Sunday, September 20, 2015

Mitte ei mäleta, mis sel nädalal juhtus

Olen mitu korda mõelnud, et kindlasti peaks selle, tolle ja veel tolle sündmuse üles kirjutama, sest kõik need väiksemad asjad sobiksid niiii hästi nädalakokkuvõttesse ... ja siis läheb meelest. Hirmus.

Tegelikult oli nii, et suuremad lapsed käisid maleringis, vibutreeningul ja laevamudeleid ehitamas. Meeldis. Veel oli kogu kamp ühel päeval hilisõhtuni üksi kodus ja nädalalõpus ööbis kaks ööd Vanaema-Vanaisa juures.

Meie Mehega käisime kirikus ümbrikke voltimas ja tõime ühtlasi koju kruupingi, mille kõhu all on kirjas "1882". Kas see võib olla asjanduse valmimise aastaarv või hoopis midagi muud? Igatahes kes iganes need numbrid sinna kirjutas, käekiri oli tal väga ilus. Mees mõtles ka juba välja, kuidas seda eset kasutada, kui talle uued jalad alla ja pealmise plaadi natuke lihvitud saab. Millal see kõik juhtub, pole teada, vähemalt on olemas PLN.

Veel ajasime üht tööasja, mille käigus kohtusime igasuguste inimestega, enamasti olid nad toredad.

Veel tutvusime kahe kõrvaltküla poiskesega. No mida sa 20-aastaste automuterdajate kohta ikka ütled! Selle tutvumise tagajärjel on lootus, et meie saame kahe mitteliikuva auto asemele ühe liikuva auto ... ja poisid said jällegi midagi oma hobi arendamiseks. Kuna asi on esialgu õhus, ma ei täpsusta, aga võimalik, et sellest tuleb sissekanne teemal "ära viska asju ära, kellelgi võib neist kasu olla".

Hankisime tööstuslikus koguses mirabelle, mille kohta inimesed kangekaelselt "alõtša" ütlevad. Mulle ei meeldi š-täht peaaegu mitte üheski sõnas. Šokolaadis meeldib, aga väike ja kollane kreegilaadne luuvili on minu meelest mirabell. Vanaema keetis enamiku neist kompotiks, aga viimane ots jäi minu teha. Marjad on juba purgis, ootan suhkruvee keemaminekut.

Unistaja sai maha tõega: "Kõige raskem asi mehe elus on naise valimine." Õnneks on tal selle raske otsuse tegemisega veel vähemalt üheksa aastat aega.

No comments:

Post a Comment