CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, December 20, 2015

Neljanda advendi aruanne

Olen elus, tänan küsimast. Kui pea parajasti ei valuta, siis umbes 80% endisest. See tähendab, et ma teen juba kõike ... peale koristamise. Või umbes nii. Õnneks ei ole teada, et meid ähvardaksid jõuluaegsed külalised ja üldine olukord on õnneks selline, et kui keegi sündsalt tund aega ette hoiataks, jõuaks kõige hullemad punktid läikima lüüa küll. Aga kuna tavaolukorraski on koristamine siin majas viimases tähtsustjärjekorras, siis ju erilist vahet pole.

Lapsed käisid koolis vastamas. Unistaja sai seekord kõigist tundmatutest ja meelest läinud küsimustest üle! Kehalise kasvatuse õpetaja ütles ka, et keha on täitsa olemas ja kasvatatud. Jõugu juhi puhul ei saa mina aru, mis selles neljanda klassi loodusõpetuses nii hirmrasket peaks olema, kolmas 5+ anti kontrolltöö eest. Aga matemaatikas tuleb aru saada, kuidas see kirjalik korrutamine ikka täpselt käib.

Laupäeval käisid lapsed kirikuüritusel - tundub, et oli tore, täpsemalt pole räägitud.

Täna vestlesin ka poiste laevamudeliringi juhendajaga - sellesamaga, kelle juures Unistaja mineval nädalal pahandust tegi. Vana kooli - väga vana kooli meestele pole ilmselgelt mõtet rääkida autistlikest joontest, mida kaugele näha ei ole, vend V. hakkas Unistaja eripäradest kuuldes lihtsalt nõutu häälega naerma. Mõnes mõttes õige kah, Unistaja tõesti ei ole piisavalt autistlik tüüp, et ta ei võiks inimestevahelist suhtlemist nii enam-vähem väljakannatataval tasemel ära õppida ja üks oluline teema sellessamas suhtlemises on, et kui Unistajal on lõbus, ei pruugi see alati kõigi jaoks tore olla.

Veel oleme saanud endale Lübeckisse võimaliku võõrustajapere. Lapsi on seal vähemalt 4, aga võib-olla rohkem, ja merisigu vähemalt kaks. Loodetavasti meeldib meile seal väga, aga selleni on veel rohkem kui kuu aega aega.

Lübecki-reisiga seoses on tekkinud tungiv vajadus hankida mulle kapuutsiga mantel - me läheme ju peaaegu et mere äärde, aga minu pea, täpsemalt seltsimees Kolmiknärv ei kannata üldse mitte mingit tuuleõhku. Alustasime tutvumist kaubandusvõrgus pakutavate mantlitega - uutena müüakse mõistliku hinnaga peamiselt puhvaikasid, aga minu lemmik-mantlifirma omad jällegi on kas ilusad või kapuutsiga. Paraku on minu rõivamaitse imelihtne ja konkreetne nagu Ferdinand Vahval - paluks ilusat materjali, ilusat voodrit, ilusaid nööpe ja ilusat lõiget! Kasutatud rõivaste poest võiks ma selleks üheks nädalaks ju mõne talutavama välimusega puhvaika kah osta, aga esialgu ei olnud sealgi suurt midagi sobivat. Õnneks aega veel on.

Veel oleme korduvalt külastanud mitemesugust kaubandust, olen pakkinud mõningal määral jõulukinke ja pannud kokku jõuluõhtu menüü. Peategelaseks saab selgi aastal Noor Poola Hani, sest kõik poed müüvad üksmeelselt kalkuneid, kelle sugulased paar aastat järjest süüa pole kõlvanud. Vabandage, ma tõesti ei usalda firmat, mille kaup on olnud kõlbmatu ...

Veel ... kingiti meile tuleval suvel otsida üks herilasevabam päev ja minna perekondlikult Lottemaale. Aitäh, eks me siis läheme. Kuigi teate küll, poleks tarvis olnud. Kuigi tõepoolest, kui mitte nüüd, siis paari aasta pärast on kõik lapsed selle paiga sihtvanusest välja kasvanud ja kes teab, kas nad paari aasta pärast enam tahavadki meiega koos käia.

Meiega jõule pidada tahavad nad sel aastal igatahes veel küll. Jõuluõhtul kirikusse, sealt koju haniga tegelema, vahepeal kingitused. Sel aastal lubasime ka esimese püha jõululõunale minna. Saab huvitav olema.

0 comments:

Post a Comment