Sunday, November 29, 2015

Võeh

Eelmise nädala kohta pole midagi head öelda.

Mees elas suurema osa ajast nagu üksikvanem. Tegi süüa ja kantseldas lapsi ja puha.

Lillebror nuttis, sest tal oli puruhaigest emmest kahju.

Jõugu Juht oli tõsine ja murelik, abistas Meest, kus sai. Kooli vastama ei pääsenud, Mees oli kollitamas ja mina ei suutnud Linna sõita.

Unistaja oli häiritud, sest ta ei saanud aru, mis mõttes emme haigus takistab emmel emmetamast. Tema ise ei tundnu ju mingit valu, kuidas siis emmel sai valus olla? (autistlik laps on autistlik laps)

Mina ... ei soovi sellist asja ka kõige hullemale vaenlasele. Palun, Truud Blogilugejad, ärge saage kunagi teada, mida tähendab kolmiknärvivalu.

Detsembrikuu plaan number üks on terveks saada.

Sunday, November 22, 2015

Peavalunädal

Teisipäeval andsin alla ja panin perearsti juurde aja kinni. Põskkoopapõletik kippus vägisi võitma. Õnneks on meie perearst lõpmata kena inimene, kes usub, mis patsient talle räägib. Olin valmistunud pikaks veenmiseks, et see haigus ei lähe enam ise üle ja antibiootikumid pole mind siiani tapnud, ei tapa ka seekord, aga näe, kui ma jutu ära rääkisin ja palusin, et ei hakataks eksperimenteerima lahjade ravimitega (nagu mitmel korral varem, teiste arstide juures, tulemuseks pikk piinlemine ja algsest märgatavalt hullemad tervisehädad), arst noogutas ja ütles, et võib küll antibiootikume kasutada. Perearsti vahetamine oli meil üks tark tegu. Täna kirikus astus ta veel lahkesti ligi ja küsis, kuidas on - noh, areneb. Peavalu on vahepeal isegi juba talutav.

Peavalu tõttu jätsime vastu võtmata ka sohvasurfarid - kirjutasin neilegi teisipäeval, et andeks andeks, olen puruhaige. Õnneks oli tegu kahe noore inimesega, need leiavad ikka kuskil peavarju. Väga kahju, tegelikult.

Peavalust hoolimata käisime väljasõidul. Valuvaigisteid kurguni täis tuubitud lapsevanem on küll parem olla kui peavaluga lapsevanem, aga pikapeale läheb selline asi ebatervislikuks.

Jõugu Juht on pärast väljasõitu veetnud kõik võimalikud hetked rulluiskudega garaažis ümber piljardilaua sõites. Paraku pole mul õnnestunud veel tema edusamme näha, sest peavalu, noh.

Sel nädalal tõi Unistaja puutööringist muljetavaldava mürkrohelise sõjalaeva.

Vibutrennist anti teada, et varsti saabuvatele võistlustele meie lapsed ei lähe, oskust on vähe veel. Mulle sobib. Las harjutavad veel mõnda aega.

Lillebror ... on endiselt kriuks ja kräun. Kahtlustan, et äkki on tal praegu see kriis, mis JJ-d tabas seitsme-pooleselt ja Unistajat seitsme aasta ja ühe nädala vanuselt. Kräunumise vahepeal keerab ta pea viltu ja on üle igasuguse lubatud mõõdu armas.

Mees kaalus Maja kindlustusfirma vahetamist. Te ei kujuta ette, milline teadus see on! Või üldse, milline jama kaasneb aastase kinnisvarakindlustusega! Kuna meie kliendihaldur või kes need asjapulgad seal kindlustuses on vahetus, saime paljude aastate jooksul esimest korda kogeda, kui tüütu on ühe kodu kindlustamine. Samasse firmasse jäämine tundus siiski mõttekam, ilmselt oleks vahetuse puhul pidanud veel suuremat vaeva nägema. Nii neid kliente hoitakse, püsige meil, mujale minek on hullem.

Täna omandasime lõpuks ometi kirikulaulude raamatu, tuntud ka pruuni lauliku nime all. Tore on klaverit ka sihipäraselt - ülistusmuusika mängimiseks - kasutada. Eedelveissi võib ju mängida küll, aga "Võta nüüd Issandat, vägevat Kuningat, kiita" on ikka hoopis teise mõtte ja mõjuga. Ainult minu üht kauaaegset lemmiklaulu "Issand, näeme su muutvat armastust" pidin mitu korda katsetama, enne kui õnnestus - pool tooni kõrgemalt, sest noodi järgi on seal hulgaliselt mi-bemolli, mis meie klaveril kõlab paraku kui "kolks". Jah, me pole viie kuuga häälestaja kutsumiseni jõudnud ... Kunagi ikka.

Kunagi läheb peavalu ka üle. Ja kunagi saab valmis Unistaja kampsun, mille lõng on peaaegu et hingpeenike ja seeläbi tuleb selja peale kolme patsi asemel viis ... Küll saab, Jumala abiga.

Saturday, November 21, 2015

Oijah

Lugesin ühe väga armsa inimese blogist tutvumisteemalist juttu ja mõtlesin, et oh sa kullake ... Olen ise kunagi ammu umbes samas kohas olnud, küll jupi maad nooremana ja hoopis ebamäärasemate ootustega, aga tean seda tunnet - kõik sõbrad-tuttavad peavad pulmi, saavad lapsi, sisustavad kodusid, aga mina ... pean kassi.

Nojah, üks abiellumine, üks Maja ja kolm last hiljem pean ma kolme kassi, aga te saate aru küll, mida ma mõtlen.

Hakkasin siis mõtisklema, kas ma teaks kedagi soovitada. Teaks küll, aga ei tea, mida see isik ise asjast arvaks. Või mida see teine isik asjast arvaks ... või mida see kolmas isik asjast arvaks ... või kas neljas isik on praeguseks taas päris vallaline või susiseb liinil Maakond - Amsterdam ikka veel mingi ebamäärane säde. Viimane oleks tegelikult väga tore, sest noh, mul on sugulussuhe naispoolega ja üldse.

Ja muidugi hakkasin ka selle peale mõtlema, miks ometi on mõned minu üli-ülitoredad naistuttavad ikka veel vallalised. Ilu - on, hea iseloom - on, mõistlik olemine (tähendab, ei peaks kellelegi suhtehuvilisele mehele esimesest pilgust peletavalt mõjuma) - on, lai suhtlusringkond - on, arukus - on. Aga kuidagimoodi ei leita neid üles! Ometi ei usu ma, et neil naistel oleks võimaliku tulevase abikaasa suhtes mingeid ületamatuid nõudmisi. Mittesuitsetamine, peaaegu-karskus ja absoluutne usaldusväärsus on ju elementaarsed omadused, mis peaksid olema igal tõsiseltvõetaval meesterahval. Kasv, silmade värv, lõpetatud koolid ja oskus naela seina lüüa on ju siiski teisejärgulised omadused, viimane neist lausa vajaduse korral omendatav. Ega Mees kah enne Maja ostmist ei osanud ahju ehitada ega autot juhtida, aga näe, õppis ära. Noh, ja mina ei osanud mittemillestki süüa teha ega korraga kolme last kantseldada ega eeeee noh, paljusid asju.

Ühesõnaga, mitte ei saa aru, miks on just ontlikel inimestel* lähisuhete loomine nii üle mõistuse raske. Kas viga on varasematest kogemustest tekkinud pelguses ja ettevaatlikkuses? Ega kõigil ei käi asjad nii kiiresti nagu ühel paaril, kes kohtus, vestles, vestles veel ... ja siis tuli kihlateade. Või see neil üliküpsetel vallalistel nii käibki, kui sobiv inimene silmapiirile ilmub, tuleb ruttu ära otsustada?

Ma veel mõtlen, kas maksaks hakata kosjamoori mängima. Ükski mulle pähetulevatest vallalistest meestest ei ole paraku piisavalt lähedane sõber, et nende käest otse küsima minna. Aga kesse teab ...

Friday, November 20, 2015

Lõunapaus

Kunagi ammu tutvustas üks väga põhimõttekindel ja sirgeselgne saksa proua mulle lõunapausi mõtet: "Ja kui minu lapsed väikesed olid, pidid nad iga päeva pärast lõunat kaks tundi vaikselt igaüks oma toas olema. Nad võisid ise valida, kas loevad, joonistavad või magavad, aga me pidasime lõunapausi niikaua, kuni nad kodust välja kolisid."

Siis me saime lapsed. Umbes Lillebrori esimese sünnipäeva paiku tekkis selline õnnis aeg, et kõik kolm noormeest magasid korraga lõunaund. Meil oli lõunapaus missugune! Pikapeale ei suutnud isegi kuldmagaja Jõugu Juht enam igapäevaselt lõunaund magada, lubasime tal siis voodis lesides raamatuid vaadata - lasteaias kestis ju lõunauni niiehknii lõpuni. Kodus tegime reegli, et lõunaunest pääseb laps alates seitsmendast sünnipäevast, aga lõunapaus jääb kehtima - seitsmeaastane laps lihtsalt lesib vendade uneajal kaminasaalis ja loeb.

Muidugi, esialgu tuli uni peale. Või juhtus raamat igav. Ükskord ohkas JJ südamest, kui väga ta ootab Unistaja seitsmeseks saamist, et oleks Lillebrori magamise ajal vähemalt kellegagi mängida! Noh, sellele jutule tuli lühike lõpp - ega Unistaja siis seitsmeselt vähem raamatuid ei pea lugema, ikka on kaks tundi vaikus majas ja raamat näpus.

Jõugu Juhi lugemisoskus paranes ja hulk raamatuid sai läbi. Ega kolmel poisslapsel, kes kõik magavad ja mängivad samas toas, muidu ju lugemise-aega ei teki, kui seda ekstra päevaplaani ei pane. Siis sai seitsmeseks Unistaja ja hakkas samuti Lillebrori uneajal raamatuid lugema. Esialgu vastumeelselt ja sageli objektilt lahkudes, ettekäändeks janu, pissihäda või kellavaatamine, aga aja edenedes edenes ka lugemiskiirus. Esimesi Harry Potteri raamatuid luges Unistaja sellise põnevusega, et - reeglitele alluv noormees nagu ta on - küsis igapäevaselt pärast lõunapausi lõppu, kas tohib äkki veel natuke lugeda. Lõpuks sai selgeks, et lugeda tohib millal iganes.

Eile nägin kaminasaali ahju küttes toredat vaatepilti - ühe diivani peal lesis üks, näpus Rannapi "Koolilood", näoilme huvitatud. Teise diivani peal lesis teine, näpus "Viplala", ilme keskendunud. Lastetoas tudus Lillebror, kellel lasub lõunaune-kohustus veel umbes kolm kuud ja natuke peale. Jääb magama küll ja tegelikult lausa vajab seda veel. Igapäevaselt ta niiehknii lõunaund ei maga, Vanaema juures uni enam ei tule ja vahel on kodupäevade ilm nii ilus, et patt oleks lapsi toas raamatu taga hoida.

Igatahes olen ma tollele saksa vanaprouale tänulik lõunapausi idee tutvustamise eest - meil on päevas kaks tundi rahu ja vaikust ja poisid saavad aega raamatuid lugeda.

Wednesday, November 18, 2015

Seda võib vist nimetada kooliekskursiooniks.

Või umbes nii. Igatahes otsustasime ära kasutada Mehe kollituse ja Lähedalasuvas Väikelinnas "Viplala" näitamise kokkulangemise. Mõnda aega tuhnisin Internetis, tuvastasin, et kollituslinnas pole novembris suurt midagi teha, ja otsustasin pesakonna viia natuke kaugemale muuseumidesse.

Nii et tavapärase lauataguse õppimise asemel külastasime täna kolme muuseumi, pitsarestorani ja kino.

Wittensteini ajakeskuses oli päev just alanud, kui meie kohale jõudsime. Unistaja avas ukse. Uksel mütsi peast kahmav blond, üsna klassikalisel moel riides poisike on alati paras tädimagnet. Poisikesi oli veel. Lahke proua, ei saanudki aru, kas ta oli muuseumipedagoog, juhataja või muidu asjapulk, tervitas meid südamlikult, võttis perepileti eest 12 eurot ja juhatas kõigepealt muinasaega. Poisid said mängida piksejumalat. Siis näidati meile filmi Manivaldist, kes käis lõbu ja lusti pärast viikingiks. Nunuh. Järgmistel korrustel läks ajalugu edasi, aga seal pidin juba ise giidi tegema. Pärast saime kiita, et nii hästi on ette valmistatud ... mis hästi, ma olen väheke raamatuid lugenud ja harjunud oma lastele kõike seletama. Pole ju kasu, kui niisama öelda, et näe, vaata - nad ju ei viitsi pikemaid seletusi lugeda! Suurim atraktsioon oli orduaegne kemps, aga ma ei ütle, miks, minge vaadake ise. Kahjuks on õigus neil, kes ütlevad, et usuteemadesse suhtutakse selles asutuses lausa halvasti. Jäi mulje, et filmide autorid olid kas maausulised või kirglikud ateistid, no ja eks stiil ole muidugi maitseasi. Usun, et olustik anti siiski õigesti edasi ja noh ... Tanel Padar pole kahjuks üheski olukorras minu tüüp. Palun vabandust nendelt, kellele see pühaduseteotusena tundub.

Meie veetsime seal tornis kaks ja pool tundi. Lastele meeldis. Ma arvan, et korra elus võib seal ära käia küll, idee on hea, kempsud puhtad ja inimesed lahked.

Järgmine päevakorrapunkt oli Eesti Piimandusmuuseum. Jõugu Juht unistas, et äkki saab seal maitsta äsjalüpstud piima ... Pidin tema lootusi jahutama, sest vaevalt et seal mõni pidevalt lüpsivalmis lehm käepärast on. Meile müüdi taas perepilet, 4 eurot, ja öeldi, et midagi puutuda ei tohi. Me natuke ikka sõrmeotsaga katsusime, aga väntasid ei vändanud ja kaste lahti ei koukinud. Piimandusmuuseum on selline ... klassikaline muuseum, kus seinad on täis tähtsate meeste pilte, saavutusi piimatootmises ja piimanduskoolide diplomeid. Natuke oli võimasinaid ka ja mina nägin esimest korda pärast lapsepõlve koorelahutajat nii, et ma ka aru sain, et see koorelahutaja on. Juustukoja osas tundsid lapsed kohe ära, mille jaoks miski on - ilmselt on millalgi õhtuses lastesaates juustuvalmistamist näidatud. Muidugi oleks kõige sobivam olnud selle muuseumi peale minna õppekäigule juustutööstusse, üks sellises paigas töötav sõber on meil ju täitsa olemas, aga jäi nagu kaugeks. Mingil hetkel saabus lahke - sokikuduja! - piletiproua ja tõi meile igaühele topsikese kohalikku jäätist. Väga hea oli. Selles muuseumis läks meil tund aega. Kindlasti võiks korra elus ka seal ära käia, suurema seltskonnaga minnes ka mingi töötoa võtta.

Siis oli veel pool tundi aega. Vihma sadas ja külm oli. Läksime Põltsamaa muuseumi - noh, et midagi teha oleks. Seal võeti raha 3.50 ja pakuti põhimõtteliselt suurt, kola täis ruumi. Või umbes nii. Kaalupomme tohtis tõsta. Ma ei tea, kas pasunaid ka tohtis puhuda, aga seda poisid tegid ... ma parem ei mõtle pasunate küljes olevatele võimalikele antiiksetele pisikutele, eks ole. Sain tutvustada kahhelkivi ja nukralt nentida, et kui üks pikanäpuline metsaülem (see, kes elas Majas enne meie nüüdseid naabreid*) ei oleks neid ära virutanud, oleks meie majas ehk samasugustest kividest ahjud.

Mees helistas, oli tänaseks ära kollitanud. Otsustasime sööma minna Lähedalasuvasse Väikelinna. Leidsime pitsarestorani, mille maksipitsa toitis meid kõiki ilusasti ära. Pitsa valmistati kenasti koha peal, soovi korral sai isegi pealt vaadata. Kodulehte neil vist kahjuks pole, vähemalt ei suuda ma seda leida.

Kino alguseni oli aega. Kohe kino näitamise maja kõrval oli pudipadipood, kuhu me läksime sisse nina soojendama ... ja siis läks nagu anekdoodis kalastamisvarustuse müügist. Jõugu Juht omandas võileivahinnaga rulluisud ja siis küsis müüjahärra, kas põlve- ja küünarnukikaitsed ka ikka olemas on. Noh, need sai ka võileivahinnaga. Mina jätsin nunnud messingküünlajalad siiski ostmata. Mis siis, et erinevalt JJ-st oleks mul küünlajalgadele koht olemas. Kus JJ rulluisklema hakkab, ei tea ta esialgu ise ka, Mees arvas, et garaažis ümber piljardilaua saab ju harjutada ...

Väikelinna kultuurikeskuses sagis ringi hämmastaval hulgal väikesi tüdrukuid. Sellest hoolimata oli filmi ajal saalis hiirvaikne. Peamine hääletegija oligi vist Lillebror, kes muretses ühe ja teise asja pärast. Film lõppes muidugi õnnelikult, isegi ämblik tinistati tagasi ja lõpuks sadas maalilisel moel lund. Peaks ühe peaaegu-kohaliku sugulase käest küsima, kas Amsterdamis sajab päriselt ka talvel lund.

Koju jõudsime peaaegu täpselt kell kaheksa õhtul. Olime väsinud, kuid ... mnjah, kolm väsinud väikest poissi ja mõnevõrra ärakurnatud vanemad ei anna omavahel just õnnelikku kooslust. Aga mis me sellest enam, seekord ei saanud keegi sinikaid ega midagi. Homme koduõpime laua taga ... ja kui ma suudan välja mõelda, mis see võiks olla, meisterdame midagi ekskursioonil nähtust.


________
*um, meie praegused naabrid elasid kunagi meie Majas, aga siis vahetus riigikord ja vahetus asjakorraldus ja nad ehitasid endale üldse metsa äärde majakese ja siis ostsime meie Maja ära ... aga enne neid elas siin jah üks metsaülem, kes oli ära kolides ka Hollandi kividest ahjud kaasa võtnud.

Monday, November 16, 2015

Ja miks mina profiilipilti ei muutnud

Reedeöiste sündmuste järel tekkis FB-s uus võimalus - muuda oma profiilipilt Prantsuse lipuks, millest su tegelik nägu häguna läbi paistab. Lugesin ära, ligi kuuendik minu kontaktidest on sini-valge-punased.

Mina ei ole.

Vaadake, ma ei usu sellistesse aktsioonidesse. Kuigi hirmsad sündmused juhtusid meie suhtes nii umbes siinsamas, Euroopa südames, legendaarses linnas ... Ikkagi ei usu. Inimesi, kes oma lähedased kaotasid, see ei aita. See ei aita ka neid, kes haiglas elu eest võitlevad. Kõige vähem aitab see prantsuse politseinikke, kes on kolmandat päeva täitmas oma karjääri peaaegu et kõige olulisemaid ülesandeid - taga otsimas massimõrvareid.

Profiilipilt sotsiaalmeedias vaigistaks ehk minu enese südametunnistust (näete, ma olen midagi teinud!), aga tegelikku kasu sellest poleks. Ma ei mäleta, kelle mälestusteraamatus oli küsimus, mismoodi saab Eesti pioneerikoondus toetada nälgivaid Aafrika lapsi? Nii ongi.

Kasu on muust. Ma loodan. Kasu on päriselt Pariisis elavate inimestega rääkimisest või sealsete sõprade pärast muretsejatele otse märkuandmisest - Sa oled mul meeles, ma mõtlen Sinu peale. Kasu on laste kasvatamisest vihkama vihkamist, nende õpetamisest, et inimelu on väärtus, mida hävitada pole kellelgi õigust. Kasu on - kui seda peaks vaja olema - külmas sõjakoldes hädasolevatele inimestele villaste sokkide kudumisest.

Täna, juba pärast ehmatuse settimist olen korraks mõelnud, et peaks lastele tegema kuulekustreeningut - et nad õpiksid käsu peale liikumatult surnut mängima ega tõstaks pead ringivaatamiseks. Juhuks, kui. Tegelikult on üsna väike tõenäosus, et meil siin, maailma suhtes võrdlemisi tähtsusetus riigis, tähtsusetus Linnas ja veel tähtsusetumas metsas võiks midagi taolist vaja minna. Suurlinnaemad ... vist peavad seda oma lastele õpetama.

Palvetagem nende eest. Seda saab igaüks teha vaikselt oma kambris ja kahju sellest igatahes ei sünni.

***

Lisan, et mul ei ole mitte midagi nende inimeste vastu, kes otsustasid oma profiilipilti muuta. Igaühel on selle tegemiseks või tegematajätmiseks oma põhjus ja seda pole tarvis hukka mõista.

Sunday, November 15, 2015

Maailm pahupidi

Või umbes nii. Tegelikult läks maailm katki õige varsti pärast loomist (madu, noh), nii et kõik muu hirmus on ainult järellainetus, aga ikkagi ...

Enne maailma järjekordset katkiminekut käidi ringis ja trennis ja eelkoolis ja trennis ja ringis. Jõugu Juht tõi puutööringist muljetavaldava mürkrohelise auriku ja kirjutas koduõppe mõttes kirjandi "Kui mul oleks kilpkonn". Unistaja näris ennast läbi maagilistest ruutudest töövihikus ja ilmutas oskust teha vahet saksa ja inglise keelel - halleluuja. Lillebror koges, et tema eelkooliprobleem hakkab lahenema. Mees muudkui kollitas ja kollitas ... kuni sinnamaani, et täna hommikul küsis Lillebror hämmastunult, kas issi tuleb meiega sama autoga? Mina olin häbiväärsel moel haige. Mõte küll töötas, aga põlved ei paindunud - liigesepõletik, see on mul juba ammu, ärge pange tähele, küll läheb jälle paremaks. See ei takistanud Unistajale Weasley mütsi kudumast. Tutt on veel teha, aga sellega tegelevad homme Unistaja ja Vanaema kahe peale, mul pole tuttide peale andi.

Reedel, 13. novembril juhtusid meil järgmised kuupäeva väidetava halvaendelisusega sobivad asjad: viienda klassi poisid läksid kaklema ja emotsionaalsem neist jooksis valjusti nuttes mulle ja direktorile sülle. Direktor läks kriisiteemalisele koosolekule (ilma naljata, spetsialist käis kohal ja puha, õpetamas, mida teha, kui kriis juhtub), mina läksin kohalikku kriisi lahendama. Pool tundi ja kaks seletuskirja hiljem sõlmiti minu kabinetis meheliku käepigistusega jõulurahu. Mõned tunnid hiljem üritas mulle tagant sisse sõita üks valge Landrover. Õnneks on mul komme sageli peeglisse vaadata. Veel mõni tund hiljem näitas kell puutööringi ruumis aiateibaid, nii et ma lubasin edaspidi a-la-ti veerand tundi enne ringitunni lõppu helistada ja hoiatada, et hakatagu lõpetama.

Maailmas toimunud sündmuste tõttu oli mul terve laupäevase päeva selline tunne, nagu viimati oli 9/11 puhul. Võeh.

Saturday, November 14, 2015

Sõjaaja lapsed

Vanaema esimest Eesti Vabariiki ei mäleta. Küll aga mäletab ta kartulikeldris kügalemist ja hirmu lahingukära kuulmisest. Ta nutab, kui sellest räägib. Vanaema oli sõjaaja laps.

Mina kasvasin sõjahirmus. Ühtpidi teadmises, et pahad ameeriklased võivad iga hetk sõda alustada - seda õpetati koolis. Teistpidi teadmises, et vene sõdurid on õelad ja ohtlikud - seda räägiti kodus. Üsna väikesena tekitas see minus parajat segadust, elas ju Ameerikas hea tädi Hildi ... Hiljem sain aru, kuidaspidi see asi meie seisukohast võiks olla, sest sõjaväe lennuväljalt hakati Linna kohal harjutuslende (või demonstratsioonesinemisi?) tegema - ei olnud lõbus elada hirmus, et lennuk lihtsalt aknast sisse põrutab, aga just selline tunne aeg-ajalt oli. Lisaks räägiti lugusid Afganistani saadetud noortest meestest ... Oma moel olin minagi sõjaaja laps.

Tänased uudised ajasid natuke nutma. Nuuskasin nina ära ja siis tuli rõõmus Lillebror: "Emme, ma tegin niisuguse mõmmiasja, et mõmmi on sees ja ma ehitasin tara ümber, et pagulased sisse ei saaks!"* Tundub, et ka meie lapsed on sõjaaja lapsed. Omal moel. Annaks Jumal, et nende kogemus sellest meie seisukohast võttes hm, alaägedast** sõjast jääkski ebamäärase, omavahel vastukäiva info tasandile ...
_______
* Lillebror ei ole pisike rassist, ta lihtsalt peegeldab enda ümbert kuuldud/loetud vastakaid seisukohti.
**meil siin on ikka veel armuaeg, ausalt. Siiani on eestlastel kõvasti vedanud.

Thursday, November 12, 2015

Supilinna salaselts Nõukogude Eesti moodi

Täna saime üle mõistuse vara koduõpitud. Ilm õuesolemist ei soosi. Varsti pärast kõigi laste vabakslaskmist algas lastetoas vali kriuks ja kräun - see teeb mängus sohki ja see kamandab!

Oeh, mõtlesin, ja sukeldusin ERR-i arhiivi lootuses sealt mõni pedagoogiliselt väärtuslik linateos välja kaevata. Valisin "Keskpäeva", mille olmeline osa kajastab üsna hästi nõukogudeaegset väikelinnaelu, ja tegevuslik osa on vast piisavalt põnev ja naljakas - tolle ajastu kohta.

Meie muinasjuturaamatute ja -filmide peal üleskasvanud lapsed jälgisid realistlikku lastefilmi vaimustusega, naersid õigete kohtade peal ja esitasid õigeid küsimusi - näiteks, kas rubla on nagu euro või nagu sent. Kui film läbi sai, vaadati kõigepealt uuesti huviga peategelaste unistusi ja siis alustati nagu muuseas jälle algusest.

Mäletan, et lapsena meeldis see film mulle ka. Keskkond oli enam-vähem tuttav, taustal toimuvad tegevused nähtud-kogetud ja süžee arusaadav. Muidugi, mina olin filmi aluseks olevaid raamatuid ka lugenud. Muidugi, tüdruklapsele sobis hästi see näputäis eelteismelist romantikat, mis seal ilusti sees oli, margikogumine ja puha. Muidugi, laps ei oska hinnata hästi või halvasti näitlemist - seda viimast ei oska ma praegugi.

Guugeldasin, lugesin lavastaja juttu sellest, et ta tahtiski ajastut näitavat filmi teha. Minu meelest õnnestus küll. No see A-tähega bussipeatus ja vanavanaema sünnipäeva õuuudne laulunumber ... Bussipeatus tekitab nunnut nostalgiat, laul ajab judinad peale - kas me sellist asja kannatasimegi välja? Aga oli ju nii, kääksutati akordioni ja inimesed tantsisid kohusetundlikult.

Panime arvuti kinni ja mõne hetke jooksul märkasin ma nii paljusid pisiasju, mis on praeguseks hoopis teisiti. Pabertaskurätikute pakk laua peal. Plastmassi ja kile küllus, kuigi me oleme võrdlemisi plastikuvaenulik pere. Soe vesi kraanist. Mitmekesine söök. Õigus ja vabadus jätta põrand pruuniks värvimata ja "Arsi" hambulise mustriga toolikatted kasutamata. Kena, et filmikunst jäädvustab mõnikord ajastut nii, nagu see on.


Wednesday, November 11, 2015

Inimeseõpetus. Mardipäev.

Juhtusin esmaspäeval asja pärast teise klassi inimeseõpetuse tundi kuulama. Kõik oli hästi, õpetaja lähtus õppekavast, oli arutelu, oli töölehte, aga minul kihvatas: mis mõttes me serveerime lastele inimeste nimedega tähtpäevi ja ei anna ühtegi vihjet, mis asjaoludel just neil päevadel just need nimed on? Vaadake, taliharjapäev ja emakeelepäev ja eeeee sõbrapäev on lapsele arusaadavad, aga mardipäev (mis teise klassi suudes kippus küll vägisi madripäevaks muutuma), kadripäev, tõnisepäev ja muud taolised võiks ju olla ära seletatud.

Arutasin asja kolleegiga, kes ütles,et tema kah ei tea, miks mardipäeva nimi on mardipäev. Ahmisin õhku ja harisin - pühakud, noh. Aaaaga mardijooksmine pole ju kuskiltpidi kristlik? No ei olegi, siin on omavahel kombineerunud mingi ürgne traditsioon ja kristlik püha. Ahah, noogutas kolleeg, aga kristluse inimeseõpetusse sissetoomise kõrval peaks ka rääkima näiteks hiitest ... Peaks jah, kuidas käituda kirikus (ja mis asutus see selline on) ja kuidas hiies (ja mis paik see hiis üldse on, minul on ettekujutus künka otsas kohisevatest tammedest, aga ilmselt pole see päris adekvaatne). Mina sain tollesama kolleegi käest teada, et hiiest ei tohtivat midagi kaasa võtta. Varem ei teadnud, kujutage ette. Ega mul pole tegelikult kavatsust ühtegi hiit külastada, aga kes teab, kuhu elu jooksul võib sattuda, oleks tore eelnevalt teada, kuidas ennast seal ülal pidada.

Kuna koduõpe võimaldab rohkem kui koolitund - või soovi korral vähem -, võtsime täna vikipeedia ette ja rääkisime, miks on mardipäev just mardipäev. Vanemad poisid olid, tuli välja, mingit mantlilugu kuulnud - eks see püha Martini elusündmus ongi kõige kuulsam, ma usun. Tegelikult alustasime küsimusest, kes on pühak. Seda asja räägime ilmselt kadripäeva puhul üle, sest baptistilapsukesed pühakutest palju ei kuule. Üldharivas mõttes võiks siiski teada.

Mingil hetkel tekkis Jõugu Juhil küsimus, kuidas see Martin siis mardisantidega seotud on? Kolisin eestikeelsesse vikipeediasse ümber ja seletasin, et põllundusaasta lõpp ja väga vana komme, kaks asja said omavahel kokku ... Et erinevates paikades on erinevad kombed (mis omakorda tõestab, et kohalikku traditsiooni on kombineeritud kirikupühaga mujalgi), lugesime ingliskeelsest vikipeediast juurde ja vaatasime FB-st sõber Silase mardijooksmise-saaki. Saksa lapsed vist ennast ei maskeeri, aga mõnelpool käivad uste taga laulmas küll. Nagu Halloween, aga viisakas, kommenteeris Silase ema.

Õhtupoole meisterdame laternaid, sest see on kenam käsitöö kui mardimaskid. Pealegi on mardilaupäev niiehknii juba läbi ja meie lapsed marti jooksmas ei käi, pole seda kommet.

Hiitest me praegu siiski ei rääkinud. Esiteks pean ma selle teemaga ise kõigepealt tutvuma ja teiseks tuleks leida mingi sobiv hetk, äkki kunagi kevadel või ...?

Tuesday, November 10, 2015

Siserindel muutusteta

Mõned asjad ei muutu üldse. Mõned muutuvad jällegi palju. Meie südamearsti-aastate jooksul on muutumatud olnud porilomp lastekliiniku kõrval, lahke naeratusega vanadaam riidehoius ja sama lahke natuke noorem daam registratuuris. Arst on kah sama ja iseenesest ka lahke.

Muutunud on Lillebrori suhtumine. Kuigi kogu ettevõtmine sisaldab endas mõningasi ebamugavusi nagu seda on vaikselt paigalpüsimine, on ta nüüdseks loobunud haledast üürgamisest ja isegi vaiksest virinast. Ultraheli ajal kippus lausa uni peale, igatahes haigutused olid vägevad.

Muutunud on ultraheli ajal vaadatav mänguasi. Minu meelest seal varem aarat ei olnud. Lillebror tundis sellest igatahes rõõmu - vähemalt midagi mõistlikku! Paabulind või pingviin oleks veel parem olnud, aga siis ta võib-olla poleks tahtnudki ära lahkuda.

Aja jooksul on muutunud südame olukord - paremaks. Kahjuks viimase aasta jooksul pole muutunud midagi. Tuksub jah, üldse käitub hämmastavalt hästi, aga seda tegi ta eelmisel aastal samamoodi. Järgmiseks korraks võiks natuke kasvada ja areneda.

Veel saime teada, et liikuda võib, aga jaokaupa, ja viis kehalise kasvatuse tundi nädalas ei teeks Lillebrori südamele midagi, kui seda asja mõõdukalt võtta. No ma tahaksin näha punti seitsmeaastaseid, kes kehalist kasvatust mõõdukalt võtavad. Eks me vaata seda asja, on ju täiesti võimalik, et Lillebror jääb koduõppelapseks.

Liikumise-luba kasutas Lillebror eelkoolis kohe rõõmuga, nad nimelt võivad pärast ametliku osa lõppu paar minutit pikapäevakooli ruumis mängida. Juba teist teisipäeva järjest anti mulle üle aurav laps. Mõnes mõttes on see ju hea - vähemalt julgeb ta koos eakaaslastega madistada.

Sunday, November 8, 2015

Novembrine

Sel nädalal elasime peamiselt reedeks planeeritud vastamaskäimise tähe all. Muudkui kordasime ja tuletasime meelde.

Vastamise tulemused olid lootuspärased - JJ-l nii loodusõpetuses, eesti keeles kui kunstis puhas viieseis, matemaatikas oli ta juba varem Õpetaja poolt kojusaadetud kontrolltööd "viite" peale ära teinud. Unistajal jällegi matemaatikas ja eesti keeles üsna selge neljaseis, kunsti eest pandi ikka "viisi" kah. On kord juba nii, et Unistaja ei saa alati Õpetajaga samale lainele, jookseb ühe või teise ootamatu küsimuse peale kokku ja miks laps peaks eesti tähestiku täishäälikute arvu teadma, sellest mina aru ei saa ... kuigi ta võiks, jah, suuta selle lihtsa loendamise abil välja mõelda. Ma olen seda vist juba korra maininud, et Unistaja kirjutas instinktiivselt õigesti, kuni keegi talle õigekirjareegleid tutvustas. Sealtmaalt püüab ta kirjutada reeglite järgi ja sellest ei tule paraku suurt midagi välja. Nii et õigekirjareegleid me temaga peaaegu ei õpi, aga riiklik õppekava paraku nõuab, et õpetatagu ...

Järgmine vastamine JJ-l tuleb kuu lõpus, kas Unistajal ka, pean veel kokku leppima.

Lillebrori eelkoolimurele oli tegelikult üks väga lihtne lahendus - me oleme kristlik pere. Järelikult tuleb tundi segava tütarlapse eest palvetada. Palvest ei juhtu mitte midagi halba, aga head võib juhtuda lõputult.

Dresdeni koduperenaise eeskujul võtsin ette kõigi kappide ja pudipadikuhjade läbisorteerimise ja tarbetute asjade äraviskamise. Sobivat aega on selleks küll vaid kahel päeval nädalas, aga ma tunnen ennast siiski äärmiselt edukana, köök pole ammu nii korras olnud. Uuel nädalal loodan liikuda edasi vannituppa.

Isadepäeva puhul käisime Vanaisale torti viimas. Kodus pakuti õhtusöögiks vaat seda seapraadi (viigimarjad asendatud kuivatatud datlitega, sest viigimarju mul lihtsalt polnud) ja kohupiima-õunakooki. Sobis.

Pudipadi äraviskamise kompensatsiooniks ostsin ühe maailma poliitilist kaarti kujutava pusle. Meil on nüüd õhtuti tegemist. :)

Veel sain valmis Weasley kampsuni JJ-le. Järgmine suurem kuduprojekt saab olema tumesinine palmikutega kampsun Unistajale, sest kaht Weasley kampsunit järjest ma kududa ei viitsi. Harry sai Weasley kampsuni kah alles 11-aastaselt.

Thursday, November 5, 2015

Aina hullemaks läheb?

Kui Jõugu Juht kooli läks, pandi talle kohe pinginaabriks klassi kõige ebasümpaatsem poiss. Vähemalt väitis nii JJ, et see poiss olevat ainuke, kellega ta üldse läbi ei saa, ja paraku kuulsin sama juttu ka JJ Endise Klassiõe Emalt - ka toda tüdrukut olevat mingil hetkel selle poisi kõrvale pandud ja tütarlaps  olla selle peale keeldunud hommikuti kooli minemast.

Juhtub, mõtlesime. Palusin Õpetajal lapse pinginaaber välja vahetada, kui selleks sobiv hetk leidub, olukord lahenes.

Kui Unistaja kooli läks, torkas mulle üks poisslaps kohe silma. Vaadake, esimese klassi lapsed lähevad aabitsa järele nagu esimese klassi lapsed. Nad ei kõnni ega naerata nagu ööklubisse minevad 17-aastased. Sellest poisist kuulsime me kooliaasta jooksul veel palju. Lõpuks pandi Unistaja selle poisi kõrvale istuma ... Õnneks mitte aasta lõpuni, sest Unistaja ei suutnud üldse mitte kellegi kõrval istudes keskenduda ja hakkas lõpuks täitsa üksi esimeses pingis istuma. Millalgi aga kuulsin Unistaja Sõbra Emalt, et Unistaja Sõber keeldub kooli minemast, põhjuseks ikka see üks poiss. Toimuvat väga kole kiusamine. Ütlesin Unistaja Sõbra Emale, et ta esimesel võimalusel Õpetajaga räägiks, kindlasti tegeleb Õpetaja olukorraga niipea, kui sellest teada saab - sest ega kiusajad siis avalikult ei kiusa, ikka nurga taga, kus pedagoogi ei näe.

Nojah. Vanemad poisid on nüüd koduõppel ja kui kunagi - juhul, kui kunagi - taas koolis käima hakkavad, lubatakse vast ise pinginaabreid valida ja ehk on neil arusaamine ja probleemilahendusoskus natuke küpsenud ka - et taipavad vähemalt eest ära minna, kui keegi torkima tuleb, ja mõistavad, et kellegagi mitte-sõber olemises ei ole midagi halba ...

Nüüd läks kooli, tõsi küll, eelkooli Lillebror. Esimesel korral meeldis väga. Teisel korral läksin parajasti saabuvalt Mehelt Lillebrori üle võtma, kui mind peatas üks kangesti tuttava näoga naine, roosa ranits näpus ja ranitsaomanik käekõrval. "Kuhu me minema peame?" Eee, eelkooli? Tulge, ma lähen ise ka sinna.

Kui lapsevanem on minu jaoks tuttava näoga, ei ennusta see sageli midagi head.

Nii oligi. Lillebrori eelkoolimuljed sisaldavad nüüd peamiselt seda ranitsaomanikku, kes "ei tee mitte midagi", "käpib kogu aeg minu asju" ja "õiendab kogu aeg". Viimast ütles ühe lapsepõlveaegse tuttava laps, kes juhtumisi on Lillebrori lauanaaber. Veel on Lillebrori lauanaaber ... nojah, muidugi see tütarlaps. Juba esimese korra järel ütles Eelkooliõpetaja õudust täis häälega: "Ja ta istus sinu lapse kõrval!" ja Õpetaja hääl pole sellest tütarlapsest rääkides palju paranenud. Püüan Lillebrori muudkui lohutada, et sellele tüdrukule pole lihtsalt veel kohale jõudnud, kuidas koolis asjad käivad, ja säilitada objektiivsust oma lapse jutu suhtes - Lillebror on paras kaebupunn, noorima lapse asi -, aga ilmselt pöördun ma selle tütarlapse küsimuses homme õppealajuhataja poole ja palun nõu. Ehk saab mingil hetkel sekkuda näiteks sotsiaalpedagoog või ... noh, mina ju ei saa, huvide konflikt. Või kui palju aega tuleks lapsele eelkooliga kohanemise tarbeks anda? Ega ma selle lapse tausta ei tea, äkki ta pole kunagi varem teisi lapsi lähedalt näinudki? Õde-venda tean küll natuke, eks me nende asjus lapsevanemaga kohtusimegi.

Kui nüüd järele mõelda, siis olen ma kunagi väga ammu lausa eelkooli tunnis kummaliselt käituvat last vaatamas käinud ... aga ma muidugi ei osanud arvata, et Lillebrori rühma satub laps, kes nädalas kaks tundi kollektiivis käituda ei oska ja pealegi veel Lillebrori pinginaaber on. Lillebror ütles ise nii: "Ega ma seda tüdrukut nii ei vihka, et ma tema peale kohut mõistaksin, aga ma ei taha, et ma pean iga kord umbes neliteist korda ütlema, et ära tee." Mina ka ei taha.

Sunday, November 1, 2015

Võõruspidu ja köha

Unistaja minevapühapäevane köha sai perearstiõe poolt diagnoositud kui praegu liikvel oleva viiruse järelmõju, võis trenni minna küll. Treener oli teisel arvamusel ja saatis Unistaja pärast natukest jooksmist pingile istuma - Unistaja nägevat liiga haige välja. Nojah, jooksev astmaatik, kellel pealegi on köha, näeb ilmselt tõesti haige välja. Tänaseks on Unistaja köha kolinud üle minu juurde. Ei ole tore, aga parem ikka kui et laps haige oleks.

Pidasime Mehe sünnipäeva. Kuna ma tema soovitud kodukino osta ei oska ja vanaaegse Rolls-Royce'i jaoks raha ei jätku, sai ta minult kingiks hommikumantli, isikliku padja (ka tema on astmaatik ja vajab kõrgemat peaalust, seetõttu virutab ta sageli ära minu patju), sachertordi ja lasanje. Unistaja küsis lusikat noolides: "Miks on sahvertordi nimi sahvertort?" Nojah, sahvrit laps teab, Viini hotelle veel mitte.

Sõprade seltskonnas pidasime võõruspidu lastega (nagu Durrellil, võõruspidu loomadega). Traditsiooniliselt lasid lapsed tuled ära ja mingil hetkel pikutas keegi meie lastest traditsiooniliselt ka kellegi külas oleva tütarlapse seltsis voodis (Lillebror ja 4-aastane B. olid seekord kuningas ja kuninganna ja öö oli, noh). Neli aastat tagasi läksid meie vanemad poisid koos pastori sama vanade tütardega Jõugu juhi voodisse ja käskisid mul tule ära kustutada. November, tuleb tondijutte* rääkida, saate aru! Ja kolmekorruselise nari ülemine korrus on selleks muidugi parim koht üldse, vähemalt meie majas. Kuni lapsed tondijutte räägivad, saavad vanemad rahulikult kohvetada. :)

Unistaja käis koolis vastamas. Matemaatika on neli pluss-viis miinus, nagu peab. Eesti keelega aga tuleb uuesti minna, sest oma tavalisel moel jäi Unistaja ühe omaloomingut nõudva küsimuse juurde kinni ja aeg sai lihtsalt otsa ... Muidu oleks ta tõenäoliselt teadnud küll, mida Õpetaja küsida kavatses.

Kuna JJ ja Unistaja on palju trennis ja ringis ja eiteakus, olen neid sinna transportides tavaliselt Lillebrori Vanaema juurest kaasa võtnud ja teme seltsis poes käinud. Kärumehe rollis Lillebrori kohta võib öelda, et liigne agarus on ... Ju ta õpib. Täislastis ostukäru on muidugi raske ka, ja Lillebror on õbluke.

Avastasime, et film "Viplala" võiks olla vaatamisväärne. Tobe lugu, varsti lõpetatakse Linna kinodes selle näitamine ja meile ei sobi ükski hetkel tuvastatav seansiaeg. Ehk mõnes väikelinnas õnnestub?

______
*Lillebror just demonstreeris, tegi suured silmad ja ütles hirmsa häälega: "Siis tuleb zombi ja teeb sulle kalli-kalli!" ja patsutas mind põsele.