CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Saturday, November 14, 2015

Sõjaaja lapsed

Vanaema esimest Eesti Vabariiki ei mäleta. Küll aga mäletab ta kartulikeldris kügalemist ja hirmu lahingukära kuulmisest. Ta nutab, kui sellest räägib. Vanaema oli sõjaaja laps.

Mina kasvasin sõjahirmus. Ühtpidi teadmises, et pahad ameeriklased võivad iga hetk sõda alustada - seda õpetati koolis. Teistpidi teadmises, et vene sõdurid on õelad ja ohtlikud - seda räägiti kodus. Üsna väikesena tekitas see minus parajat segadust, elas ju Ameerikas hea tädi Hildi ... Hiljem sain aru, kuidaspidi see asi meie seisukohast võiks olla, sest sõjaväe lennuväljalt hakati Linna kohal harjutuslende (või demonstratsioonesinemisi?) tegema - ei olnud lõbus elada hirmus, et lennuk lihtsalt aknast sisse põrutab, aga just selline tunne aeg-ajalt oli. Lisaks räägiti lugusid Afganistani saadetud noortest meestest ... Oma moel olin minagi sõjaaja laps.

Tänased uudised ajasid natuke nutma. Nuuskasin nina ära ja siis tuli rõõmus Lillebror: "Emme, ma tegin niisuguse mõmmiasja, et mõmmi on sees ja ma ehitasin tara ümber, et pagulased sisse ei saaks!"* Tundub, et ka meie lapsed on sõjaaja lapsed. Omal moel. Annaks Jumal, et nende kogemus sellest meie seisukohast võttes hm, alaägedast** sõjast jääkski ebamäärase, omavahel vastukäiva info tasandile ...
_______
* Lillebror ei ole pisike rassist, ta lihtsalt peegeldab enda ümbert kuuldud/loetud vastakaid seisukohti.
**meil siin on ikka veel armuaeg, ausalt. Siiani on eestlastel kõvasti vedanud.

0 comments:

Post a Comment