CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Monday, November 16, 2015

Ja miks mina profiilipilti ei muutnud

Reedeöiste sündmuste järel tekkis FB-s uus võimalus - muuda oma profiilipilt Prantsuse lipuks, millest su tegelik nägu häguna läbi paistab. Lugesin ära, ligi kuuendik minu kontaktidest on sini-valge-punased.

Mina ei ole.

Vaadake, ma ei usu sellistesse aktsioonidesse. Kuigi hirmsad sündmused juhtusid meie suhtes nii umbes siinsamas, Euroopa südames, legendaarses linnas ... Ikkagi ei usu. Inimesi, kes oma lähedased kaotasid, see ei aita. See ei aita ka neid, kes haiglas elu eest võitlevad. Kõige vähem aitab see prantsuse politseinikke, kes on kolmandat päeva täitmas oma karjääri peaaegu et kõige olulisemaid ülesandeid - taga otsimas massimõrvareid.

Profiilipilt sotsiaalmeedias vaigistaks ehk minu enese südametunnistust (näete, ma olen midagi teinud!), aga tegelikku kasu sellest poleks. Ma ei mäleta, kelle mälestusteraamatus oli küsimus, mismoodi saab Eesti pioneerikoondus toetada nälgivaid Aafrika lapsi? Nii ongi.

Kasu on muust. Ma loodan. Kasu on päriselt Pariisis elavate inimestega rääkimisest või sealsete sõprade pärast muretsejatele otse märkuandmisest - Sa oled mul meeles, ma mõtlen Sinu peale. Kasu on laste kasvatamisest vihkama vihkamist, nende õpetamisest, et inimelu on väärtus, mida hävitada pole kellelgi õigust. Kasu on - kui seda peaks vaja olema - külmas sõjakoldes hädasolevatele inimestele villaste sokkide kudumisest.

Täna, juba pärast ehmatuse settimist olen korraks mõelnud, et peaks lastele tegema kuulekustreeningut - et nad õpiksid käsu peale liikumatult surnut mängima ega tõstaks pead ringivaatamiseks. Juhuks, kui. Tegelikult on üsna väike tõenäosus, et meil siin, maailma suhtes võrdlemisi tähtsusetus riigis, tähtsusetus Linnas ja veel tähtsusetumas metsas võiks midagi taolist vaja minna. Suurlinnaemad ... vist peavad seda oma lastele õpetama.

Palvetagem nende eest. Seda saab igaüks teha vaikselt oma kambris ja kahju sellest igatahes ei sünni.

***

Lisan, et mul ei ole mitte midagi nende inimeste vastu, kes otsustasid oma profiilipilti muuta. Igaühel on selle tegemiseks või tegematajätmiseks oma põhjus ja seda pole tarvis hukka mõista.

8 comments:

Alice said...

No ma ei tea, kuskil Ameerikas tõesti tehakse koolilastega õppuseid kuidas kuulivest selga panna ja koolitulistajate eest end kiiresti ära peita (natuke nagu vene ajal me treenisime gaasimaskide paha panemist), aga ma küll ei usu, et suurlinnades elavad vanemad nüüd lastele surnut mängimist õpetama peavaksid. See on ikka natuke ekstreem. Ma pigem arvan, et suurlinnade vanemad ei ole sellest sündmusest üldse samal moel mõjutatud kui paljud inimesed seal Eestis.

Eestis on üldse nii palju negatiivset pagulas paanikat ja nüüd siis veel ka see terrorismist tulenev paanika, et tundub et kogu ühiskond on nii negatiivselt häälestatud ja kabuhirmus. Kirjutasid ju alles hiljuti ise ka sellest kuidas su poeg pagulaste situatsiooni oma mängus kajastas, Kuna see ei ühtinud sinu isikliku vaatega pagulastest, siis järelikult pidi see olema ühiskonna mõju ja su poeg pole kohe kindlasti ainus laps kes on nii negatiivselt häälestatud just tänu sellele mida keskkond tema ümber kajastab. See aga omakorda kasvatab vaid hirmu ja viha teiste inimeste vastu.
Ma ühtepidi saan sellest hirmust ja pagulastesse negatiivselt suhtumisest täiesti aru, aga samas mul on kohati sellise käitumisega väga raske leppida.

Meie laps ja tema sõbrad ning meie tuttavate lapsed ei ole kogu pagulas möllust üldse samal moel mõjutatud, sest see teema lihtselt ei jõua lasteni samal moel kui näiteks Eesti lasteni. Loomulikult kuulevad nad ka üht ja teist nii raadiost, TV-st kui ka vanemate käest, aga enamus inimesi ei lahka seda teemat nii suure viha ja kartusega, vaid rohkem faktidega.
Vanemad lapsed loomulikult on võimelised juba rohkem aru saama ja küsima ja asja arutma aga ma pean silmas hetkel just selliseid Greta vanuseid ja natuke vanemaid.

Pariisi juhtumist kuulis Greta juhtumisi laste uudistesaatest. Seal räägiti asjast just nii nagu lastele sobilik on. Greta vaatas ja ma kahtlen, et ta sellele üldse korralikult pihta sai. Ta ise midagi ei küsinud ja ma tegelikult ei imesta ka. Ta on ju korduvalt ennegi telekast politsei või kiirabiautosid näinud ja kuulnud kuidas keegi on kedagi ära tapnud, kuigi siis palju väiksemas skaalas. Raadio mängis mul Pariisi uudiseid kajastades terve päeva, küll mitte otse Greta kõrval, aga otseselt me ei peitnud või kaitsnud teda selle teema eest. Ok, teleka ette uudiseid vaatama ei pannud, aga me ei vaadanud neid ka ise.

Ma ei kujuta ette kuidas ma talle nüüd äkki hakkaks surnu mängimis õpetama ja kuidas talle seda üldse seletada. Minu arvates tundub see nii jabura asjana ja mõtetu lapse hirmutamisena. Ma mäletan ise kuidas ma vanasti aatompommi hirmus elasin ja ma olin siis palju vanem kui Greta nüüd. Täiesti asjatu sellist hirmu lapsele sisse sööta.
Peale selle puudub mul täielik ettekujutus, kuidas näiteks mina üldse sellises jubedas olukorras käituks. Ma arvan, et hirm ja instinktid võtaksid selge mõistuse kohe üle ja sellest eelnevast hirmust ja ettevalmistusest ei oleks lõpuks mingit kasu. Kui ma tõesti peaksin kunagi läbi väga paha juhuse sellisesse situatsiooni sattuma siis ma lihtsalt jätaks kõik saatuse hooleks ja tegutseks vastavalt situatsioonile ja mu võimele. Praegu küll ei tahaks mitte kordagi enne magama minekut või päeval oma pead täita selliste mõtetega, et kuidas end päästa. Veel vähem seda oma lapsele sisse sööta.

Samas ma muidugi saan sinust täitsa aru. Ma arvan, et ma lihtsalt olen neid igasuguseid terrorirünnakuid siin elatud aastate jooksul juba üsna mitu läbielanud, et need ei mõjuta mind enam nii tugevalt. Näiteks kui 9I11 toimus siis olid ma küll väga hirmul. Samas siis mul ei olnud ka oma mees ja pere kelle najale sellises situatsioonis toetuda ja kallistada.

Ja noh kui ma praegu mõetlema hakkan, siis seda surnu mängimist saab ka vabalt näiteks mingi luuremängu osana õpetada ilma tegeliku põhjust lapsele seletamata :)

reet said...

Jah, eestlaste pagulashirm ja paanika on kindlasti sellepärast nii suur, et me oleme elanud kaua aega suhteliselt turvalises kohas ja suurest maailmast üsnagi isoleeritud. Isegi iseseisvus saavutati lauldes, mitte kakeldes. Ega meil peale Pronksiöö vist suuremaid madinaid olegi olnud. Ära oleme hellitatud, nii on (see oli sarkasm).
Ilmselt me lastele mingeid mõrtsukaga toimetulemise nõkse õpetama ei hakka, praegu pole nagu põhjust ka. Lihtsalt ... vahepeal käivad paanikamõtted.

Alice said...

Täitsa arusaadav, aga minu arvates on Eesti suurim hirmuhallikas pigem Venemaa. On seda nüüd ja on alati ju olnud. Ma ei tea, aga minu arvates on Eestis alati just Venemaa naabrus pärast olnud ohtlikum kui võib olla mõnes muus kohas elada.

Aga eks üheks hirmu põhjuseks on alati ka see, et kuna Eesti on nii väike siis on tal ka raskem ennast korralikult kaitsta ja alati peab siis kellegi teise (riigi) peale lootma jääma ning ega seda enne ei tea kui põhjus käes, et kas keegi tuleb appi või ei.

Ma ise arvan, et vaevalt ISIS terroristid nüüd Eestisse ennast õhku laskma tulevad.. Eesti on sellevõrra siiski nii tähtsusetu riik, et see ei mõjuks nii efektiivselt ja hirmutavalt kui näiteks mõrvatöö Pariisis, Londonis, Saksamaal või näiteks turistide rohkes Türgis. Teine asi muidugi kui mõni niisama hull püssi kätte ei võta ja inimesi tulistama ei hakka, aga ma arvan, et eestlased oma loomult ei oleks selleks eriti võimelised.

Muideks ma nägin sind üks öö unes. Väga huvitav uni oli. Sul oli kärtspunane huulepulk peal ja me tulime vist Gretaga teile külla. Ma pidevalt imetlesin kui ilus sa ja su poisid välja nägid. Sina aga samal ajal analüüsisid mind ja Gretat ning küsisid minult midagi mille üle ma pikemalt mõtlema hakkasin. Olin just sulle vastamas ja valmis asja sügavamalt arutama kui ma ülesse ärkasin. Mul oli sellest kohe nii kahju, sest see oli nii põnev uni ja ma oleks tahtnud näha mis edasi oleks juhtunud :)

reet said...

:D Mina ja huulepulk. Seda kooslust on juhtunud täpselt ühel korral, siis, kui me abiellusime. Ei kujuta ette, mis asjaoludel seda uuesti peaks juhtuma.

Kui ma oma eilse päeva mõtete peale tagasi mõtlesin, siis tuli meelde, et tegelikult ma lugesin kellegi naise ellujäämisest seal kontserdimajas või midagi sellist, ja fantaasia hakkas kohe tööle - et mida mina selles olukorras teeksin, tahaksin teha, ja kuidas ma lastega koos olles käituksin. Ja kuidas lapsed käituksid.

Ma olen ise ka siiamaani alati Venemaad kartnud, islamistide jaoks on Eesti tõesti tähtsusetu - aga noh, jaanuaris on meil plaan suurlinna külje alla minna või lausa suurlinna endasse (ei tea veel, kas saame Lübeckisse või Hamburgi), iial ei tea, millal me valel ajal valesse kohta satume. Niisama, igaks juhuks reisi ära küll ei jäta, iseasi, kui oleks mingi konkreetne sõjaseisukord. Kodus voodi all kartmine ei tee tegelikult midagi paremaks.

Kylli said...

Ma pakun, et Venemaa kartus on ja jääb, sest noh, kui need Pariisi sündmused kellelegi vägagi kasulikud olid, siis Putinile, kes nüüd järjest enam "salongikõlbulikuks" muutub muu maailma silmis (nagu ka Al Assad, mis sisuliselt välistab millegi muutumise Süürias). Ja nagu üks analüütik eile välja tõi - kui peaks käivituma NATO 5. peatükk ehk tekkima olukord, kus Süürias on korraga nii vene kui NATO maaväed ja oletame, et juhtub "õnnetus" ehk mõni vene üksus satub kogemata NATO tule alla, siis tekib Venemaal hea võimalus Balti riikides nö revanši nõutama hakata.

Eks saavad (poliit)huvitavad ajad olema. Ma eile kuskilt lugesin, et ateistid terroristideks kuulutanud Saudi-Araabia on kah kenasti daeshi vastase võitluse liitlaste nimekirjas ... oh aegu ja inimesi ...

reet said...

Jah, see olevata vana Hiina needus: "Et sa elaksid huvitavatel aegadel."

Muide, JJ muutis eile oma FB profiilipildi Prantsuse lipuks, küsisin, miks, ta ütles, et ei tea, aga tahab, sest sõbrad on nii teinud. Ma ei hakanud teda jõuliselt ümber veenma, see pole trend, mille vastu peaks võitlema.

Alice said...

Meil oli täna uudistes selline nõuanne
Mõtlesin kohe sinu peale :)
http://www.lbc.co.uk/run-dont-play-dead-from-paris-style-attack-120035

reet said...

Ahaa. Võtan teadmiseks. Trenni siiski veel tegema ei hakka.

Post a Comment