Sunday, January 3, 2016

Aastavahetuse nädal

Meil on tõsiseid raskusi aklimatiseerumisega. Kümme päeva tagasi oli veel õues +10. Nüüd on ... toas. Aktiivmaja rõõmud, mis teha.

Tegelikult on ikka natukene soojem, kraadiklaas on kleepimata-soojustamata akna all. Köögiaken, see peab igaks juhuks suutma lahti käia. Aga et seda natukest soojemat kätte saada, kütame, kütame ja kütame.

Täna tuli lumi kah maha. Võeh.

Esmaspäeval käisid suuremad poisid koos Sõbraga kinos "Star Wars"'i vaatamas. Tore, et lapsed juba nii suured on, mina ei pea enam selliseid ebahuvitavaid filme vaatama. Minu maitsele on varasemates osades liiga palju madinat ja liiga vähe inimlikkust. Meie Mehega käisime kino asemel hoopis poes. Ukselinke ei saanud, aga kapuutsiga mantli mulle saime. Sedasorti, millega Hollandis kanali ääres jalgrattaga sõidetakse. Minu nõudmistest - kapuutsiga, õiget värvi, soe, villane, nööpidega, printsesslõike moodi ja ilma tobedate detailideta - on täidetud neli, kas ta soe kah on, see selgub Lübeckis, sest pagunite ja dressipluusi-varrukaotstega asi igapäevaselt tänaval käimiseks ei sünni. Villane kahjuks ei ole, aga selle hinnaga ja sealt poest (Terranova, 39.99) pole seda mõtet lootagi. Boonuseks nunnu lambalik vooder.

Teisipäeval tegime aiatöid. Meil kasvab magamistoa akna all üks mitmeladvaline kuusk, millel on paha komme ladvad kohevaks ajada ja telekapilti segama hakata. Jõugu Juht võttis Mehe juhendamisel ühe ladva maha ja siis jagasid Mees ja Unistaja selle maasikapeenarde kaitseks sobivateks juppideks. Meie Lillebroriga vedasime kohale ja mina panin oksad paika. Kui hästi või halvasti õnnestus, see selgub kevadel. Õnneks on mul suurem seltskond maasikapoegi varupeenardel, vast päriselt maasikatest ilma ei jää.

Kolmapäeval käisime kaks korda Linnas. Kõigepealt kirikus, sest seal on tore. Siis tulime koju kana sööma ja Mr Beani vaatama. Kolmveerand kaheteistkümneks uuesti Linna, Vanaema ja Vanaisa juurde minu vana lastetoa akna miljonivaadet ära kasutama. Pärast tegid poisid ja mehed natuke õues ka pauku. Hämmastaval kombel Vanaisa ei pahandanud, ju on tal lapsepõlvest muudki mälestused peale seedripuude otsa ronimise (Jah, Siber. Kaks korda, mõlema põhiküüditamisega. 14 aastat, 7 erinevat vanglat). Pärast kojujõudmist tegid suuremad poisid Mehe juhendamisel natuke meie aias ka pauku. Meie Lillebrori ja musta Mimiga vaatasime lastetoa aknal pealt. Punane Findus tuli lootusrikkalt lähemale, kui poisse aias nägi, aga pärast esimest mürtsu kadus nagu keravälk*.

Siis oligi uus aasta ja läks külmaks. Minu jaoks on täiesti müstiliselt põnevad need inimesed, kes uusaastapäeva alustavad reipalt ja tegusalt, jõuavad looduskaunites kohtades jalutamas käia ja puha. Võimalik, et nad ongi sellised korralikud, kes eelmisel õhtul kell üheksa paigaldavad endile kõrvatropid ja kobivad magama, ilu ja tulestik siia või sinna. Mina tean uue aasta esimest päeva lapsest peale suure vedelemise ja telekavahtimise päevana. Ahju tuli ka kütta, muidugi.

Tubliks hakkasime me laupäeval, tegime etteütlusi ja puha. Lillebror tegi 18 viga, Unistaja 7 ja Jõugu Juht 8. Üsna ootuspärane hulk. Mis on aga tore - Lillebror oli küll pahane, aga ei jätnud enam sõnades tähti vahele (ta pole siiani pidanud oluliseks sõnadesse kõiki tähti sisse kirjutada, tuleb välja), Unistaja sai naksti aru, mis mehhanismiga kirjutatakse "jõudsime" ja "kuldsed", ja Jõugu Juht oskab põhimõtteliselt nüüd tegijanimesid kirjutada. Järgmisel nädalal oleme taas tublid, vähemalt ahjukütmises.

______
* ärge muretsege, Findus andis andeks ja tundub, et ta mingeid tõsiseid kahjustusi ei saanud. Esimene mürts oli ka selline ... miniversioon, tal oli aega kaugemale lipata.

3 comments:

  1. Ma just täna mõtlesin seda 1 jaanuari agarat toimetamist ja paljude inimeste arvamist või usku, et aasta esimene päev näitab kätte ka aasta järgmised päevad. Ma olen paari viimase aastaga sellest usust loobunud ja 1 jaanuar on minu jaoks täielik pizaama päev. Mõnulen pikalt voodis ja kui sealt lõpuks välja tulen naudin lihtsalt niisama olemist.

    Agarusega alustasin alles täna, 3 jaanuaril. Koristasin terve maja ära, pesin pesu, tegin süüa, käisin jalutamas, kõndisin trepist üles ja alla 14 korda ja üldse tegin päeva jooksul kokku 8500 (naugu mu tark sammulugeja mulle teatas :). Ma praegu veel ei tea kas seda on palju või mitte ühe normaalse (töö)päeva kohta, aga eks eesolev aasta näita.

    ReplyDelete
  2. Minu sammulugeja kunagi ütles, et pitsaküpsetamise käigus, kui ma ise taina ja kastme teen, kõnnin ma maha kaks kilomeetrit. Sebin tõesti ühtelugu köögi ühest otsast teise ja vahepeal lastetuppa kah. Sammude arvu ei mäleta. Vähemalt pole mul veel treppe, 14 korda üles-alla käia kõlab paraja trennina.

    ReplyDelete
  3. Jah, eks sellele sammulugejale aita jah ka lihtsalt sellest kui sa niisama käsi vehid, aga samas kui ma seda niisama testimise mõttes tegin, siis võttis natuke võhmale küll :)
    Treppe saab tänaseks kokku tegelikult isegi 16 korda, sest ma käisin vahepeal tualetis ja magama minnes pean ka veel ühel korra teisele korrusele ronima.

    ReplyDelete