Oijah

Lugesin ühe väga armsa inimese blogist tutvumisteemalist juttu ja mõtlesin, et oh sa kullake ... Olen ise kunagi ammu umbes samas kohas olnud, küll jupi maad nooremana ja hoopis ebamäärasemate ootustega, aga tean seda tunnet - kõik sõbrad-tuttavad peavad pulmi, saavad lapsi, sisustavad kodusid, aga mina ... pean kassi.

Nojah, üks abiellumine, üks Maja ja kolm last hiljem pean ma kolme kassi, aga te saate aru küll, mida ma mõtlen.

Hakkasin siis mõtisklema, kas ma teaks kedagi soovitada. Teaks küll, aga ei tea, mida see isik ise asjast arvaks. Või mida see teine isik asjast arvaks ... või mida see kolmas isik asjast arvaks ... või kas neljas isik on praeguseks taas päris vallaline või susiseb liinil Maakond - Amsterdam ikka veel mingi ebamäärane säde. Viimane oleks tegelikult väga tore, sest noh, mul on sugulussuhe naispoolega ja üldse.

Ja muidugi hakkasin ka selle peale mõtlema, miks ometi on mõned minu üli-ülitoredad naistuttavad ikka veel vallalised. Ilu - on, hea iseloom - on, mõistlik olemine (tähendab, ei peaks kellelegi suhtehuvilisele mehele esimesest pilgust peletavalt mõjuma) - on, lai suhtlusringkond - on, arukus - on. Aga kuidagimoodi ei leita neid üles! Ometi ei usu ma, et neil naistel oleks võimaliku tulevase abikaasa suhtes mingeid ületamatuid nõudmisi. Mittesuitsetamine, peaaegu-karskus ja absoluutne usaldusväärsus on ju elementaarsed omadused, mis peaksid olema igal tõsiseltvõetaval meesterahval. Kasv, silmade värv, lõpetatud koolid ja oskus naela seina lüüa on ju siiski teisejärgulised omadused, viimane neist lausa vajaduse korral omendatav. Ega Mees kah enne Maja ostmist ei osanud ahju ehitada ega autot juhtida, aga näe, õppis ära. Noh, ja mina ei osanud mittemillestki süüa teha ega korraga kolme last kantseldada ega eeeee noh, paljusid asju.

Ühesõnaga, mitte ei saa aru, miks on just ontlikel inimestel* lähisuhete loomine nii üle mõistuse raske. Kas viga on varasematest kogemustest tekkinud pelguses ja ettevaatlikkuses? Ega kõigil ei käi asjad nii kiiresti nagu ühel paaril, kes kohtus, vestles, vestles veel ... ja siis tuli kihlateade. Või see neil üliküpsetel vallalistel nii käibki, kui sobiv inimene silmapiirile ilmub, tuleb ruttu ära otsustada?

Ma veel mõtlen, kas maksaks hakata kosjamoori mängima. Ükski mulle pähetulevatest vallalistest meestest ei ole paraku piisavalt lähedane sõber, et nende käest otse küsima minna. Aga kesse teab ...