CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, January 5, 2016

Juhtus kiusamine

Kõigepealt üks mälupilt.

Olen maal. On suvi. Olen kas kahe- või kolmeaastane ja mu onutütrel on üks kole karu. Sellel karul on hirmus palju hambaid ja ta liigutab, kui võtmest keerata. Võib-olla uriseb ka. Onutütar, kes on minust poolteist aasta vanem, on kampa löönud peaaegu minuvanuse, aga hirmus tragi ja kamandava sugulasega, ja nad on koos võtnud mind hirmutada. "See karu tuleb nüüd sinu poole! Ta sööb su ära!" Ma olen veel väga väike. Mul on heledad lokid, tutipael ja seljas tõenäoliselt hele lilleline kleit, mida ei tohi mustaks teha. Ma olen pisike ja arvatavasti armas nagu kõik väikesed tüdrukud ja ma kardan hirmsasti. Ma ei tea, mida peab tegema, kui sinu poole tullakse kohutavalt ohtliku mängukaruga. Ma seisan maja ees õues ja nutan, sest mul on hirm ja ma olen nii õudselt üksi.

Vanaema on hiljem rääkinud, et kuna ma selline õrnake (karukartmine on normaalne, aga ma vingusin ka putukate peale ja tahtsin kogu aeg kellegi käest kinni hoida) olin, ei saanudki mind maal õieti muidu õue lasta kui üht märgatavalt vanemat sugulast kohal ei olnud, kes mind siis kantseldas. Paraku jäi selle sugulase elu lühikeseks - võib-olla oligi ta tol suvel juba hauas, sellepärast olin ma õues üksi?


Nojah. Igatahes juhtus pühapäeval kirikus selline inetu lugu. Lillebror, Lillebrori Sõber, Lillebrori Sõbra Õde (nelja-aastane, blondid lokid, üleni roosa ja väga armas, tavaliselt tragi) ja keegi veel olid ühes pühapäevakooli ruumis lauast ja toolidest või minaeiteamillest maja ehitanud. Siis olla kohale ilmunud paar suuremat poissi, lammutanud ehitise algul lammutamise pärast laiali ja siis ehitanud uuesti nii, et Lillebrori Sõbra Õde jäänud sinna lõksu. Ilmselt oli väljapääsemise ruumi küllalt, aga suured poisid, pisike tüdruk, rumal jutt sinna juurde, hirm ... Sellises olukorras ei ole võimalik ruumilist ülesannet lahendada, ausalt. Lillebrori Sõbra Õel läks paremini kui minul karuga, nimelt olla Lillebror - vabandage mu puhevil tooni - toolide vahelt ehitisse pugenud ja neiu ära päästnud. See on tore.

Täna õhtul aga tuli uus info - Jõugu Juht olevat olnud kiusajate kambas. Huvitav, Lillebror rääkis midagi Unistajast, kelle empaatiavõime on endiselt olematu. Kas Sõbra Õde ajas poisid sassi (võimalik) või rääkis ikkagi ka JJ asja juures lollusi? Tavaolukorras on ometi näha, et nii Unistaja kui JJ Lillebrori Sõbra Õde väga hoiavad, JJ on isegi mõtisklenud selle üle, mis tulevikus saada võib ... kui on aeg naisevõtu peale mõelda.

Kui minu karukogemuse puhul oli ilmselt tegu lihtsalt väga väikeste laste õelusega ja taipamatusega, et kiusamine on inetu - juhul kui mina olin kahepoolene, said ülejäänud kaks olla just neljaseks saanu ja kolmveerand kolm -, siis vähemalt JJ-lt ootaksin ma märgatavalt paremat käitumist. Ta saab ju paari nädala pärast üksteist. Unistaja on, nagu juba öeldud, empaatiavõimetu. Oleme siiski saavutanud olukorra, et täiskasvanuga vesteldes oskab Unistaja juba arutleda, mida keegi tunneb, alles hiljuti seletas ta, et keegi kartis maeiteamis olukorras. Teiste lastega mängides ja hüpates, jee, rõõm ... ei usu.

Jõugu Juhi puhul oskan arvata, et ta kas käitus nii, nagu ta Lillebrori ja Lillebrori Sõbraga käitub, ega osanud arvestada, et nelja-aastane tragi tüdruk on siiski kuueste kuttide kõrval väga pisike ega ole ilmselt meeste karmide naljadega harjunud; või ta püüdis lahe olla, aga valis selleks väga vale viisi. Või mõlemat. Igatahes tuleb homme, sest praegu ta loodetavasti juba magab, tõsine jutuajamine mõlema vanema poisiga. Väikestest tüdrukutest ja sellest, mis nende meelest tegelikult lahe on - lahke ja viisakas käitumine! Lollidest naljadest ja vägitükkidest vaimustumise aeg võib tulla kümne aasta pärast, kui üldse tuleb.

0 comments:

Post a Comment