Paar päeva olid sel nädalal päris soojad. Lapsed elasid suurema osa ajast õues ja teostasid suuremal hulgal loodusvaatlusi. Asi seegi.
Lillebror õppis jalgrattaga sõitma. Jah, meil on majas kuue ja poole aastane laps, kes siiamaani jalgrattaga sõita ei osanud. Mina ka ei oska. Mis siis? Muidugi oleks tore perekondlikult jalgrattamatkale minna ja üldse ... aga vihm ja sääsed ja autotee pole põrmugi toredad asjad. Võib-olla kunagi kauges tulevikus, kui meil on raha mulle kolme rattaga jalgratas hankida, need pingsad tasakaaluharjutused kaherattalise liiklusvahendi seljas ei sobi mulle.
Unistaja sai "Harry Potteri" esimese osa läbi. Tema kohta ülehelikiirusel. Eile õhtul näitas Sat 1 sobival kombel ka esimest filmi. Unistaja oli väga õnnelik ja Lillebror, kes veel kuidagimoodi Potteri-ikka ei ulatu, väääga solvunud. Me viime nüüd jälle sisse niinimetatud "lapse õhtud", et ka Lillebror tohiks jääda õhtul üles ja teha midagi, mida vanemad vennad teha ei saa.
Jõugu Juht on Jõugu Juht. Heas ja halvas mõttes. Mõnel hetkel lõpmata tore laps ja väga hea vanem vend, mõnel teisel hetkel ajab oma käitumisega juuksed püsti. Kui ma kunagi mõtlesin, et tore, kui lapsed on vanuselt lähedased, siis nad on kõik korraga väikesed ära ja pärast on palju lihtsam, ei tulnud mulle pähe, et hiljem on kogu see kamp korraga puberteedis. Päris puberteet meil vist veel majas ei ole, aga palju ei puudu.
Mina olen teinud üpris palju aiatöid. Hämmastav, asjad saavadki tehtud, kui neid rahulikult ette võtta. Ainult et vananaistesuvele iseloomulikult on väljas kihulasteilm, pärast kella viit ei kannata putukate pärast enam õues olla.
Mees võttis ette hirmkaua seisnud vannitoalõpetuse. Noh, meil on seal üks viimistlemata nurk. Kui hästi läheb, siis varsti enam ei ole. Ühtlasi kandis ta koos Vanaisaga linnamaja keldrist välja ühe kruupingi aastast 19xx. Vanaema arvab, et see on tsaariaegne, aga mina hästi ei usu - kuskohast tsaariaegne töövahend meile saama pidi? Vanaisa arvas, et kruupink tuleks ära hävitada, igavene vana teine, aga meie nõudsime selle endale. Ehtsad koiaugud ja puha! Mees toob selle meile koju, lihvib ja puhastab ära, paneb uued jalad alla ... ja siis me leiame talle kuskil sisustuselemendina koha.
Käisime perekondlikult metsas ka. Nii läbikukkunud seeneretke pole veel olnud, ei näinud me männiriisikat ega puravikku. Muid seeni oli ka ainult ühe kastme jagu. Ilmselt ei ole meie metsas seeneaasta.
Leidsin niisuguse blogi. Blogipidaja maailmavaated on omaette asi, aga vaadake tema käsitöid. Kas pole mitte imeline? Isegi mina veendunud lapitöövihkajana* tundsin soovi see kunst ära õppida ja hakata lapitekke valmistama.
Valmistasime 8 purki paprikahoidist ja 11 purki borši. Borši tuleb teist niipalju veel teha, sest üks supisöömine võrdub meil kahe purgiga.
_______
*ma oskan peaaegu igasugust naiskäsitööd päris hästi, aga südamest armastan ma ainult kudumist - nii varrastel kui telgedel. Varrastel kudumise ajal saab lugeda. Telgedel kudumine on selline meditatiivne tegevus, sama tore nagu kevadine maakaevamine.
Mul on oma romaani kirjutamisega nii palju aega läinud, et ma pole siin kommenteerida saanud, aga ma tahtsin lihtsalt ruttu öelda, et Greta õppis ka sel suvel Eestis olles (6 ja pooleselt) rattaga sõidu ära :)
ReplyDeleteSohoh. Mul on kuidagi ettekujutus olnud, et kõik lapsed pannakse kolmeselt ratta selga ja hiljemalt neljaselt sõidavad nagu väikesed oravad pikki maid, et meie Lillebror on ainuke pelglik laps. Ju see ettekujutus tuleb eriti sportlike perede rõõmuhõisetest - kes ei rõõmustaks, kui lapsel on hästi varakult hea tasakaal ja koordinatsioon, eks ole.
ReplyDeleteMeie esiklaps õppis ka 6sena sõitma, tasakaalule lisaks puudus enne jõud, mis võimaldaks murul vändata. Teine õppis 5sena ära, sest tema on meil eriti kange tüüp ja suure õe sabas pingutaja. Kolmas tüdruk oli eelnevalt saanud aastakese jooksurattaga tasakaalu harjutada ning 4,5sena linnas sugulastel külas olles hakkas poolkogemata sõitma kaherattalisega, sest linnas oli asfalt! Neljas (homme neljane) aga on nii kribu, et sel suvel hakkas ulatama 10'' jooksuratta selga ja vändatava rattani peab kasvama ja jõudu koguma ilmselt veel õige mitu aastat.
ReplyDeleteGreta puhul ei olnud lugu küll põlglikuses. Ta kasutas algul jooksuratast ja sellelt päris rattale 4 aastaselt üle minnes ta isegi sõitis sellega natuke. Aga tuli talv ja vana kodu juures ei olnud kõnniteedel mugav harjutada ja siis üldse läks kogu värk scooter-i peale üle. Kui siis jälle rattaga sõitu harjutama hakkasime siis oli ratas juba väikseks jäänud ja Pete omal algatusel, ilma bossiga (minuga siis) eelnevalt rääkimata ostis liiga raske (kaalult) järgmise astme ratta. Sellega oli pea võimatu sõitma õppida, pluss see ei mahtunud isegi meie autosse ära, et kuskile parki rattasõitu harjutama sõita.
ReplyDeleteEestis tulles oli mul kindel plaan Greta sõitma saada, laenasime sõbrannalt ratta ja ta lihtsalt istus peale ja sõitis. Ta ise oli nii nii nii rahul endaga. Ma arvan, et ta ise arvas, et see sõitmine saab raske olema ja kui siis ei olnud oli väga üllatunud :)
Nüüd sõidab nagu väikene orav ja Pete jookseb järgi (teeb trenni) :)