CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, October 25, 2015

"Noh, kas sul peigmeest kah on?"

Teise Vanaisa sünnipäeval mõne nädala eest käis laua taga ka üks pudel ringi. Komme on niisugune. Arutati, kellele valada, kellele mitte - noh, kes roolis ei ole, need võivad. Siis pöördus igati soliidne vanem härra Onu Peeter meie laste poole: "Aga poisid, teile võib ju valada küll?" Enne enda laua alla naermist - sest õhkkond oli mõnus ja lapsed tundsid ennast ülearugi vabalt, ja otse loomulikult on lõpmata naljakas mõte, et väikestele poistele võiks konjakit kallata - olid lapsed sekundi jahmunud. Mina olin ka. Õnneks nii jahmunud, et ei taibanud kohe laste kaitseks midagi öelda, ja hästi läks, sest kohe sai ka Onu Peeter - muidu meie pere suhtes absoluutselt lugupidamisevääriliselt käitunud mees - aru, et midagi läks vist viltu, ja Onu Peetri proua silus kohe olukorda sõnadega: "Ärge pange tähele, lapsed, onu tegi rumalat nalja." Siis sai Unistaja naerukrambid ja teised kaks takkajärele, ebamugavus loodetavasti ei kestnud piisavalt kaua.

Need, kes nüüd peast haaravad ja mõtlevad, et on ikka kanamamma küll ... lugege edasi.

Minu vanemate ühed parimad sõbrad minu lapsepõlves ja mingil määral siiamaani (nii palju kui tervis lubab, enam väga ei luba) olid, ütleme, Tädi Mare ja Onu Väino. Nimed muudetud. Nende lapsed olid minust paar numbrit suuremad - just parajad, et hea tuju korral väntsutada või mängitada, halva tuju korral kiusata või ignoreerida. Selle ma elasin üle. Tädi Mare oli tol ajal kaunis ja elegantne daam, kes oli ka väga lahke südamega. Tädi Mare meeldis mulle väga. Onu Väino aga ... Ma ei mäleta, kui sageli juhtus pragamist teemal: "Mis sa pirtsutad, paha tüdruk, muidugi tahad sa onu põlve peale istuda," aga ju tuli ette sedagi. Kindel aga on see, et Onu Väinot mäletan ma kolmes olekus - pitsi tõstmas, rõõmsas pitsitõstmise ootuses või lihtsalt nilbena, kui pitsi tõsta ei saanud. Mis nalju ta minu pihta tegi, ei mäleta ma sõna-sõnalt. Peigmehe-teema oli neist igatahes kõige süütum, allapoole-vööd vihjetest ma lihtsalt ei saanud aru. Igal juhul oli selle kõige eesmärk tekitada lapsele piinlikkustunnet - väikesele lapsele, muide. Esimene mälestus Onu Väinost ja temaga seostuvast hirmusegusest, mõistetamatust häbitundest on mul vast nelja-aastasena. Igatahes olin ma väiksem kui Lillebror praegu. Ma usun, et minu armas kolleeg sotsiaalpedagoog nimetaks niisugust käitumist vihateoks väikese inimese vastu. Mina nimetaksin seda lihtsalt alatuseks ja alandamiseks - teha pisikese tüdruku kohta nalja, millest laps ei saa, ei tohigi aru saada, last näiliselt vestlusse tõmmates, sõbralikkuse maski all ... ja ma mäletan Onu Väinu mürisevat, räuskavat naeru. HÄ-HÄ-HÄÄ!

Ei, ta ei puutunud mind kunagi nii, nagu ei tohiks. Ma ei usu, et ta oleks olnud pedofiil või midagi taolist. Pigem oli ta lihtsalt üks õel, labane mees, kes püüdis ennast nõrgema kiusamisega populaarseks teha. Õel, labane alkoholilembene mees.

Ah et miks keegi mind ei kaitsnud? Noh, tõsteti pitsi ja kõigil täiskasvanutel oli jube lõbus, kui see ülearu tark ja muidu hellik "vanainimeste laps*" piinlikkusest vingerdas. Pealegi oli Vanaema üles kasvanud alkohoolikust isaga ja mis see natuke naljategemist lapsele ikka teeb?

Onu Väinot teadlikult vältima hakkasin vist umbes kümneselt ja olen üsna kindel, et nii umbes 20 aastat on mul õnnestunud täielikult pääseda temaga ühes ruumis viibimisest. Vanaema alguses porises - nad on ju sinu vastu alati nii kenad olnud -, hiljem leppis. Praegu, seda teksti kirjutades tuli mul õudne mõte - mis siis, kui Vanaema või Vanaisa sureb enne, kui Onu Väino? Siis võib see mees viimati veel matustele tulla ja tahab mulle käesurumisega kaastunnet avaldada? Matusekülalisi ilmselt ei saa valida nii, nagu pulmalisi ...

Teismelisena ja hiljemgi kogesin minagi alkoholijoobes meeste poolt mitmesegast ahistamist. Eredalt on meeles bussipeatuses ligi kakerdanud ja käe 14-aastase minu mantlipõue pistnud mees, kes minu jahmunud eemaletõmbumise peale järgi lohises ja ohtrasõnaliselt vabandama kukkus, et ta katsunud mind sellepärast, et ta purjus on ... Vaatasin talle sõnatult otsa ja lihtsalt kõndisin jalgsi koju. Samas peatuses bussi oodanud isa- ja õpetajamõõtu täiskasvanud vaatasid kõik kramplikult kõrvale. Hiljem, nii umbes 17-aastaselt (ja sealt edasi) olin kuidagi omandanud enesekindluse ennast küünte, hästisihitud kõrvakiilude ja - lihtsamal juhul - selgesõnalise "Ei!"-ga kaitsta, aga vastikus joobnute vastu jäi ja süvenes. See hais ja need loppis põsed ...

Kui järele mõelda, siis ahistamise-sarnane olukord oli ka täditütre kolhoosi-stiilis pulm, kuhu ma 12-aastaselt sattusin ja kus nii meeste kui naiste enam-vähem kõik jutud ainult labasustest koosnevat tundusidki - mitte et ma siiski oleksin kõigest aru saanud. Esinilbitsejast pulmaisa meenutas, kui järele mõelda, teatud nurga alt Onu Väinot ja mitu tema labast nalja käisid ka minu kui noorima külalise pihta. Ei, loomulikult ei astunud keegi vahele, kõik täiskasvanud õhetasid näost ja tõstsid rõõmsalt pitsi. Onu Ennu tütre pulma paar aastat hiljem ma keeldusin minemast.

Mis veel puutub Onu Väinosse, siis olen Vanaema südamest palunud, et ta püüaks iga hinna eest vältida Väino ja minu laste omavahelist kokkupuutumist ja - kuna mingil hetkel oli reaalne oht, et Väino võib laste hoiulolemise ajal läbi astuda - lausa õpetanud, mida öelda, kui keegi onu peaks hakkama esitama rumalaid küsimusi pruutide kohta: "Õigel mehel on elu jooksul üksainus pruut ja sellega ta abiellub. Meil on selle otsuse tegemiseks veel vara." Õnneks ei ole neid sõnu tarvis läinud, aga mõtegi sellest, et mingi Väino minu laste arvel nalja teeks ... ma näen täna öösel ilmselt õudusunenägusid.

Ma ei usu, et ma oleksin ainus laps, keda üks väino** on sihipäraselt alandanud. Kunagi lugesin samal teemal isegi mingit artiklit, aga ei suuda seda enam netiavarustest leida. Nii või teisiti võivad lapsed väärida pahandamist, karistamist või ignoreerimist, aga ükski laps ei ole ilmaski teinud midagi nii õudset, et teda peaks labasustega pilkama ja alandama täiskasvanu, kes sadistlikul moel oma tegevust naudib. Olgu see täiskasvanu purjus või kaine.

Olen sügavalt tänulik, et minu lastel ei teki meie pere ja sõprade kaudu sisuliselt üldse mingeid olukordi, kus keegi joobnud isik neid narrima tikuks. Onu Peetri apsakas muidu viisakas ja väärikas laudkonnas on tegelikult andestatud ja aru saadud, laste poolt siiralt tobedaks naerdud pealegi. Ma lihtsalt loodan ... loodan, et mul igal järgmisel korral, kui peaksin õelat lapsekiusamist märkama, jätkub julgust vahele astuda. Olgu selleks kiusajaks siis mingi Väino või keegi noorem. Olgu see siis minu või kellegi teise laps.

Ja veel - ei, ma ei kavatse Onu Väinolt sel teemal aru pärida. Tema elus on praegu väga raske aeg, pole tarvis seda elu veel keerulisemaks ajada. No ja see ei muudaks ilmselt midagi. Oleks siis päris onu või muidu lähedane inimene. Vanaemalt pole mõtet aru pärida, ta ei mäleta neid olukordi. Tuleb lihtsalt palvetada ja andestada ... Kunagi.
______
*nii ütles minu kohta alati Vanaema - no mõtelge, ta oli minu sündimise ajal juba 36, kus selle häbi ots, et nii vana naine lapse sai! Nõukogudeaegne mõtteviis, muud ei oska ma selle kohta öelda.
** siinkohal palun vabandust kõigi meeldivate Väinode ees. Paraku on Onu Väinol olemas väga armas ja tore pärisnimekaim, keda terve meie pere sügavalt austab, sellepärast panin talle sellise hm, varjunime. Midagi paremat ei tulnud pähe.

3 comments:

Catharina said...

See onu Väino meenutab üsna täpselt sedasama onu Heinot: https://www.youtube.com/watch?v=mmejmx_MgQs

Ja kardetavasti on paljudel eestlastel mõni tuttav onu Väino/Heino...
Olen täiesti sama meelt, et see on rõlge.

Pikajuukseline Ema said...

Nii õudne. Ausalt.
Kuna mu vanaisa oli kõva napsutaja, siis vähemalt tema poeg - minu isa - oli kõva karsklane, sest ta oli lapsena sellest ilmselt "templi mällu" saanud.

Aga hea, et Sa lapsi ette valmistad. Need pruudi- ja peikajutud on tõeliselt tüütud. Õnneks on tänapäeva lastel see austa-täiskasvanut-iga-hinnaga suhtumine puudu, nad tunnevad end rohkem täiskasvanutega võrdsetena kui meie omal ajal... Sellegipoolest vajavad nad mõnikord onudevastast kaitset.

reet said...

Jah. Tuleb meelde, et minu kurtmise peale ütles Vanaema, et kõigi lastega käituvad head onud nii, see on onude nali ... Noh, ta ei teadnud, et see tegelikult ei ole normaalne.

Minu päritoluperekonnas tegelikult sagedast pitsitõstmiskommet pole olnud, aga pühendunud konformistidena pandi sünnipäevade puhul ikka pudel lauale. Samas seltskonnas, kus Onu Väino mind kiusas, käis ja käib siiani regulaarselt ka tasasema loomuga eeee onu Toivo, kellega seoses pole mul absoluutselt mitte ühtegi halba mälestust, oli ta siis pitsi tõstnud või purukaine.

Post a Comment