CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Friday, November 20, 2015

Lõunapaus

Kunagi ammu tutvustas üks väga põhimõttekindel ja sirgeselgne saksa proua mulle lõunapausi mõtet: "Ja kui minu lapsed väikesed olid, pidid nad iga päeva pärast lõunat kaks tundi vaikselt igaüks oma toas olema. Nad võisid ise valida, kas loevad, joonistavad või magavad, aga me pidasime lõunapausi niikaua, kuni nad kodust välja kolisid."

Siis me saime lapsed. Umbes Lillebrori esimese sünnipäeva paiku tekkis selline õnnis aeg, et kõik kolm noormeest magasid korraga lõunaund. Meil oli lõunapaus missugune! Pikapeale ei suutnud isegi kuldmagaja Jõugu Juht enam igapäevaselt lõunaund magada, lubasime tal siis voodis lesides raamatuid vaadata - lasteaias kestis ju lõunauni niiehknii lõpuni. Kodus tegime reegli, et lõunaunest pääseb laps alates seitsmendast sünnipäevast, aga lõunapaus jääb kehtima - seitsmeaastane laps lihtsalt lesib vendade uneajal kaminasaalis ja loeb.

Muidugi, esialgu tuli uni peale. Või juhtus raamat igav. Ükskord ohkas JJ südamest, kui väga ta ootab Unistaja seitsmeseks saamist, et oleks Lillebrori magamise ajal vähemalt kellegagi mängida! Noh, sellele jutule tuli lühike lõpp - ega Unistaja siis seitsmeselt vähem raamatuid ei pea lugema, ikka on kaks tundi vaikus majas ja raamat näpus.

Jõugu Juhi lugemisoskus paranes ja hulk raamatuid sai läbi. Ega kolmel poisslapsel, kes kõik magavad ja mängivad samas toas, muidu ju lugemise-aega ei teki, kui seda ekstra päevaplaani ei pane. Siis sai seitsmeseks Unistaja ja hakkas samuti Lillebrori uneajal raamatuid lugema. Esialgu vastumeelselt ja sageli objektilt lahkudes, ettekäändeks janu, pissihäda või kellavaatamine, aga aja edenedes edenes ka lugemiskiirus. Esimesi Harry Potteri raamatuid luges Unistaja sellise põnevusega, et - reeglitele alluv noormees nagu ta on - küsis igapäevaselt pärast lõunapausi lõppu, kas tohib äkki veel natuke lugeda. Lõpuks sai selgeks, et lugeda tohib millal iganes.

Eile nägin kaminasaali ahju küttes toredat vaatepilti - ühe diivani peal lesis üks, näpus Rannapi "Koolilood", näoilme huvitatud. Teise diivani peal lesis teine, näpus "Viplala", ilme keskendunud. Lastetoas tudus Lillebror, kellel lasub lõunaune-kohustus veel umbes kolm kuud ja natuke peale. Jääb magama küll ja tegelikult lausa vajab seda veel. Igapäevaselt ta niiehknii lõunaund ei maga, Vanaema juures uni enam ei tule ja vahel on kodupäevade ilm nii ilus, et patt oleks lapsi toas raamatu taga hoida.

Igatahes olen ma tollele saksa vanaprouale tänulik lõunapausi idee tutvustamise eest - meil on päevas kaks tundi rahu ja vaikust ja poisid saavad aega raamatuid lugeda.

2 comments:

Anne-Mai said...

Nii armas. Tore idee.

reet said...

Khm, lapsuke, ma loen vahetevahel Sind ka, sellepärast tuleb esimese asjana pähe "iroonia". Aga tegelikult oli tõesti armas näha väga rahutuid selle lihtsalt lesimas ja lugemas.

Post a Comment