CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Wednesday, December 30, 2015

PLN 2016

1. Olla tänulikum.
2. Olla tervem.
3. Teha neid asju, mida on vaja teha.
4. Jätta tegemata need asjad, mida ei ole üldse vaja teha.
5. Nautida!
6. Veeta head aega koos armsate inimestega (mulle ei meeldi sõna "kvaliteetaeg").
7. Nautida veel.
8. Mitte kiusata ennast mõtetega hommikul varase tõusmise ja külma duši all käimise kasulikkusest.
9. Hoida kodu rohkem korras.
10. Teha veel paremini süüa.
11. Kulutada raha läbimõeldumalt.
12. Kulutada aega kasulikumalt.
13. Silitada rohkem kasse, lapsi ja meest.
14.  - eriti oluline! Palvetada rohkem ja nõudlikumalt (Tundub, et palved stiilis "Jumal, kui Sa seda või teist vajalikuks pead, eks siis anna, aitäh" ei ole kuigi tõhusad. Ma vajan oma pere suhtes tervendamisandi ja punkt, nii et näiteks sel teemal tuleb nõuda.).
15. Leida üles rohkem kadunud asju.
16. Asju enam mitte jäljetult ära kaotada.

Ah tahate täpsemalt?
17. Vaadata, mis saab. Mitte teha pikaajalisi plaane, need niikuinii ei tööta.

Tuesday, December 29, 2015

Aastakokkuvõte

Kõik muudkui võtavad kokku. Ma siis ka.

Juuksed lühemad või pikemad?
Muutusteta. Aga sain aru, miks vanasti palavikuhaigetel pead paljaks aeti - neid isetekkelisi rastapatse, mis pikast voodisvedelemisest pähe olid siginenud, oli päris hirmus lahti kammida.

Lühinägelikum või kaugelenägelikum? (kas seda viimast sõna eesti keeles on?)
Varsti on uusi prille vaja.

Rohkem või vähem raha kulutanud?
Vähem, ma usun.

Kõige jaburam plaan?
Meil on kõik plaanid jaburad.

Kõige ohtlikum ettevõtmine?
Ei tea.

Kõige kallim ost?
Sel aastal oleme teinud üsna tagasihoidlikke oste. Ilmselt piljardilaud, mida ei teinud kalliks mitte ostuhind, vaid äratoomine. 

Kõige maitsvam toit?
Ee. Ma teengi maitsvat toitu. Metsmaasikamoos koduse kukliga?

Kõige muljetavaldavam raamat?
Ma ei ütleks, et see raamat oleks mingi eriti elumuutva mulje jätnud, aga hea lugemine oli küll. Muud pole meeles, ju siis ei olnud muljeid.

Kõige haaravam film?
"Supilinna salaselts".

Parim kontsert?
Sel aastal me jällegi ei käinud kontsertidel.


Parim teaterietendus?
Kindlasti "Rats" Hamelnis. Paras lühike, ilusa muusikaga ja lustlik.



Kõige rohkem aega veedetud ...?
Mehe ja lastega, loomulikult.

Kõige ilusam on olnud ...?
Ikka Mehe ja laste seltsis.

Läbiv tunne seoses 2015. aastaga?
Ebamäärasus.

2015. aastal esimest korda tehtud?
Kolme lapsega lennukis.

2015. aastal pärast pikemat vaheaega taas tehtud?
Üldse lennukiga lennatud.

3 asja, mis oleks võinud juhtumata jääda?
Teate, mul ei tule praegu ühtegi piisavalt hirmsat sündmust pähe.

Tähtsaim asi, milles ma kedagi veenda tahtsin?
Kuigi tundub, et ei toimi, on kõik siiski Jumala käes. :)

Kõige ilusam kingitus, mis ma kellelegi tegin?
Viimaste päevade sündmusi arvestades pesurest Vanaemale. Tegelikult vast ikka armastus.

Kõige ilusam kingitus, mis mulle tehti?
Armastus.

Kõige ilusam lause, mis mulle öeldi?
Mh, oleks pidanud aasta algusest peale muudkui kirja panema. Ausõna, ei tea. Õnnistussoov arvatavasti.

Kõige ilusam lause, mis mina kellelegi öelnud olen?
Tean veel vähem.

2015 ühe sõnaga:
huvitav

Aasta foto
See, Lillebror kohtub sõbraliku pinguga Wuppertali loomaaias:
Või see, noormehed testivad Läänemere soojust rannas Usedomi saarel:
Valige ise, mina ei oska.

Sunday, December 27, 2015

Jõulunädal

Selle aasta jõul käis kuidagi lupsti ära. Veel jõulureedel oli olemine sant ja kodu kõntsane. Jõululaupäeva hommikul hanitäidise ja lihapallide jaoks saia masindades tundsin, et ikka natuke suur tükk sai ette võetud ... aga siis hakkasid mehed koristama ja mul tuli teine hingamine.

Hani sai valmis, muu kraam oli kah igati valmis, saime teada, et suurematele poistele on vaja hankida triiksärgid - noh, igaks juhuks võiks ju olemas olla - Unistaja piiiigistasime kõige suuremasse laste triiksärki ikka sisse, lipsud ette, kampsunid peale, istusime pidulikult autosse ... ja siis tegi auto bzzzz. Pidanuks tegema põrr. Arvatavasti bensiinipump, teist korda kolme kuu jooksul.

Kaminasaali lapsi lubada ei saanud. Vaatasime siis kõigi lemmikfilmi Vahtramäe Emilist, kelle nimi saksa keeles on millegipärast Michel, selle aja sees sai minul aedvili valmis, ja sõime pidulikult Noort Poola Hane. Seejärel toimus aktiivne tegevus kuuse all. Kell 17.26 oli see osa ka läbi, istusin arvuti taha ja avastasin, et kuigi Meest kui asja üht peamist koordineerijat kohal pole, toimub siiski youtube'is jõuluõhtu jumalateenistuse ülekanne. Halleluuja. Saime jutlust kuulata ja Lillebror rõõmustas, nähes esiridades istuvat Parimat Sõpra ringi sebimas.

Sel aastal Lillebror kingituste vähesuse üle ei protestinud, hoopis võttis ette Suure Asja - ütles, et kuna on jõulud, siis ta õhtuni pahandust ei tee, alles homme jälle. Tõepoolest, kui kingitused tutvutud, istus ta mingi aja elutoa põrandal ja sirvis süvenenult "Teekäijat" (kristlik ajakiri, soovitan soojalt) ja oli muidu ka täitsa kasutamiskõlblik laps.

Et õhtul oli aega, mängisime kõik "Katani asustajaid". Kolm käiku enne lõppu hakkasin mina ka aru saama, mismoodi see mäng käib.

Esimese püha varahommikul läks Mees bussiga linna, et meile auto laenata. Metsatagune asi meil siin, pole teada, millal bussid käivad, tuleb ära kasutada, kui käivad. Nii et koguduse jõululõunale saime minna küll. Mina kohtasin sel lõunal imelisi, fantastilisi, perfektseid ... oooooh ... hapukurke. Lapsed kohtasid üht sõpra, kes suurema osa ajast elab Korfu saarel ... või peaaegu, siitkandist vaadates on kõik see Kreeka sama kaugel. See Sõber oli kirikus ka täna ja kui poistel veab, siis saadakse temaga hommegi kokku. Jah, kui kedagi harva näha saab, tuleb seda ära kasutada.

Eile tundsin esimest korda pika aja jooksul, et ma olen tagasi. Kohe üleni tagasi - kus iganes varjuderiigi serval ma siis vahepeal ära käisin. Homme on linnaskäimise-päev, aga ülehomsest hakkame taas koduõppima ja natukehaaval tööd tegema ja tublid olema ja üldse.

Olge õnnistatud!

Saturday, December 26, 2015

Aasta vähemkäimist

Vaatasin, et minu esimese vähemkäimise-päeva sissekanne on kirja pandud aasta ja neli päeva tagasi. Mingi kokkuvõte sobib nüüd hästi, ma arvan. Pange tähele, see ei ole veel aastakokkuvõte, sellega tegeleme uuel nädalal.

Perekondlikus plaanis on minu vähemkäimine, poiste koduõpe ja Mehe projektipõhine töötamine kindlasti suurepärased asjad. Saate aru, meil on nüüd aega! Isegi kui pereelu toimub sektsioonides, st Mees toimetab arvutis, mina teen kästiööd ja poisid madistavad hoopis teises toas, on meil ikkagi mingi ühisolemine. Enam ei ole - kui just haigus ei murra - seda kõikehõlmavat, tapvat väsimust, mis oli meie igapäevaelu osa paari aasta eest. Kui Mehel on projektidega vaiksem periood, siis me oleme ka nädala sees mõnel päeval kõik koos, tuterdame niisama ja lihtsalt naudime aeglast elu.

Kodumajanduslikus plaanis ei ole see aasta olnud siiski nii produktiivne kui ma lootsin. Jah, me sööme aeglasi toite ja mul on tekkimas korralik maasikakasvatus, aga aknad on endiselt pesemata ja lubadus igapäevaselt lina laual hoida on nojah ... läinud Lillebrori nahka, sest tema suudab ükskõik mida süües tekitada rasvapleki, mille ma muidugi järgmise masinatäitmise ajaks ära unustan, plekk jääb töötlemata ja ei lähe välja, lina maandub uuesti pesukorvis ... Ehk on asi selles, et varem tegin ma samas mahus koduperenaise-töid jooksuga, aga nüüd tasasemas tempos?

Finantsiliselt on olnud ... huvitav. Teid ka kindlasti huvitab, teiste inimeste rahakotti vaatamine on ju põnev. Minu sissetulek on märgatavalt väiksem ja Mehe sissetulek on nii, nagu on. Mõnikord on kohe palju ja mõnikord pole mitte midagi. Sedamööda kõigub ka meie toimetulek - mõnikord on pärast arvete maksmist pangas järel muljetavaldav summa, aga mõnikord on olukord hõredamast hõredam. Säästude kallale pole veel pidanud minema ja see on tore. Et meil üldse säästud on, on kah omamoodi kummaline kogemus, kui me mõlemad täiskohaga tööl käisime, ei tekkinud sääste kohe kuidagimoodi. Nüüd on aga nii, et hõredal puhul kraamin sügavkülmast välja headel aegadel ostetud pardid ja seaküljed (nali - me sööme hõredamal ajal aedviljasuppi, kaneelisaiu ja toormaasikamoosiga putru -, aga üks part on meil hetkel tõepoolest külmas, Rimis pakuti poole hinnaga) ja headel aegadel lapime neid auke, mis hõredal ajal tekivad. Näiteks hakkasime sel aastal alles detsembri alguses jõulukinke ostma, tavaliselt alustame sellega oktoobris. Sigaseid väljaminekuid esineb paraku ka, viimane oli püksid Lillebrorile (sest kolmest paarist linnapükstest oli ühel põlve peal auk, teisi ta keeldub kandmast ja kolmandad rippusid restil) ja lähiaja järgmine saab olema auto bensiinipumba parandus. Urr.

Tervise koha pealt on nii, et lapsed on ptüiptüiptüi mõnevõrra tervemad kui varem. Mees ka. Mina ... noh, ma pole kunagi hea tervisega olnud, talvel paar korda siruliolemine on normaalne. Süüdistame selles kohalikku inimeluks sobimatut kliimat ja saame jälle terveks.

Aga endiselt tundub mulle, et aeglane elu ja vähemkäimine sobib meile märgatavalt paremini kui oravaratas. Rahul.

Friday, December 25, 2015

Vestlus, mis oli ... ja mis võinuks olla

Kui üks inimene leiab kusagilt Erakordselt Head Hapukurgid - perfektselt krõmpsud, kõik maitsed ideaalses tasakaalus, imelised, erakordsed kurgid - ja rikkaliku laua ümber tundub, et keegi teine nende poole ei söösta, siis on sel kurgileidjal õigus kurki süüa. Arvan mina. Isegi kui tegu on naisterahvaga vanuses 15 - 55.

Täna selgus, et isegi kirikus nii ei arvata. Uskumatu. Üle-laua-vestlus onuväinoliku eaka mehega, kellega ma ausõna ei ole mitte kunagi varem vestelnud, kelle nime ma ei tea ja kellel on minu (ja meie pere) suhtes ilmselt sama teadmatus, sest see härra oli kellegagi kaasas ja pole varem ka eriti silma jäänud, kulges nii:

Onuväinolik mees vaatab kavalalt muiates minu kurgikrõmpsutamist: "Heh-heh, heh-heh* ... vanasti ikka räägiti, et kui kangesti hapu ja soolase järgi isu on, siis võib üheksa kuu jooksul rõõmsat sündmust oodata! Heheh-heheh."
Mina rõõmsalt ja rahulikult naeratades (sest kurgid, need vaimustavad, fantastilised kurgid!): "Einoh-jah, pole siin midagi ... minul mitte, mitte teadaolevalt."
Onuväinolik mees ikka edasi ma-tean-küll-näoga muiates: "Heheh ... eks külapoisid narrisid tüdrukuid niimoodi ..."
Mina endiselt rõõmsalt ja rahulikult: "Teate, mul on hapukurkidega lapsest peale suhe, juba kaheksa-aastaselt võisin üksipäini purgitäie kurke ära süüa. Ja need siin on väga head kurgid."
Onuväinolik mees: "Heheh, jah, kurkidega oli mul ükskord nii ..."

Pärast mõtlesin, et see vanem, mulle puruvõõras mees tegi, nojah, Onu Väinot. Tema plaani järgi oleks mul ilmselt pidanud piinlik olema - mis siis, et ma olin juba esimest kurgitaldrikut tühjaks süües poolihääli vasakule ja paremale hõiganud, et ma ei ole rase, need kurgid on lihtsalt ... nagu luuletus. Kui ma aga oleks õigel ajal aru saanud ja kurgid ei oleks põhjustanud absoluutset õndsust, siis oleks see vestlus võinud kujuneda ka hoopis teistmoodi:

Onuväinolik mees vaatab kavalalt muiates minu kurgikrõmpsutamist: "Heh-heh, heh-heh ... vanasti ikka räägiti, et kui kangesti hapu ja soolase järgi isu on, siis võib üheksa kuu jooksul rõõmsat sündmust oodata! Heheh-heheh."
Mina konkreetselt ja rahulikult: "Jah, kuidas kellelgi. Ma ütleksin, et oma üheksa kuu plaane jagan ma inimestega, kellesse need puutuvad."
Onuväinolik mees ikka edasi ma-tean-küll-näoga muiates, aga mõnevõrra kohmetumalt: "Heheh ... eks külapoisid narrisid tüdrukuid niimoodi ..."
Mina veel konkreetsemalt: "Võimalik. Ainult et Teie ei ole enam ammu poiss ja mina pole ka enam kaua tüdruk olnud, pealegi on teiste inimeste narrimine õel, kas Te ei leia? (või kurjemas versioonis: kas Teile pole seda kunagi räägitud?)"

Jah, see poleks olnud viisakas. Samas, kes teab, võib-olla oleks Tundmatu Eakas Mees lõpetanud täiesti võõraste noorepoolsete naisterahvastega kontaktiotsimise piinlikkuse põhjustamise eesmärgil? Paraku tuleks sellist õpetust vist anda mõnevõrra noorematele. Lillebror, ma usun, on sobivas eas.

Igatahes oli rumal olukord. Hiljemalt üheksa kuu pärast selgub - neile, kellesse see võiks puutuda**.

Ma kopeerida ei oska, aga panen lingi: http://imgur.com/gallery/C4Q2A  Lauset "aga niisuguseid nalju on ju alati tehtud", pole mõtet mulle öelda, teate küll. Ühel sõbral just hukkus beebi, nii et ... Võõraste ja võõramate titesõnumid saame ikka siis teada, kui lapsuke elusalt ja tervelt kaisus, sinnamaani võib niisama kah kurki süüa. Ja need olid erakordselt maitsvad kurgid. Kahjuks ma ei tea, kes nad tõi, sest kujutage ette, äkki saab neid poest!

___________
* täpselt nagu Beavis ja Butthead oma diivanil, ausalt.
** arvesse võttes ravimikokteili, mis ma viimase poolteise kuu jooksul olen sisse puginud, tunduks ka krohvi või rohelise muru söömine päris loomulikuna, kogu ainevahetus on sassis nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul, rasedus on selles kontekstis äärmiselt ebatõenäoline. Juhtub, küll läheb mööda.

Wednesday, December 23, 2015

Oh sa õnnistav, oh sa rõõmustav, vaesel väiksel emmel on kõrini ...

Kui ma olin palju noorem ja väga palju rumalam, olin mõnda aega lapsehoidja väiksele saksa tüdrukule, kelle nimi oli Charlotte. Tema temperamentsel emal oli kombeks advendiajal autos jõululaule laulda, aga nende vahele väljendas ta valjusti ja ägedalt oma arvamust liiklusest. Nii juhtus, et ühel päeval piiksus kaheaastane Charlotte tagaistmelt: "O du fröhliche, o du selige, die arme kleine Mama hat die Nase voll ..." (tõlge pealkirjas)

Mul on ka kõrini. Laupäeva õhtul unustasin tableti võtta. Ühe pooliku, haleda tabletikese. Pühapäeval võtsin ilusti edasi, aga õnnetus oli juba juhtunud. Kolmiknärv annab endast mitmendat päeva aktiivselt teada ja ravimi kõrvalnähud on täpselt need, mis päris alguses. Noh, muidugi on lootus, et nii kolmiknärv kui kõrvalnähud rahunevad taas maha, aga oeh ... Õnneks on nii valud kui kõrvalnähud natuke tagasihoidlikumad kui kolme nädala eest, aga ikkagi ... tüütus.

Ja Tahma-Tooma võite sel aastal küll meie ukse taha tuua. Uksest sisse ärge parem proovigegi tulla, ma lohisen teil karjudes ja hädaldades sääre küljes, mitte keegi ei pea kogema võõrast kõntsa. Mul on küll väike lootus, et mehed äkki homme hommikupoole natukene koristavad, aga iial ei tea, mis tegelikult juhtuma hakkab, äkki nad ei viitsi.

Vähemalt laiutab külmikus Noor Poola Hani, suurem osa jõulutoitu ("Kas see siis sööb ka?" küsis Muumitroll imestunult) on täitsa valmimise ajakava tasemel planeeritud ja toorained valmis ostetud, Unistaja valge kirikukampsun on puhas ja taheneb restil, ja kingitused on kah pakitud. Viimaste osas loodame, et sel aastal ei lahku üdini tige Lillebror solvunult kuuse alt, sest on "nii nõmedad jõulud, nii vähe kingitusi!" nagu eelmisel aastal. Kuigi ilmselt tuleb mõningast klaarimist Vanaema ja Vanaisa juures, miks Unistaja sai Lego ja Lillebror linnuraamatu ... Lähtusime laste tellimustest, eks ole. Omatahtsi ostaks Vanaema Maximast mingid autod või veel hullem, nunnude piltidega raamatu. Eelmisel aastal saadud nunnut raamatut pole Lillebror kordagi kätte võtnud, sest raamatus tegutseb mitte pingviin, vaid hiireke, ja mürtsu ja kärtsu pole ka ... Ainult Mees võtku mind oma päris kingituse kättesaamiseks poodi kaasa, mina tehnikavidinaid osta ei oska.

Lund õnneks-kahjuks pole. Tulevad mustad jõulud. Millised olid jõulud 2008. aastal, kui on tehtud see pilt mustast Mimist, ei mäleta. Aga mustad kassid toovad teatavasti õnne, nii et palju õnnelikke jõule kõigile Truudele Blogilugejatele ja juhuslikele siiasattujatele!

Sunday, December 20, 2015

Neljanda advendi aruanne

Olen elus, tänan küsimast. Kui pea parajasti ei valuta, siis umbes 80% endisest. See tähendab, et ma teen juba kõike ... peale koristamise. Või umbes nii. Õnneks ei ole teada, et meid ähvardaksid jõuluaegsed külalised ja üldine olukord on õnneks selline, et kui keegi sündsalt tund aega ette hoiataks, jõuaks kõige hullemad punktid läikima lüüa küll. Aga kuna tavaolukorraski on koristamine siin majas viimases tähtsustjärjekorras, siis ju erilist vahet pole.

Lapsed käisid koolis vastamas. Unistaja sai seekord kõigist tundmatutest ja meelest läinud küsimustest üle! Kehalise kasvatuse õpetaja ütles ka, et keha on täitsa olemas ja kasvatatud. Jõugu juhi puhul ei saa mina aru, mis selles neljanda klassi loodusõpetuses nii hirmrasket peaks olema, kolmas 5+ anti kontrolltöö eest. Aga matemaatikas tuleb aru saada, kuidas see kirjalik korrutamine ikka täpselt käib.

Laupäeval käisid lapsed kirikuüritusel - tundub, et oli tore, täpsemalt pole räägitud.

Täna vestlesin ka poiste laevamudeliringi juhendajaga - sellesamaga, kelle juures Unistaja mineval nädalal pahandust tegi. Vana kooli - väga vana kooli meestele pole ilmselgelt mõtet rääkida autistlikest joontest, mida kaugele näha ei ole, vend V. hakkas Unistaja eripäradest kuuldes lihtsalt nõutu häälega naerma. Mõnes mõttes õige kah, Unistaja tõesti ei ole piisavalt autistlik tüüp, et ta ei võiks inimestevahelist suhtlemist nii enam-vähem väljakannatataval tasemel ära õppida ja üks oluline teema sellessamas suhtlemises on, et kui Unistajal on lõbus, ei pruugi see alati kõigi jaoks tore olla.

Veel oleme saanud endale Lübeckisse võimaliku võõrustajapere. Lapsi on seal vähemalt 4, aga võib-olla rohkem, ja merisigu vähemalt kaks. Loodetavasti meeldib meile seal väga, aga selleni on veel rohkem kui kuu aega aega.

Lübecki-reisiga seoses on tekkinud tungiv vajadus hankida mulle kapuutsiga mantel - me läheme ju peaaegu et mere äärde, aga minu pea, täpsemalt seltsimees Kolmiknärv ei kannata üldse mitte mingit tuuleõhku. Alustasime tutvumist kaubandusvõrgus pakutavate mantlitega - uutena müüakse mõistliku hinnaga peamiselt puhvaikasid, aga minu lemmik-mantlifirma omad jällegi on kas ilusad või kapuutsiga. Paraku on minu rõivamaitse imelihtne ja konkreetne nagu Ferdinand Vahval - paluks ilusat materjali, ilusat voodrit, ilusaid nööpe ja ilusat lõiget! Kasutatud rõivaste poest võiks ma selleks üheks nädalaks ju mõne talutavama välimusega puhvaika kah osta, aga esialgu ei olnud sealgi suurt midagi sobivat. Õnneks aega veel on.

Veel oleme korduvalt külastanud mitemesugust kaubandust, olen pakkinud mõningal määral jõulukinke ja pannud kokku jõuluõhtu menüü. Peategelaseks saab selgi aastal Noor Poola Hani, sest kõik poed müüvad üksmeelselt kalkuneid, kelle sugulased paar aastat järjest süüa pole kõlvanud. Vabandage, ma tõesti ei usalda firmat, mille kaup on olnud kõlbmatu ...

Veel ... kingiti meile tuleval suvel otsida üks herilasevabam päev ja minna perekondlikult Lottemaale. Aitäh, eks me siis läheme. Kuigi teate küll, poleks tarvis olnud. Kuigi tõepoolest, kui mitte nüüd, siis paari aasta pärast on kõik lapsed selle paiga sihtvanusest välja kasvanud ja kes teab, kas nad paari aasta pärast enam tahavadki meiega koos käia.

Meiega jõule pidada tahavad nad sel aastal igatahes veel küll. Jõuluõhtul kirikusse, sealt koju haniga tegelema, vahepeal kingitused. Sel aastal lubasime ka esimese püha jõululõunale minna. Saab huvitav olema.

Saturday, December 19, 2015

Käisime raamatupoes, sirvisime raamatut

Sedasama siil Priidiku raamatut, mis tundeid tekitab.

Lühidalt: oma lapsele ma seda ei ostaks.

Veel lühemalt: see raamat on lihtsalt tobe.

Pikemalt. Raamatu peategelaseks on üks jonnakas ja kange südamega siilipoiss, kes suurest solvumisest otsustab, et läheb otsib endale uued vanemad. Otsingute käigus kohtab ta mitmesuguseid veidraid kooslusi nagu hipikommuunis kasvav hunt, hoidja juurde hüljatud pääsupoeg, mitmerassiline seaperekond (ja mis seosed selles kontekstis võivad tekkida, seda ma ei ole nõus siin ja praegu arutama), lapsendatud eeslivarss ja ka kahe pulliga kasvav veiselaps. Võib-olla annavad metssiga ja kodusiga omavahel järglasi, ma ei ole bioloog, ei tea. Aga raamatu oletatav sihtgrupp viieaastased peaksid juba olema kuulnud küll, et pullid on ainult vasikate isad ja neid ei saa mitmekesi kokku lasta, sest nad on loomu poolest kurjad - või ei olegi teie lapsed põllumajandusnäitusel puhkivat pulli näinud? No ja erialastel asjaoludel võin kindlalt kinnitada, et lapsendatud lapsed ei räägi sellest niisuguses hoplaa-stiilis, nagu väidab raamat. Ühesõnaga, juba loodusteaduslikus ja inimlikus mõttes on tekst kehv. Ma filoloogilises mõttes ei hakanud süvenema.

Raamatu kunstiline teostus on nii enam-vähem, maailmas on palju koledamaid lasteraamatuid. Aga. Vähemalt Apollos müüakse hoopis sisukamat, palju ilusamate piltidega, i-ni-mes-test rääkivat raamatut, mille põhiteemaks ongi vist, et me oleme kõik erinevad, aga ikkagi inimesed, ja muuhulgas on ka öeldud, et mõnes peres on hoopis kaks ema või kaks isa. Järgmisel või eelmisel leheküljel on räägitud, et mõned inimesed elavad suures majas ja mõned väikeses. Ma rohkem ei süvenenud, aga vaat see on raamat, mille ma võib-olla isegi ostaksin lapsele. Lihtsalt ja mõistlikult seletatud, et inimesed on erinevad, elud on erinevad, kui me omavahel kokku puutume, eks siis vaatame, kuidas me sobime.

Aga teate, miks ma seda raamatut tegelikult lapsele ei ostaks?


Ma ei ole miljonär, sellepärast. Lastele tuleb eelkõige hankida ja lugeda klassikat. Astrid Lindgren. Janosch. Eno Raud. Roald Dahl. Tove Jansson (jah, ma tean, et tema eluviis oli ... suhtumine on maitseküsimus ..., aga tema muumitrollide soorollidega on kõik korras ja lood on imelised, kuna ta oma eelistustega lasteraamatus ei lehvita, ei paku mulle huvi, mis ta eraelus tegi). Annie M. G. Schmidt. Erich Kästner. Uuematest - Mika Keränen, Piret Raud, Kairi Look, Kristiina Kass, Ilmar Tomusk, Cornelia Funke! Kui tahate, ostke Kivirähku kah, meile tema raamatud ei istu, aga see on meie probleem. Ausõna, mis mõttes ma ostan lastele raamatu, mille temaatika on "Lärmisepa tänava Lotas"* - oli vist? - juba olemas, kui ma pole neile ostnud Kästneri "Lendavat klassituba"? Ja kas te teadsite, et Bisseti Onu Tik-Taki lugu on lõpuks ometi eesti keeles välja antud? "Ajatee on konarlik, ei kata teda as-falt, ajatee on oikuipikk ja ikka aina kas-vab"?

Nii et kõigi nende asjade peale mõeldes jääb kahe pullilehekülje kaal päris ebaoluliseks. Ja lastele õpetan endiselt, mida on õige öelda, kui keegi neile oma samasoohuvist või - eakohasem, ma loodan - oma kahest isast või kahest emast rääkima peaks juhtuma. See sõna on: "Ahah."

______
*laps vihastab ja kolib välja. Õhtuks on viha üle ja oma pere ikka niiii armas ... See on teema, mis väikelapsi puudutab, mitte perede mitmekesisus.

Friday, December 18, 2015

Oeh - tööteemal

Täna sõlmiti minu kabinetis viimase kuu aja kolmas jõulurahu. Osapoolteks nagu kahe eelmisegi puhul kaks 10-11-aastast poissi. Igal aastal on viiendas klassis mingi kaklus, tavaliselt lendab ka natuke verd - noored kuked ja koolistress, ikka juhtub, klaarime ära, edasi läheb rahulikumalt või hm, salaja, nii et ükski pedagoog teada ei saa. Sel aastal on nüüd kolmas kaklus. Verd pole veel nähtud, aga taskurätikuid läheb küll, sest alati on mõlemad osapooled südamest solvunud. Taskurätik on muide koolipsihholoogi töövahend. Ei tea, kas see tuleb lumeta talvest või maailma üldisest ärevilolekust. Vähemalt ühel juhul oli kakluse põhjus poliitilise alatooniga ...

Kaks ja pool koolipäeva on jäänud vaheajani.


Muide, enam-vähem kõik need jõulurahu sõlmijad on übernunnud - mis teha, mul on kodus ka peaaegu et üheteistkümnene poisike, tekib paralleel oma lapsega. Miks nad kogu oma nunnus olekus omavahel hakkama ei saa ....

Tuesday, December 15, 2015

Jõuluheategu

Selles jutus on natuke ka irooniat. Mitte palju, ärge kartke.

Me tegime täna ära jõuluheateo. Ühes Kaubanduskeskuses liikusime korruste vahel, et tuvastada kõige mõistlikuma hinnaga mänguasi. Ülemisel korrusel eskalaatori juures vaatas üks kahe kotiga, Vanaema eas vanaproua abiotsivalt ringi. Pöördus Mehe poole, kas see saaks üht tema kotti kanda, kuni ta ise eskalaatoriga alla sõidab. Siis vaatas minu poole - mul esineb endiselt mõningaid tasakaaluhäireid, Leonooreke, teate, ja ma olin turvalisuskaalutlustel Mehe käevangus. Ega vist ikka ei saa ...

Saab küll, pakkusime meie. Mees võttis koti, memm proovis ennast eskalaatori peale sättida ... Ei õnnestunud. Oeh, tegi memm. Ma segasin vahele - sest parajasti oli päris hea olla -, et ma võtan ise teie koti, aga teie toetuge Mehele. Toimis. Mees upitas memme eskalaatorile ja pärast sealt maha, mina viisin pidulikult kergemapoolset, aga puhevil kandekotti.

Linnuke kirjas.

Nüüd täitsa ilma irooniata, neid memmesid võiks sagedamini märgata. See juhtus julge ja tegus memm, palus ilusti abi, aga ilmselt on liikvel palju memmesid, kes ei julgegi abi paluda, vaid ainult ohkavad ja astuvad trepist, üks samm korraga. Või jätavad üldse astumata, sest trepist ei jaksa ja eskalaatoriga ei julge. Või on nad pangaautomaadi juures hädas või kusagil mujal. Timurlasi oleks vaja, sellist memmeabi-kiirreageerimisjõuku ... Hakkame ise, igaüks omaette, seal, kus parajasti mõni memm hädas on? Ega see tavaliselt kaua aega ei võta, kui juba abistatakse, siis on memmed päris nobedad.

Sunday, December 13, 2015

Juba veidike aega ülevel ...

Jah, istungi iga päeva veidike aega ülevel. Süüa teen, kuigi aeg-ajalt tuleb haarata tool ja kutsuda Mees appi, sest ma enam ei jõua ... Pesu korraldan, kuigi see on väsitav. Poes käin, aga hoian sinnakanti, kus saab millelegi toetuda, kui silme ees peaks mustaks minema. Tööl käin kah, isegi tööd teen, aga palun, mitte keset koridori püstijalu (tuleb sageli ette), läheme seina äärde ja ma toetun. Kui keegi kõrvadest selle tinnituse ära võtaks, siis oleks ju juba täitsa tore.

Jõugu Juht käis koolis vastamas. Loodusõpetuses sai "5", eesti keeles vahelduse mõttes selle, mis ta igapäevaelus väärt on ehk kaks nelja. Prantsuse keeles pandi suuline hinne: "Tres bien!" Sobib. Päev hiljem tampisime eesti keeles käIJaid ja tegIJaid ja siis kirjutas JJ süüdimatult - no vähem kui 20 sekundit pärast seletamist - etteütlusse "vana postiviia". Oeh.

Unistaja sel nädalal veel vastamas ei käinud, aga ülbitses puutööringis ja sai juhendaja käest sakutada. Olen ennegi kuulnud, et puutöökodades pannakse asjad meeste kombel paika - õige kah, muidu peab mõni lollitaja pärast sõrmi põrandalt kokku pühkima. Unistajal igatahes ei paistnud sellest kogemusest mingit püsivat traumat olevat, aga äkki taipab ta järgmisel korral sõna kuulata ...

Lillebroril tunduvad loksuvat korraga neli alumist hammast. Kujutage ette, et mul ei ole mitte kuskil mõistlikult leitavas kohas kirjas, millal ta esimese - või esimesed? - piimahambad ära vahetas ja millised need olid. Kolmanda lapse asi, ilmselgelt.

Mehel on samuti olnud küsimus hammastega, täpsemalt ühe paigalpüsimisest keelduva prooviplommiga. Eile sai temast enam-vähem esimene inimene Eestis, kelle peal on kontrollitud tingimustes TÜ õppejõu poolt katsetatud hambalappimise hädaabikomplekti. Homme pidi doktor tudengid suunama seda plommikomplekti uurima - kui kõva, kuidas kleepub jne. Veel käis Mees täna lastega metsas kuuske toomas. Täitsa kuuse moodi on, aga ei lõhna. Võib-olla on viga selles, et ilm on endiselt oktoobrine?

Veel ostis Mees mulle kaks raamatut. Päris kenad teised, sellised naistekad. Meile kingiti üks raamat, mis on kindlasti oluliselt väärtuslikum kui mitu muud raamatut kokku. Autori pühendusega ja puha. :)

Mida me Mehega oleme ostnud ... Kõike ei või rääkida, aga tasapisi koguneb. Sel aastal võib-olla peamiselt Unistaja maitse järgi, sest Lillebrori maitse järgi asju on meil virnade viisi, aga JJ-le on juba keeruline põnevaid asju leida ...

Paar tundi hiljem vaatasin oma telefoni, naersin natuke ja otsustasin lustlikku, kuigi tüütut fakti ka teiega jagada. Nimelt ei söö minu telefon SMSe. Tavalised, et sündis poiss, 4 kilo ja 53 cm, või et saite palka nii ja nii palju, sobivad küll. Mõnikord aga saadetakse SMSi nime all pikk-pikk kiri. Eile sai sellega hakkama  Unistaja pühapäevakooli õpetaja - ega tema ei pidanud teadma, et mu telefonil kiiks on. Ma vähemalt oletan, sest SMS on saabunud paaritunniste vahedega jupphaaval, saatja isikut pole veel teada saanud. Kuna iga uus SMS ajab ka telefoni mälu umbe, peab järgmine jupp ootama niikaua, kuni ma eelmise eest ära kustutan ... Otse loomulikult ei ole tegu nutitelefoniga, neid ma ei salli, ikka päris mobiiltelefon on, nii umbes aastast 2004 või 2005 ... Igatahes toimuvad nüüd juba 24 tundi SMSi seiklused virtuaalmaailmas, õnneks sain ma vajaliku info juba ammu meili ja Fb vahendusel kätte.

Üks lihavõimalus

Mees on viimasel ajal ostnud poest ilusaid sealihatükke, millest saab teha ahjupraadi. Mina olen seepeale otsinud võimalusi ja ideid, mida nende lihatükkidega peale hakata. Seapraadi hapukapsastega pole meie majja veel lubatud.

Eile uhmerdasin kokku paar teelusikatäit sinepiseemneid, teist niipalju (või natuke vähem) pipart, teelusikatäie meresoola, näputäie suhkrut ja hästi ettevaatlikult pool teelusikatäit apteegitilli seemneid. Viimastel on nimelt õuuuuudne aniisilõhn ja seda me ei salli, aga noh, katsetamise mõttes ... Loksutasin seda kõike tänase praetükiga (kilo kandis) koos kilekotis. Kotile sõlm peale, liha külma.

Täna puhastasin kõigepealt liha pealt suurema osa maitseainekihist maha - et aniis ja pipar ja ... Malmvormi, mis on arvatavasti vanem kui mina, loputasin oliiviõli ja lõikusin kaks sibulat. Kuumutasin. Lisasin liha. Liha praadis kenasti ühelt poolt ja teiselt poolt. Siis kallasin peale klaasi jagu veini - mul oli kunagi ammu Prantsusmaalt toodud hõõgveini-tüüpi punane, joogiks kõlbmatu, aga kastme sisse sobib küll -, kehitasin sibulat ja panin Jamie Oliveri õpetust mööda paberi peale. Tuleb nimelt võtta tükk küpsetuspaberit, see kokku kortsutada, külma veega väga märjaks teha ja kenasti vormi peale sättida. Eelmisel korral toimis hästi. Siis läks vorm koos lihaga ahju. Noh, 150 kraadi oli seal küll ... Tahtis 180 kraadi, aga mu praeahi on hm, kutu.

Umbes poole tunni pärast oli paber kuiv ja liha küpsemisele üsna lähedal. Nüüd läks põnevaks. Kuna mul ei Jamie soovitatud apelsinimarmelaadi ega "Good Foodis" mainitud punasesõstramoosi polnud, määrisin lihale peale ebaküdooniamoosi. Tunde järgi, 5-6 teelusikatäit. Paber läks pliidi alla, liha jätkas ahjus.

Oleks olnud veel põnevam, kui ma poleks porgandite häält passides liha ahju unustanud. LõhnaslõhnasLõhnasLÕHNAS! Kui lõhnama hakkab, on 20 sekundit liiga hilja. Ärge teie nii tehke. Sellegipoolest maitses liha kenasti ja sibulad kraapisime ka kokku - need olid hm, väga intensiivse maitsega nagu Bridget Jonesil.

Tuleb uuesti proovida, ja siis ma ei unusta, ausalt.

Saturday, December 12, 2015

Lapse mõtlemine väljaspool kooli

Meil oli ülikoolis kunagi kursus pealkirjaga "Lapse mõtlemine koolis ja väljaspool kooli" või midagi sarnast. Ma ei mäleta, kas ma seal käisin, vist mitte. Igatahes seletas keegi targem, et kuigi koolis räägitakse, et suhkur lahustub vees, ütleb laps koolist väljaspool ikka, et suhkur sulab ... Muidugi sulab, aga mitte vees, vaid kuumas kohvis hommikuti. See arutelu kehtib ilmselt ka koduõppelapse kohta.

Jõugu Juht tegi loodusõpetuse töövihikust ülesandeid, kuni meie Unistajaga etteütlust tegime. Viskasin alguses pilgu peale, kaarditöö, tundus lihtne ... Siis näitas JJ töö ette ja mina RÖÖGATASIN. JJ oli teinud tööd põhimõttel "Leia x - siin ta on!"

Ülesanne oli kaardile märkida Eesti, Läänemeri ja Eesti naaberriigid. Läänemeri oli olemas. Eesti ka. Kõigi Eestit ümbritsevate riikide peale oli ilusti kirjutatud "naaberriik".

Oeh.

Tegelikult teab ta neid küll, lihtsalt tekkis lühis või mina ei tea, mis ...

Tuesday, December 8, 2015

Kaotatud klient

Mõnikord harva ostame kiirtoitu koju kaasa. Me oleme üpris paigatruud ja lihtsalt niisama restorani ei vaheta. Täna selgus, et meie armastatud Panda restoran on millegipärast kinni. Mees vaatas netis ringi, leidis paiga nimega ŽenŽen. Asukoht sobis, hinnad ka. Hiinakas on hiinakas, mõtlesime.

Valesti mõtlesime, tuli välja.

Kodus tabas mind esimene jahmatus - riisi oli kohutavalt vähe ja see kübekene oli jõudnud kolmveerand tunniga klimpi tõmbuda. Raiusin riisi karbist välja ja imestasin, kas Mehele (mind polnud kaasas, tööasjad) tõesti koguseid ei näidatud ja mis mõttes see riis selline kleep saab olla ... Panda riis pole kunagi kleepinud. JJ tuli ja ütles, et riis peabki kleepima, et saaks pulkadega süüa - no tule taevas appi*.

Lihakarpides tabas mind jahmatus number kaks. Hiina toidu puhul peaks ju olema liha ja aedvili ja kaste ja kõik ... Vähemalt pole ma elus teistsugust varianti näinud ja kodulehel on pildid aedviljaga lihatoitudest ... Olid lihatükid natukeses kleepuvas kastmes. Suure otsimise peale leidsin mõned äraeksinud olemisega porganditükid. Ei olnud herneid, bambusvõrseid, sibulat, seeni ... noh, kõike seda, millega me Panda toitude puhul harjunud oleme*. Üldse mitte midagi, tähendab. Oli ainult liha. Lihal, tõsi, polnud suurt midagi häda, peale selle, et magushapu tähendas kohe hirmus magusat ja magusvürtsikas natukese vürtsiga möödakäidud jubemagusat. Liha jäi üle, ma siis tean, kuskohast võtta, kui õhtu jooksul kommi-isu tuleb ...

Üks pluss oli sellel paigal. Kõik lapsed said endale tasuta söögipulgad, aitäh. Aga need on meil nüüd olemas, nii et ...

Kallis Panda. Palun saage üle oma sulgemise põhjustest ja asuge jälle pakkuma korraliku kastmekoguse ja mittekleepuva riisiga toite. Tulen rõõmuga teilt ostma, kui mul juhtub raha olema.

___________
*" ... Ma tahan öelda ... sändvitšid? Kõige lihtsam toit terves maailmas. Võiks arvata, et isegi välismaalased ei riku sändvitše ära. Hah! - - - Aga nad mõtlesid vist, et me oleme juhmid ega märka, et nad jätsid pealmise viilu panemata," ütles Vanaema triumfeerivalt. " Noh, ma ütlesin neile üht-teist! Järgmine kord nad mõtlevad hoolega järele, enne kui püüavad inimesi jätta ilma leivaviilust, mis on õiguse poolest nende oma!"
 "Usun, et nii see on," ütles Magrat süngelt.
(Terry Pratchett, "Nõiad võõrsil". Võib esineda lahknevusi eestikeelse tõlkega, mul oli käepärast ainult inglisekeelne eksemplar.)

Sunday, December 6, 2015

Leonooreke võib juba iga peev veidike aega ülevel istuda ...

Täpselt nii ongi.

Eile jagas Leonooreke Mehe keedetud putru. Sõi ise ka. Siis ... mingil hetkel pani pesema masinatäie pesu. Paigutas restil ümber varem pesnud kampsunid. Riputas masinast märja pesu restile. Sõi Mehe poolt valmistatud toitu. Tegeles perekondliku kirjavahetusega. Pahandas lastega. Ja ... kõik. Iga tegevus oli tapvalt väsitav.

Täna jagas Leonooreke Mehe poolt valmistatud putru ja sõi seda. Suunas lapsed lauda koristama ja puhast lina panema. Tegeles perekondliku kirjavahetusega. Kamandas natuke. Pani mustad nõud pesema. Sorteeris ära suurema virna pesu. Tuvastas, et esmaspäevaks on kolme poisslapse peale üks puhas ja terve sokk. Nõelus 14 sokki. Mängis natuke aega klaverit. Koostas poenimekirja ja osaliselt uue nädala menüü. Helistas Vanaemale. Valmistas Mehe abiga toitu. Sõi. Pahandas lastega.

Tasakesi, vääääääga tasakesi tuleb jõud tagasi.

Muu perekond elab, tänan küsimast, hästi. Eriti lapsed, kui otsustada nende tekitatava lärmi järgi.

Friday, December 4, 2015

Olukorrast (sest sõbrad küsivad)

Raamatutes saavad emad terveks kiiresti. Ühel hetkel on maailm veel must ja lohutu, ema ei jõua kättki liigutada ja Valentin nutab nii, et ta ei kuule sedagi, kuidas Kõuts raevunud põetajaga kassi ja hiirt mängib. Ja järgmisel päeval seisab ema päikesepaistes, naerab ja vangutab öistest retkedest kriimulise aknalaua peale pead. (Magda Szabo "Saaresinine") Vahepeal on ainult veidike huikamist imerohi, poolminestatud Valentini kojuviimine ja sügav uni. Lonks saaresinist ja ema on korda tehtud.

Päriselus suudab ema juba natuke aega ülevel istuda (noh, nagu Alfredo ema Leonooreke). Ei jää enam 15-minutiluse ärkveloleku järel magama. Sööb ühe juustuvõileiva asemel kaks ja julgeb juustutaldrikut laua taga edasi anda ja midagi ei pudenegi tee peal maha. Jaksab üle vaadata mõned eesti keele harjutused ja öelda järjekindlalt: "Käed!", sest poisslaste käsi kohe kisub püksitaskusse. Kellegagi vestelda ema veel ei saa, sest kõrvus kohiseb endiselt hullupööra. Kui hästi läheb, triigib ema homme isale mõned särgid ja vahetab kogu pere heaolu mõttes ära lina köögilaual. Karta on küll, et asjassepuutuv isa peab triikimise ajal juures olema, sest emal on kalduvus iga natukese aja tagant ära minestada.

Kokkuvõte:
Põskkoopad on röntgenipildi järgi korras.
Vereproov on kah peaaegu korras, täpsustamiseks imeti täna ka.
EKG on korras.
Enesetunne paraneb - ega pärast 10 päeva kõrget palavikku eriti muid valikuid ei ole.
Palavik tundub kah tagasi andvat. Millest ta tekkis, mõistatab meie väga tore ja kompetentne perearst siiamaani.
Kolmiknärv vihjab aeg-ajalt, et ta on olemas. Kolmiknärviraviks võetav närvirohi põhjustab aktiivset tinnitust ja minestamisi. (Pühapäeva hommikul koges Mees elus esimest korda elus, kuidas on minestavat inimest püüda. Tundub, et ta mingit väga õudset traumat ei saanud.) Selle vastu jällegi peaks võtma üht ravimit, mida pearingluse vastu võtab ka mu 82-aastane isa ...
On väike lootus, et jõule saab siin majas normaalselt pidada. Esialgu ma veel küll lubadusi ei tahaks anda.