CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, September 27, 2015

Uhi Hackbällchen

ehk arvatavasti "Jee, lihapallid!", nagu meie sellenädalased külalised pakutavast söögist arvasid.

Järgemööda.

Kõigepealt muutus laste trennikoht. Arusaadav, ilmad ongi varsti külmad. Tundsin suurt rõõmu, kui mul tõepoolest õnnestus uus koht üles leida, sest too linnaosa on mulle absoluutselt võõras, tunnen ainult paari peatänavat.

Siis läks paar päeva sakslaste vastu valmistumise tähe all. Sakslased nimelt on üldjuhul üsna pepsid inimesed, tolmukübet on näinud ainult rannas ja ämblikuvõrku loomaaias. Saksa moodi koristada ma ei oska, koristasime eesti moodi ... või isegi mitte eesti moodi, nagu ma Tikri juurest põrandapesu kohta lugesin. Ju ma esiku- ja köögipõranda kunagi enne jõulu ikka laud-laualt üle küürin, muud ruumid ei kisenda nii valjusti, aga ma ausalt ei tea, mis päeval see juhtub. Mul on koristamisega erakordselt halb suhe, aga külaliste puhul ikka kraamin ja kasin. Vähemalt kemps ja dušikabiin said läikima, see on peamine.

Kolmapäeval saabusid sakslased. Neli sohvasurfarit, päris noored (23-26-aastased) ja jalgratastega. Nemad pidavat sõitma Gdanskist Peterburi, siis saatma rattad koju ja minema igaüks eri viisil koju tagasi. Söödi tööstuslikus koguses lihapalle, salatit ja lillkapsast (noh, mis mul olema juhtus). Külalised pakkusid omaküpsetatud punapeedikooki ja rääkisid oma plaanist elada selle reisi jooksul peamiselt kohalike talupidajate käest saadud toiduainetest. Noh, punapeediga oskan ma palju paremaid asju ette võtta ... Aga see oli neist muidugi lahke.

Neljapäeva hommikul sõitsid külalised edasi. Lubasid Järves ujumas käia ... noh, talisuplejatest on ennegi kuuldud. Mina ujun eelistatavalt vannis, kui vesi on hästi soe.

Neljapäeval käisime ka seenemetsas õppekäigul. Unistaja täitis vastaval teemal töövihikut ja puha.

Reedel oli Teadlaste Öö, aga enne seda käisime vaatamas, kuidas JJ-l ja Unistajal laevamudelite tegemine edeneb. Sattusime peale hetkele, mis rõõmustab kindlasti iga lapsevanema südant - poisid pühkisid usinasti põrandat. Huvitav, mis on see erinevus oma toa ja puutöökoja põranda vahel, et oma toas pühkimine on nii ületamatult hirmus ja puutöökojas ei ole üldse?

Ööd alustasime Spordimuuseumist, kus varem oli käinud vist ainult JJ. Unistaja kohtas seal omapäi kulgevat Endist Klassivenda ja pärast lühikest kõnet tolle vanematele läksime botaanikaaeda juba koos laenatud lapsega. Botaanikaaias sain teada, et kõik mu lemmikmaitseained on huulõielised. Kilpkonnad vaadati viisteist korda üle. Siis läks Unistaja Endine Klassivend koju ja meie jooksime läbi ootamatult sadama hakanud vihma autosse, et sõita Chemicumi. Seal külastasime laborit, kus tuttava näo ja täpilise kikiga noormees meile lahkesti seletusi jagas. Hiljem tuvastasin, et noormees on meie koguduses üsna sageli käinud, aga viimasel ajal vist liigub mujal - või kesse teab, ma ei suuda vähemtuttavate noorte osas järge pidada. Teadusteatri ukse taha jõudsime piisavalt vara, et märgata JJ Sobivaima Sõbra peret. Tore on ootamatult sõpru kohata. Sobivaima Sõbra Vend, kes on Unistaja Sõber, aga vististi veel erilisema mõttelaadiga kui Unistaja, hoidis igaks juhuks kogu teadusteatri aja kõrvu kinni, sest oli lubatud pauku. Saime teada, et hapnik on helesinine. Muidu, nojah, oleks "pudipõllega" noormees võinud rohkem katseid teha ja vähem lastele eakohatuid jutte rääkida. Kui ikka umbes nelikümmend protsenti kuulajaskonnast on alla 10 aasta vanad, siis ... Ju tal oli olnud pikk päev, muud ma ei oska arvata. Vahepeal käisime õues vaatamas, kuidas sai põleb, ja saime pärast isegi istuma. paraku olid meie taha saanud istuma mingid ülemeelikud noored, kellele ei mõjunud ei pikk üle prillide silmavaatamine ega poolihääli porisemine. Teatrit tegeva noormehe vali manitsus ka ei mõjunud. Järgmisel korral ma küsin niisugustelt tegelastelt nende vanemate nimesid ja aadressi, et saata kaastundekaart. Veel küpsetan ma järgmisel korral kodutee-söögi enne valmis, sest näljastele lastele poest külmade saiakeste ostmine on umbes kolm korda kallim kui kodus saiade valmistegemine.

Täna käisid Unistaja ja Lillebror Lillebrori Sõbra sünnipäeval, JJ külastas oma Parimat Sõpra ja meie Mehega veetsime aega Kaubanduskeskuses. Mulle ei meeldi poodides käia, seal võetakse meilt raha ära.

Kogu sellenädalase rutiinivabaduse peale on JJ nipsakas, aga temal on vähemalt ligihiiliva puberteedi vabandus, Lillebror kriuks ja kräun, aga Unistaja nii autistlik nagu ta pole ammu olnud. Vähemalt on ta üsna koostöövalmis ja heatahtlik, kui jaksab märgata, mida temast tahetakse. Õnneks sobib ka mulle, kui ta terve päeva peamiselt "Harry Potteri" raamatutest räägib, vähemalt ilmutab loetust arusaamist.

Uus nädal tuleb enam-vähem tavapärane - me loodame! - ainult neljapäeva lõunani, sealt edasi tuleb suuremate poiste iseseisev linnaretk, Vanaisa sünnipäevale sõitmine ja ma ei tea, mis veel. Nii et arvatavasti on meil tuleva pühapäeva õhtul sarnaselt väsinud ja kasutamiskõlbmatud lapsed nagu täna. Sündmuste-väsimus on õnneks kergesti ravitav.

0 comments:

Post a Comment