CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, October 22, 2015

Lihapallid

Ritsik vist küsis minult hiljuti lihapalliretsepti. Ma arvan, et seda võib laiema avalikkusega ka jagada.

Sa vajad suurt kaussi, töökorras praeahju koos plaadi või suure vormiga ja köögikombaini. Ilma on selle toidu valmistamine päris tüütu.

Pane kaussi umbes pool kilo (400 - 600 grammi, nagu juhtub) hakkliha. See võib ilmselt olla ükskõik mis sort, aga mina räägin siin lihast, mitte lihasegust (nagu need perenaise või peremehe või peresulase või kelle möginad, kus liha on vähe ja muud palju). Minul on tavaliselt seahakkliha või mingi sea ja veise segu, vastavalt sellele, mis juhtub soodusmüügis olema.

Tekita köögikombainis 3-4 peotäit riivsaia või riivleiba või nende segu vastavalt sellele, mida Sul üle on. Kalla riivsai liha peale kaussi. Sega riivsaia sisse natuke soola, pipart ja mõnuga karripulbrit. Kui Sa karrit ei armasta või teeb see eksootik Sind ärevaks, võid esialgu panna pool teelusikatäit või karri hoopis ära jätta. Sega natuke, koksa sisse üks muna.

Nüüd puhasta ja purusta köögikombainis kaks keskmist õuna, 2-3 küüslauguküünt, 1-2 sellerivart ja kaks keskmist sibulat. Kummuta see märg mass liha-riivsaia peale ja asu sõtkuma. Põhimõtteliselt võid veel purustada ja segule lisada peotäie või kaks kreeka pähkleid, aga mulle need väga ei meeldi. Kui Sul on sidrunit, võid lisada veel riivitud sidrunikoort ja teelusikatäie või kaks sidrunimahla. Samuti võid hakkida sisse peotäie peterselli, kui on.

Sõtku tainas korralikult segi. Pane praeahi 200 kraadi peale sooja. Kata ahjuplaat või suur vorm küpsetuspaberiga, on pärast kergem pesta. Vormi tainast kolme-neljasentimeetrise läbimõõduga pallikesed ja lao need plaadile. Pista plaat pallikestega ahju. Kuna ma ei tea, kui äkilise loomuga Su ahi on, ei hakka ma mingit küpsetusaega soovitama, eks Sa ise näed, millal pallikesed kenasti pruunid on.

Kui peres juhtub olema keegi, kes üht või teist aedvilja ei söö, siis võib selle ju ära jätta. Me siin allergiliste sohvasurfarite puhul proovisime, kõlbavad süüa nii ilma sibulata kui ilma õunata.

Algne retsept pärineb ajakirja "Good Food" 2003. aasta jõulunumbrist. Seal tuli lihamassist vormida vorstikesed ja keerata need külmsuitsupeekonisse (meil müüakse sellist näiteks ameerika peekoni nime all), aga kesse viitsib? Pallikestena on võimalusi ka rohkem, ma vahel küpsetan kohe mitmest kilost lihast korraga ja pistan suurema osa sügavkülma, siis saab neid kasutada frikadellidena ja näiteks tomatikastme ja makaronidega.

8 comments:

serverisirvija said...

Ma lähen siis köögikombaini ostma :)

reet said...

:D Ma ei kavatsenud soodustada ostlemist, aga tegelikult on köögikombain üks ütlemata kasulik kodumasin, mul läheb teda vähemalt kord nädalas vaja. Ja sibulate käsitsi riivimine oleks vist tõeline piin.

karina said...

On küll lasulik vidin, see köögikombain. Aga ma miskipärast alati hakin noaga sibula ja küüslaugu, vist seepärast ,et ei lisa õuna-sellerit, ehkki võiks proovida ka nii. (Viimati ühes internetiretseptis, kus sai sööjate arvu järgi koguseid muuta, soovitas programm meie 6 liikmelisele perele 1060g hakklihast üheks toidukorraks kotlette teha. Sõime päris mitu päeva neid, ehkk tulid väga head :))

killuke said...

Ma jagan ka ühte nippi. Lisan hakkliha segule natuke Worcestershire kastet. Tõstab kuidagi mõnusalt maitset :)

reet said...

Huvitav. Ei ole proovinud, sest a) ma ei tea, mida Worcestershire kastmega veel peale hakata ja b) ma ei tea, kas seda meil müüakse. Idee on iseenesest hea.

Kerli said...

Müüakse, olen poeriiulil kohanud. Aga ma ka ei oska sellega miskit peale hakata.

Catharina said...

Reet, misuke köögikombain Sul on?

Ma hakkasin kah ükspäev köögikombaini vaatama, aga kui hinnad näisid algavat paarisajast eurost, siis mõtlesin ümber... Aga võib-olla vaatasin mingeid überägedaid saja-asja-tegemise mudeleid ja lihtsalt hakkimiseks-riivimiseks-tükeldamiseks piisab märksa vähem ägedast masinast.

See worcestershire kaste on tõesti mõnus, soovitan kah. :)

reet said...

Minu kombaini nimi on vist Philips, aga ma pole kindel. Tema on saadud kunagi ammu pensionifondi vahetamise eest antud kodumasinapoe kinkekaartide vastu. :) Teine kombain on veel, ämmalt päritud, aga sellega ma ei oska eriti ümber käia.

Köögikombainide suur häda on see, et nad on lõpmatuseni ära turvatud, et keegi kogemata näppe töötavasse kombaini ei topiks. Aga turvalisuse tagab piiiisike plastmassjupik kaane küljes, mis esimese kraanikaussikukkumise käigus ära murdub. Nii et Mees toppis selle aastaid tagasi äramurdunud jupiku asemele mingi leivakotiklõpsu ja nüüd on mul küll võimalus endal sõrmed otsast lõigata, aga kombain töötab iga ilmaga ja igal kujul.
Kui ma kunagi uue kombaini peaksin ostma, siis turvajupikute tugevus on esimene nõue. Teine nõue on võimalus kasutada kombaini järjest mitme asja jaoks, ilma et seda peaks vahepeal ülihoolikalt pesema ja kuivatama, minu omal nimelt ei lähe kaas juba siis kinni, kui seal üks suhkrutera vahel on. Aga jõuluküpsiseid tuleb teha kohe palju ja kesse viitsib seda masinat iga tainaportsu järel poleerida?

Post a Comment