Sunday, November 15, 2015

Maailm pahupidi

Või umbes nii. Tegelikult läks maailm katki õige varsti pärast loomist (madu, noh), nii et kõik muu hirmus on ainult järellainetus, aga ikkagi ...

Enne maailma järjekordset katkiminekut käidi ringis ja trennis ja eelkoolis ja trennis ja ringis. Jõugu Juht tõi puutööringist muljetavaldava mürkrohelise auriku ja kirjutas koduõppe mõttes kirjandi "Kui mul oleks kilpkonn". Unistaja näris ennast läbi maagilistest ruutudest töövihikus ja ilmutas oskust teha vahet saksa ja inglise keelel - halleluuja. Lillebror koges, et tema eelkooliprobleem hakkab lahenema. Mees muudkui kollitas ja kollitas ... kuni sinnamaani, et täna hommikul küsis Lillebror hämmastunult, kas issi tuleb meiega sama autoga? Mina olin häbiväärsel moel haige. Mõte küll töötas, aga põlved ei paindunud - liigesepõletik, see on mul juba ammu, ärge pange tähele, küll läheb jälle paremaks. See ei takistanud Unistajale Weasley mütsi kudumast. Tutt on veel teha, aga sellega tegelevad homme Unistaja ja Vanaema kahe peale, mul pole tuttide peale andi.

Reedel, 13. novembril juhtusid meil järgmised kuupäeva väidetava halvaendelisusega sobivad asjad: viienda klassi poisid läksid kaklema ja emotsionaalsem neist jooksis valjusti nuttes mulle ja direktorile sülle. Direktor läks kriisiteemalisele koosolekule (ilma naljata, spetsialist käis kohal ja puha, õpetamas, mida teha, kui kriis juhtub), mina läksin kohalikku kriisi lahendama. Pool tundi ja kaks seletuskirja hiljem sõlmiti minu kabinetis meheliku käepigistusega jõulurahu. Mõned tunnid hiljem üritas mulle tagant sisse sõita üks valge Landrover. Õnneks on mul komme sageli peeglisse vaadata. Veel mõni tund hiljem näitas kell puutööringi ruumis aiateibaid, nii et ma lubasin edaspidi a-la-ti veerand tundi enne ringitunni lõppu helistada ja hoiatada, et hakatagu lõpetama.

Maailmas toimunud sündmuste tõttu oli mul terve laupäevase päeva selline tunne, nagu viimati oli 9/11 puhul. Võeh.

No comments:

Post a Comment