CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Wednesday, October 21, 2015

Kui hea raamat!

Kes mind isiklikult tunneb, see juba teab, et absoluutselt kõigi idamaade kultuur, maailmavaade ja üldine olemus tekitab minus parimal juhul nõutust (mis mõttes peavad kempsuskäimiseks eraldi sussid olema?), aga päris sagedasti võõristust, põlastust ... kuni raevuni välja (hiina ühelapsepoliitika tagajärjel tehtavad tüdrukbeebide tapmised). Tunnistan, et need ei ole ilusad tunded. Ühtlasi püüan ennast natuke välja vabandada väitega, et ühekaupa võttes on need idamaised inimesed kindlasti päris kenad nagu inimesed mujalgi maailmas. Sellegipoolest ei ole mul vähimatki tahtmist põhjapoolkeral kunagi sattuda kaugemale ida poole kui turistina Krimmi - kui just teisiti ei saa ja seal juhtub rahuaeg olema.

Uudishimu minu idamaa-tunnete hulka ei kuulu, aga "Minu"-sarja raamatuid loen küll. Üldharivas mõttes ja mõne üksiku hea kogemuse pärast. "Minu"-sari tundub muidu selline ebaühtlane, paljusid raamatuid kirjutavad ju inimesed, kes sellega igapäevaselt ei tegele, aga idee poolest mulle meeldib. Mis siis, et kõige eredamalt on meelde jäänud raamatud, mille autorid tundusid lausa ebasümpaatsed.

Igatahes võtsin ma eile raamatukogust järjekordse "Minu"-teose - Maarja Yano "Minu Tokyo". Ma muidu valin neid raamatuid selle järgi, mis parajasti näpu vahele jääb, aga selle raamatu autor on mulle blogi kaudu sümpaatne. Õhtuks oli raamat läbi loetud. Kohe alguses läks nii, et laste trennisttulemine ei olnud väga tore sündmus, sest siis ei saanud enam edasi lugeda.

Ma ei mõista ega hakka arvatavasti ilmaski mõistma Jaapanit, aga see raamat oli lihtsalt täiesti õigesti kirjutatud. Nii, nagu ühest paigast kirjutada tuleb - läbi inimeste ja läbi iseenda. Muidugi, nii nagu Justin Petrone "Minu Eesti" kohta on öeldud, et raamatu pealkiri võinuks hoopis olla "Minu Epp", võiks ka selle raamatu pealkiri olla täiendatud hoopis sõnadega "Minu Sho", aga ikkagi. Peoga vahetusüliõpilase uljust, teise peoga emotsioone, näpuotsaga olmet ja kuhjaga inimesi. Inimeste kombeid, mõtteid, võrdlusi muu maailmaga ja selle taustal diskreetselt jutustatud armastuslugu, mis jääb õhku kohas, kus eriti põnevaks lähebki - aga noore eesti-jaapani pere lugu on hoopis teine lugu kui see, kuidas nooruke eestlanna aastaks Jaapanisse läks ja seal armastuse leidis. Blogi kaudu on küll uudishimulistel võimalik teada saada, et praegu elavad nad Eestis, on rikastunud koera ja kassi võrra, kuid muidugi on põnev mõtiskleda, milline oleks Sho kirjutatud "Minu Maarja" - või nojah, "Minu Eesti, jaapanlase silme läbi".

Natuke häiris - et norida ka - alkoholijoobes inimeste rohkus. Aga võib-olla paljud üliõpilased nii elavadki, ma enam ei mäleta. Igasugused häirimised aga kustutab lugu sushibaari kassist. tegelikult ma arvan, et see autor võiks veel mõne raamatu kirjutada. Jutuvestmise and tundub täitsa olemas olevat.

1 comments:

Maarja said...

Vahel võtan julguse kokku ja guugeldan "Minu Tokyo"...
Aitäh, et lugesid ja jagasid!

Joobes inimeste rohkuse võib osati tudengielu süüks ajada tõesti.
Samas on alkohol Jaapani inimeste sotsiaalelus üleüldse tähtsal kohal. Nagu Eestiski, aga väga teistmoodi. Eestis on alkoholiga seotud stigma, mida Jaapanis ei paista üldse olevat.

Post a Comment