Kunagi ammu, kui ma selle blogiga alustasin, oli mul olemas ettekujutus, millest kirjutada ja kuidas. Asjalikult, aga vast mitte liiga kuivalt. Natuke, ma loodan, õnnestus. Siis fookus kuidagi nihkus ja siia tekkis miski laialivalguv perekonnakroonika, millel pole praeguseks enam ei saba ega sarvi. Kas teie mäletate, millal ma viimati mõne retseptilaadse idee kirja panin? Või millal jagasin teiega viimati väärt lugemist Internetiavarustest?
Vat just.
Noored blogijannad, kes seda blogiasja tõsiselt võtavad, kirjutavad, kui palju aega nad blogimisele kulutavad. Valivad kujundust, teevad ilupilte ... Oeh. Pilte tahaks lisada küll, kui keegi ainult pildikasti akulaadija üles leiaks. Mis siis, et ma eriti ilusaid pilte teha ei oska. Aga näiteks ... kui rohkem kui aasta tagasi olid suuremad lapsed kodust ära ja Lillebror Mehe kõrval aias mingit asja ajas ... see oli hetk, mil ma kibedalt kahetsesin, et ma ei ela, fotoaparaat näpus. Meelde jääb küll, aga tahaks jagada ka, see oli nii ilus isa-poja suhtlemine.
Igatahes mõtisklesin ma siin natuke, mida ma selle blogiga teha tahan. Kinni panna oleks nagu tobe. Ma loodan, et siin loevad need, kellele ühel või teisel põhjusel sobib, ja kellele üldse ei sobi, need lähevad loevad midagi muud. Eks ole? Mina teen küll tavaliselt nii.
Kui ma nüüd jätkan, siis ma tahan rohkem kirja panna toiduretsepte või toidu-ideid - retseptideks on neid tõesti raske nimetada, võtke peotäis seda ja punt toda ... no ei ole täpne. Tahaksin pakkuda Truudel Blogilugejatele laupäevast lugemist, sest tegelikult saan ma FB ja muude kanalite kaudu hulgaliselt väärt artikleid. Neljapäevane nipp on üks sedasorti asi, millega tuleks tegeleda. Ja teisipäevane tänu. Jah, algriimid mulle meeldivad. Tegelikult on väga kasulik võtta aeg maha ja mõelda järele, mille eest olla tänulik.
Veel loodan mingil hetkel saavutada uue kujunduse - varasem kohvitassimuster kadus iseenesest ära ja tagasi ei tulnud - ja ikkagi natuke pildimaterjali ka tekitada. Siis, kui. Momendil on saabunud südaöö ja oleks arukas minna magama, eriti kuna Mees ja lapsed jagasid oma viirust lahkesti mullegi.
Atsih.
Oi, ära sa sellist juttu siin küll hilisel õhtutunnil ja haiglase peaga kirjuta!!
ReplyDeleteMulle nii väga meeldib su blogi just sellisena nagu ta on ja ma naudin igat su postitust.
Mul oleks küll kurb kui sa enam oma poiste ja teie pere tegemistest ei kirjutaks :( :(
Aga eks ma saa sellest ka aru, et eelkõige peab ikka blogipidaja ise oma blogiga rahul olema.
Blogikriis on tegelikult hetkel ka minul peal. Tahaks kirjutada ja pildid isegi draftis teksti juba ootamas, aga kuidagi ei tule seda õiget vaimu peale, et saaks sõnad ritta laotud. Blogimine võtab tõesti meeletult palju aega, aga pärast on jälle nii hea tagasi vaadata ja meenutada.
Kiiret paranemist!
Hei :) Naudi siis rahulikke hetki viirusega! Ega emadega iga päev selliseid haruldasi asju ei juhtu :)
ReplyDeleteÄra Sa kinni küll pane blogi - kes meile muidu siis koduõppeasja emakeeles kirjutaks? Mulle meeldivad ka muud poiste kasvamise lood, pealegi on meie lastel sarnased jooned. Nippide ja retseptide kirjapanemise üle ka ma ei kurda, mu enda retseptid kipuvad ka veidi määramatud olema - peotäis seda ja siis veel midagi, mis kapis üle on - stiilis. Mõne üksiku pärli retsept on küll täpne, siis on hea seda lastele edasi õpetada, kui kuskil täpselt kirjas on, et 1 lusikatäis soola ja 1 pakk kakaod. Peotäie-õpetustega ei tuleks tulemus selline, et nad veel seda kunagi proovida tahaks... :S
Aga missugused akud fotokal on? Midagi keerulist, mida netist alla 10 euri osta ei saa?
Tänan.
ReplyDeleteEks ma poiste kasvamisest ja koduõpetamisest tahaks ikka edasi kirjutada, aga mulle tundub, et teksti kvaliteet on viimasel ajal alla käinud. Endale enam ei meeldi üle lugeda. Pean seda kirjutamise-asja hakkama tõsisemalt võtma.
Nippide ja retseptidega on nii, et kui ma kuskilt mõne hea mõtte loen, siis ei ole ilus seda enda teada jätta. Läbi kirjutades seisab endal ka paremini meeles.
Fotoka aku on vist alles, laadijas on küsimus. Me pole seda ostmise-asja üldse uurinudki veel, põhimõttel, et ära seda ju ometi visatud ei ole. Me teeme tegelikult harva ja vähe pilte, teoreetiliselt saab Mehe tahvelarvutiga ka.
Perekonnakroonika on tore, sest 1) te tundute tore perekond olevat ja 2) Sa oskad väga muhedal viisil kroonikat kirjutada.
ReplyDeleteVaevalt et see nüüd Su tagamõte seda postitust kirjtades oli komplimente välja nuruda, aga mis parata, truud blogilugejad tunnetasid, et nende heaolu on ohustatud ja asusid tegutsema :)
Mis puutub retseptidesse ja laupäevastesse lugemistesse, siis ma ise isiklikult neist tohutut puudust ei tunnegi. Kui need peaksid domineerima hakkama, tekiks natuke facebooki tunne ja igasugused FB-s retseptide ja laupäevaste lugemiste ülikülluslik jagamine oli üks miljonist põhjusest, miks minu nägu enam näoraamatus ei ole.
Ma tänan. Ei, minu eesmärk ei olnud nuruda komplimente, ma tunnen lihtsalt ise, et ei kirjuta hetkel seda, mida tahaks. Ma imetlen tõsiselt kaht mitte-eestikeelset blogijat: Brandy (http://theprudenthomemaker.com/) kirjutab kokkuhoiust ja kodumajandamisest imeliselt inspireerivalt, ja Carola (http://frische-brise.blogspot.com) hoiab kodumajandamise, isiklikud seisukohad, perekroonika ja tarbijakogemuse suurepäraselt tasakaalus. Mõlemal on ka kaunid pildid, aga ilmselgelt ei ole neil kummalgi probleemi korraliku (=kaalupommi moodi) kaamera kaasaskandmisega.
ReplyDeleteMa lehvitan siit kaugelt ka Sulle ja soovin ikka edasi lugeda Su toredaid postitusi! Jätka just nii kuis endale kõige rohkem meeldib, muidu tulebki päris blogikriis kätte ;)
ReplyDeleteKinnipanek on nüüd küll hull mõte. Eks ongi ju nii, et loevad need, keda kõnetab ning kellele huvi ei paku need vast ei naase. Kusjuures mulle meeldivad ka retseptid stiilis peotäis seda ja tsutike toda. Minu tutvusringkond läheb ka segadusse ära kuna ma annan koogiretsepti ning küpsetada käsin seni kuni valmis on, loogiline ju :)
ReplyDelete