CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, November 5, 2015

Aina hullemaks läheb?

Kui Jõugu Juht kooli läks, pandi talle kohe pinginaabriks klassi kõige ebasümpaatsem poiss. Vähemalt väitis nii JJ, et see poiss olevat ainuke, kellega ta üldse läbi ei saa, ja paraku kuulsin sama juttu ka JJ Endise Klassiõe Emalt - ka toda tüdrukut olevat mingil hetkel selle poisi kõrvale pandud ja tütarlaps  olla selle peale keeldunud hommikuti kooli minemast.

Juhtub, mõtlesime. Palusin Õpetajal lapse pinginaaber välja vahetada, kui selleks sobiv hetk leidub, olukord lahenes.

Kui Unistaja kooli läks, torkas mulle üks poisslaps kohe silma. Vaadake, esimese klassi lapsed lähevad aabitsa järele nagu esimese klassi lapsed. Nad ei kõnni ega naerata nagu ööklubisse minevad 17-aastased. Sellest poisist kuulsime me kooliaasta jooksul veel palju. Lõpuks pandi Unistaja selle poisi kõrvale istuma ... Õnneks mitte aasta lõpuni, sest Unistaja ei suutnud üldse mitte kellegi kõrval istudes keskenduda ja hakkas lõpuks täitsa üksi esimeses pingis istuma. Millalgi aga kuulsin Unistaja Sõbra Emalt, et Unistaja Sõber keeldub kooli minemast, põhjuseks ikka see üks poiss. Toimuvat väga kole kiusamine. Ütlesin Unistaja Sõbra Emale, et ta esimesel võimalusel Õpetajaga räägiks, kindlasti tegeleb Õpetaja olukorraga niipea, kui sellest teada saab - sest ega kiusajad siis avalikult ei kiusa, ikka nurga taga, kus pedagoogi ei näe.

Nojah. Vanemad poisid on nüüd koduõppel ja kui kunagi - juhul, kui kunagi - taas koolis käima hakkavad, lubatakse vast ise pinginaabreid valida ja ehk on neil arusaamine ja probleemilahendusoskus natuke küpsenud ka - et taipavad vähemalt eest ära minna, kui keegi torkima tuleb, ja mõistavad, et kellegagi mitte-sõber olemises ei ole midagi halba ...

Nüüd läks kooli, tõsi küll, eelkooli Lillebror. Esimesel korral meeldis väga. Teisel korral läksin parajasti saabuvalt Mehelt Lillebrori üle võtma, kui mind peatas üks kangesti tuttava näoga naine, roosa ranits näpus ja ranitsaomanik käekõrval. "Kuhu me minema peame?" Eee, eelkooli? Tulge, ma lähen ise ka sinna.

Kui lapsevanem on minu jaoks tuttava näoga, ei ennusta see sageli midagi head.

Nii oligi. Lillebrori eelkoolimuljed sisaldavad nüüd peamiselt seda ranitsaomanikku, kes "ei tee mitte midagi", "käpib kogu aeg minu asju" ja "õiendab kogu aeg". Viimast ütles ühe lapsepõlveaegse tuttava laps, kes juhtumisi on Lillebrori lauanaaber. Veel on Lillebrori lauanaaber ... nojah, muidugi see tütarlaps. Juba esimese korra järel ütles Eelkooliõpetaja õudust täis häälega: "Ja ta istus sinu lapse kõrval!" ja Õpetaja hääl pole sellest tütarlapsest rääkides palju paranenud. Püüan Lillebrori muudkui lohutada, et sellele tüdrukule pole lihtsalt veel kohale jõudnud, kuidas koolis asjad käivad, ja säilitada objektiivsust oma lapse jutu suhtes - Lillebror on paras kaebupunn, noorima lapse asi -, aga ilmselt pöördun ma selle tütarlapse küsimuses homme õppealajuhataja poole ja palun nõu. Ehk saab mingil hetkel sekkuda näiteks sotsiaalpedagoog või ... noh, mina ju ei saa, huvide konflikt. Või kui palju aega tuleks lapsele eelkooliga kohanemise tarbeks anda? Ega ma selle lapse tausta ei tea, äkki ta pole kunagi varem teisi lapsi lähedalt näinudki? Õde-venda tean küll natuke, eks me nende asjus lapsevanemaga kohtusimegi.

Kui nüüd järele mõelda, siis olen ma kunagi väga ammu lausa eelkooli tunnis kummaliselt käituvat last vaatamas käinud ... aga ma muidugi ei osanud arvata, et Lillebrori rühma satub laps, kes nädalas kaks tundi kollektiivis käituda ei oska ja pealegi veel Lillebrori pinginaaber on. Lillebror ütles ise nii: "Ega ma seda tüdrukut nii ei vihka, et ma tema peale kohut mõistaksin, aga ma ei taha, et ma pean iga kord umbes neliteist korda ütlema, et ära tee." Mina ka ei taha.

2 comments:

Alice said...

Täiesti teemaväliselt tahan öelda, et sinu postitused on minu jaoks hetkel kui hea tass kuuma kakaod siia pimedasse sügisesse. Ma küll kahjuks ei saa head kakaod juua, aga mõte jääb ikka samaks. Kuidagi väga lohutav ja rahustav on teie pere lugusid lugeda, kuigi jah teile endile on näiteks see lugu küll rahust natuke kaugel.

Loodan et probleem saab lahendatud ja et sa ikka sama usinasti kirjutamist jätkad mis tahes teemadel.

reet said...

Aitäh.

Ma usun, et esialgu ei ole see probleem nii hirmus, nagu Lillebror räägib. Süstemaatilist kiusamist või vägivalda ikkagi pole, lihtsalt häirib. Äkki veel küpseb.

Post a Comment