ta ei olnud seal võib-olla patsiendina, aga mulle tundus, et ka mitte külastajana. Mul tegelikult ei ole tema vaimse tervise kohta muid andmeid kui isiklikud kogemused, sh perioodist, mil me samas seltskonnas liikusime, kellegi ühise tuttava vihjed ja üks kriminaalse maiguga lugu, mida mulle kunagi õpilased rääkisid.

2 comments:

ritsik said...

Võibolla nii väikesed poisid tõesti veel ei peaks "majade taga" kolama, aga see aeg tuleb nii või teisiti ja koos suure poistekambaga on see kahtlemata turvalisem kui üksi. Mingist saksa pedagoogi raamatust kord lugesin, et need eelpuberteetikute väikesed seiklused on isiksuse arengus väga tähtsad. Kui nad ei saa lapsena avastada maailma täiskasvanute silma alt eemal, pisukese põnevuse ja ohtlikkusega, võivad nad oma julgust proovima hakata juba suurematena kolades mahajäetud tehastes, otsides ekstreemsusi, proovides X aineid jne.
Muidugi seda teadmiseks võtta on teine asi, kui rahulikult sündida lasta. Meil on ju ka kodu lähedal jõgi, mahajäetud kuurid ja varemed, padrikud ja sõjaväelaste aiamaad. Küll ma lugesin lastele sõnu peale, miks ei või varemetesse minna, võõrastesse paatidesse ronida, süstlaid puutuda jne. Igal pool nad käisid, aga ohtudest olid loodetavasti teadlikud ja kambaga julgem kah.

reet said...

Jah, loomulikult peavad poisid julgust proovima ja põnevust otsima. Mulle palju meeldib, et meie poistel on M ja N ja J, kellega pundis tegitseda. Kahtlastest inimestest realistlikum oht on minu jaoks paik, mida minu põlvkond kutsus Punasteks Kaljudeks, sest liivakivikoopad on paraku ohtlikud. Loodetavasti pole lapsed veel avastanud, kus need on, pole üldse kaugel (N majast mõnisada meetrit linnast väljapoole). Koobastest üldiselt oleme rääkinud küll, et ohtlik ja nii.

Post a Comment