CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, October 6, 2015

Lillebror käis eelkoolis

Laste kasvatamise juures üks hullemaid asju on see, kui kiiresti nad kasvavad ja kui ruttu peab jälle mingeid otsuseid tegema. Alles see oli, kui me Mehega arutasime, kas Lillebror kunagi kauges tulevikus eelkooli panna ... ja täna oli esimene tund.

Vaadake, me ju tegelikult ei tea, mida elu toob. Võib juhtuda, et Kogu Gäng läheb tuleval sügisel igapäevaselt kooli. Võib juhtuda, et esimene igapäevane kooliskäimine saabub meil siis, kui esimene lapsühik ametit hakkab õppima - kutsekoolis? Kõrgkoolis? Pole aimugi. Võib juhtuda igasuguseid vahepealseid võimalusi. Igatahes on lapsele kasulik saada hästi turvaline ja mõnus teadmine, kuidas koolis asjad käivad. Kui läheb tarvis, siis pääseme pidevate pahanduste, seletuste ja solvumiste jadast, mis saatsid Unistaja esimesi koolinädalaid. Kui tarvis ei lähe, mis siis ikka.

Minul on praegu küll tunne, et esimeses klassis poleks Lillebroril suurt midagi teha peale ilukirjaoskuste omendamise. Minu töökoolist antava aabitsa luges ta vist juba nelja-aastaselt läbi ja ma olen päris kindel, et 1. septembri pidulikul aktusel kõlaks aabitsajagamise ajal Lillebrori pettunud: "Määh, seda ma olen juba lugenud." Seega, kui võimalik on, jääks ta esialgu koduõppele, kooliasju teeks minimaalselt, keskenduks inglise keele intensiivõppele ja käelisele tegevusele. Kuni õppekava järele jõuab. Aga nagu ma juba ütlesin, meil pole aimugi, mis tuleval sügisel saab.

Igatahes oli Lillebror veel paar nädalat tagasi eelkooli suhtes väga negatiivselt meelestatud. Teatas, et tema ei lähe ja kõik. Iga paari päeva tagant meeldetuletamine ja Teisele Vanaisale uudise positiivsena serveerimine kandsid vilja. Eile õhtul vaatasime kooli kodulehelt, mis nägu on Eelkooliõpetaja, ja Lillebror teatas pärast Õpetaja pildi põhjalikumat uurimist, et ta juba natuke väga tahab minna.

Pakkisime pidulikult kandekotti pinali pliiatsitega ja vahetusjalatsid. Kotiteema kohta arvas Lillebror pärast, et ta tahaks ikka seljakotti. Ma olen temaga nõus, järgmisel poetiirul katsume leida sellise, mis sobiks eelkoolis käimiseks, reisimiseks või koolikotiks - vastavalt vajadusele.

Pärast mõningast töötegemist hõikasin sotsiaalpedagoogile, et lähen nüüd lapsevanemat jooksma (nagu libahunti või marti jooksma) ja läksin võtsin kõigepealt kaks last Vanaema juurest kaasa (Jõugu Juht ja Mees olid gripilaadse enesetundega kodus siruli). Unistaja Linna teise otsa trenni. Mh, varsti hakkavad JJ-ga koos jalgsi või bussiga käima, ma ei saa igal teisipäeval tööpäevast tervet tundi laste transpordi jaoks näpistada. Siis sõitsime Lillebroriga kooli poole. Loomulikult diametraalselt teises Linna otsas!

Autos pidasin Lillebrorile igaks juhuks loengut kempsuküsimisest (sest suurest ärevusest märjakstehtud pükse on eelkoolis ja esimeses klassis ette tulnud), tunnis sõnasaamisest ja teiste laste vastu kenaolemisest. Ei või ju iial teada. Kooli- ja muidukogemusega Unistaja oli hiljuti pühapäevakoolis lollusi teinud, kes teab, mis Lillebrorile pähe tuleb. Lillebror ütles jah ja noh ja arvas, et seda kempsuküsimise asja peaks õpetaja käest üle küsima, et mis on viisakas öelda. Lubasin, et ju õpetaja ise räägib, mida on tarvis teada.

Koolimajas viipas südamlikult naeratav õppealajuhataja* meid edasi - te vist teate, kuhu minna, olete siin ennegi käinud? Tegelikult ei teadnud midagi nii täpselt, sest kui JJ eelkoolis käis, pandi ülerõivad garderoobi, aga nagu mu ülemus hiljem märkis, on see meil tõesti nii õudne (viimane suur ehitusobjekt, mis ootab raha või ehitusluba või ma ei teagi, mida, muud kooliruumid on päris kenad), et ärgem lapsi ehmatagem. Lootsisin siis Lillebrori klassi ja küsisin Eelkooliõpetaja käest järele - jah, ülerõivad jäetakse seekord klassi. Ahah.

Pärast mõningat katsetamist siin ja seal leidsime Lillebrorile koha. Lapsevanemad juhatati üle koridori Õpetaja Taaviemme klassi. Tegin kanaema ja tormasin veel lapsele taskurätipakki viima, sest nohu tal nagu oli.

Õppealajuhataja rääkis koolist. Rääkis prantsuse keelest ja rääkis üldse kõigest, millest rääkida andis. Mina kuulasin mitte just uut infot, aga avastasin enda jaoks küll ühe peletava fakti - esimene klass teeb meil üle mõistuse palju sporti. Lillebrori väike väga haige süda** ei luba isegi pikemalt kulli mängida, igasugusest trennist rääkimata (et juhul kui ta peaks tuleval sügisel hakkama igapäevaselt koolis käima ...). Novembris on kardioloogi aeg, eks ma siis küsin seda asja täpsemalt. Tegelikult istusin ma suurema osa õppealajuhataja kõnest, üks silm kellal, ja mõtlesin, kuidas Lillebror ennast seal klassis täiesti võõraste inimeste hulgas tunneb.

Siis suunati vanemad vaatama pikapäevakooli ruumi ja mina tuvastasin vanemate hulgas ühe lapsepõlveaegse tuttava. Maailm on pisike. 

Ja juba avaski naeratav Eelkooliõpetaja klassiukse ja viipas lapsevanemad lastele järele. Kõik tundusid rõõmsad, Lillebror sealhulgas. Esimese asjana teatas Lillebror mulle, et talle meeldis siin väga. Edasi tuli natuke kangutada, aga tegevused olid olnud ootuspärased - tutvumine, joonistamine, mäng - ja muidugi pidi Lillebror üle seletama, mis ta nimi siis õieti on. Noh, pole hullu, meil on olnud koolis Bandobras ja Ärmaline ... või umbes nii.

Pärast Unistaja teisest Linna otsast auto peale korjamist jäi Lillebror üsna vaikseks ja uinus üsna pea. Ilmselt oli kooliskäimine väsitav.

Tuleval nädalal jälle, seekord juba kaks tundi.

__________
*meil on vahel mõningad omavahelised naljad ka - mul on erakordselt tore ülemus.
**ütleme nii, et iga kord on kardioloogi kulm aina vähem kortsus, aga algne prognoos beebi-Lillebrorile oli väga hirmutav ja lühike. Jumal teeb imesid.

0 comments:

Post a Comment