CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Saturday, December 19, 2015

Käisime raamatupoes, sirvisime raamatut

Sedasama siil Priidiku raamatut, mis tundeid tekitab.

Lühidalt: oma lapsele ma seda ei ostaks.

Veel lühemalt: see raamat on lihtsalt tobe.

Pikemalt. Raamatu peategelaseks on üks jonnakas ja kange südamega siilipoiss, kes suurest solvumisest otsustab, et läheb otsib endale uued vanemad. Otsingute käigus kohtab ta mitmesuguseid veidraid kooslusi nagu hipikommuunis kasvav hunt, hoidja juurde hüljatud pääsupoeg, mitmerassiline seaperekond (ja mis seosed selles kontekstis võivad tekkida, seda ma ei ole nõus siin ja praegu arutama), lapsendatud eeslivarss ja ka kahe pulliga kasvav veiselaps. Võib-olla annavad metssiga ja kodusiga omavahel järglasi, ma ei ole bioloog, ei tea. Aga raamatu oletatav sihtgrupp viieaastased peaksid juba olema kuulnud küll, et pullid on ainult vasikate isad ja neid ei saa mitmekesi kokku lasta, sest nad on loomu poolest kurjad - või ei olegi teie lapsed põllumajandusnäitusel puhkivat pulli näinud? No ja erialastel asjaoludel võin kindlalt kinnitada, et lapsendatud lapsed ei räägi sellest niisuguses hoplaa-stiilis, nagu väidab raamat. Ühesõnaga, juba loodusteaduslikus ja inimlikus mõttes on tekst kehv. Ma filoloogilises mõttes ei hakanud süvenema.

Raamatu kunstiline teostus on nii enam-vähem, maailmas on palju koledamaid lasteraamatuid. Aga. Vähemalt Apollos müüakse hoopis sisukamat, palju ilusamate piltidega, i-ni-mes-test rääkivat raamatut, mille põhiteemaks ongi vist, et me oleme kõik erinevad, aga ikkagi inimesed, ja muuhulgas on ka öeldud, et mõnes peres on hoopis kaks ema või kaks isa. Järgmisel või eelmisel leheküljel on räägitud, et mõned inimesed elavad suures majas ja mõned väikeses. Ma rohkem ei süvenenud, aga vaat see on raamat, mille ma võib-olla isegi ostaksin lapsele. Lihtsalt ja mõistlikult seletatud, et inimesed on erinevad, elud on erinevad, kui me omavahel kokku puutume, eks siis vaatame, kuidas me sobime.

Aga teate, miks ma seda raamatut tegelikult lapsele ei ostaks?


Ma ei ole miljonär, sellepärast. Lastele tuleb eelkõige hankida ja lugeda klassikat. Astrid Lindgren. Janosch. Eno Raud. Roald Dahl. Tove Jansson (jah, ma tean, et tema eluviis oli ... suhtumine on maitseküsimus ..., aga tema muumitrollide soorollidega on kõik korras ja lood on imelised, kuna ta oma eelistustega lasteraamatus ei lehvita, ei paku mulle huvi, mis ta eraelus tegi). Annie M. G. Schmidt. Erich Kästner. Uuematest - Mika Keränen, Piret Raud, Kairi Look, Kristiina Kass, Ilmar Tomusk, Cornelia Funke! Kui tahate, ostke Kivirähku kah, meile tema raamatud ei istu, aga see on meie probleem. Ausõna, mis mõttes ma ostan lastele raamatu, mille temaatika on "Lärmisepa tänava Lotas"* - oli vist? - juba olemas, kui ma pole neile ostnud Kästneri "Lendavat klassituba"? Ja kas te teadsite, et Bisseti Onu Tik-Taki lugu on lõpuks ometi eesti keeles välja antud? "Ajatee on konarlik, ei kata teda as-falt, ajatee on oikuipikk ja ikka aina kas-vab"?

Nii et kõigi nende asjade peale mõeldes jääb kahe pullilehekülje kaal päris ebaoluliseks. Ja lastele õpetan endiselt, mida on õige öelda, kui keegi neile oma samasoohuvist või - eakohasem, ma loodan - oma kahest isast või kahest emast rääkima peaks juhtuma. See sõna on: "Ahah."

______
*laps vihastab ja kolib välja. Õhtuks on viha üle ja oma pere ikka niiii armas ... See on teema, mis väikelapsi puudutab, mitte perede mitmekesisus.

2 comments:

Kaur Virunurm said...

Ma võtsin enne raamatupoodi minemist veidi eeltööd teha. Mitmed väljaanded on teinud viimaste aastate raamatutest häid ülevaateid. Kokkuvõte - nii uudiskirjandust kui tõlkeid on NII PALJU ja nende seas on selliseid pärleid, et tobedusi pole tõesti põhjust osta.

Ja alati on olemas raamatukogud.

Panen oma eeltöö tulemused kirja ka. Poes käimine ja
raamatute sirvimine korrigeeris neid natuke. Nt Annie Schmidti ("Viplala" autori) "Otje" võib olla kuitahes hea raamat - aga sellist kribukirja mina oma laste silmadele ei luba.

Koolieelikud:
Kertu Sillaste "Ei ole nii!"
(aga kui kellelgi on "Grühvel" olemata, siis tuleb see muidugi ka hankida)

Koolilapsed:
Kadri Hinrikuse "Taaniel Teine"
Ilmar Tomusk "Digipöörane kool"
Andry Ervald "Unenäorong"
Rigoberta Mench / Dante Liano "Tüdruk Chimelist"

Veel veidi suuremad:
Ulla Saar "Lift"
Sarah Moore Fitzgeraldi „Lootuse õunakook”

Jõudu lastele lugemisel, jõuluajal võiks selleks ju aega olla küll!

reet said...

Vaat just. Ma soovitaks, Kaur, Sinu lastele uutest Cornelia Funke "Tindisüdant" - kuigi see on vist tõesti ka paras kribu, aga samal ajal piisavalt paks, et lugemist jätkuks mitmeks päevaks. Sinu mainitutest kavatsen mina osta just nimelt selle "Otje", autori ja kunstniku pärast, aga tõenäoliselt loen selle ise lastele ette. Minu silmadele ei teinud nõukogudeaegsete raamatute kirbukiri midagi, mul on kaasasündinud lühinägelikkus, mis - khm, khm - hakkab tasapisi juba millekski muuks moonduma, pinnu väljavõtmiseks võtan juba prillid eest.

Post a Comment