CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, January 14, 2016

Kolmiknärvist

Minu Seltsimees Kolmiknärvi olukord on praegu selline, et tal tundub olevat tõsisemat sorti ravimisõltuvus. Õnneks on ta viisakas - kui ma oma tabletipooliku võtmata unustan, annab ta kerge valutuikega märku: "Kuule, ma lähen närvi. Anna rohtu!"

Külm ilm ja külmad toad teda nii viisakana ei hoia, aeg-ajalt on siiski tunda sellist ... närvivalu eelvalu. Kuni peavalu püsib kümnepallisüsteemis hinnates 4-5 piires, pole suurt hullu midagi, laseb täitsa elada. Kunagi igiammu tegutses Seltsimees Kolmiknärv ka, lausa kolm päeva järjest, aga noh, siis polnud mul ei lapsi ega Maailma Parimat Perearsti, arvasin, et peangi lihtsalt ära kannatama. Kesse peavaluga arsti juurde läheb! Üks massaažianniga tuttav võttis siis mu peanaha põhjalikult mudida, tund aega vist mudis ja sikutas - Seltsimees Kolmiknärv rahunes täielikult maha. Õnnetuseks on meie teed selle tuttavaga väga põhjalikult lahku viinud - teda tabas tõbi, mille puhul on suhtlemine väääga keeruline. Ei tea ju, kuhu suunda see polaarsus parajasti keerab ja mis mõtteid ta endaga kaasa toob. Mingil hetkel meie lihtsalt ei jaksanud enam.

Kolmiknärvi rahustamiseks pistan rohtu nimega karbamasepiin, mis peamiselt on üldse epilepsiaravim. Infoleht hirmutas terve karja kõrvaltoimetega, mina kogesin neist peamiselt intensiivset tinnitust, ebamäärast iiveldust ja tasakaaluhäireid. Tinnitus on vakka jäänud ja tasakaal on ka täiesti olemas, julgesin ükspäev isegi autot juhtida (infolehel on kirjas, et ei tohi, aga ravimikogused on imepisikesed ...). Küll aga saab ainult kõrvaltoimete (ja kasuka) kaela ajada seda, et ma suutsin kellegagi kümme minutit vestelda ega märganud tema ilmselt juba märkimisväärset ümarust. Täna tuli titesõnum - palju õnne, viis last on vahva!

Seltsimees Kolmiknärvi isik aga on see, mis paneb mind kahtlema meie pere võimekuses veel mõni lapsuke kaelakandjaks kasvatada. Mis siis, kui majas on beebi, Mehel on tihe töögraafik ja mina olen Närviga siruli? Või on pisike laps piisavalt suureks energiaallikaks, et ema suudab puhtalt tahtejõuga piinavast haigusest üle olla ja lapse elementaarsed vajadused siiski rahuldada? Ma enam ei mäleta, kui õudne mul siis oli, kui Lillebror oli napilt kahene ja mul angiin liigestesse ja südamesse pööras, nii et randmed ja põlved ei paindunud ja kohvitass oli liiga raske tõsta. Kuidagi ikka toimetasin, käed sidemetes, aga kas see oli ka piisav? Lihtsalt ei ole meeles! Praegu oli ju lihtne, lapsed on suured, saavad ise külmikust asjad kätte ja arvuti tööle pandud, pole vaja kusagilt päästa ega midagi ... Siit küsimus Truudele Blogilugejatele: kas te olete kuulnud, et keegi närvilise kolmiknärviga inimene on oma varasema elukvaliteedi täiesti tagasi saanud? Jätame kõrvale selle v-tähega haiguse*, mis meid kõiki ükskord tabab ja milleni arenemine siiski veel natuke kauem aega peaks võtma kui lapse toimetulevaks kasvatamine. Oleks ju tore taas sajaprotsendiliselt elada ja tegutseda.

________
*vanadus, öeldi Vanaisale mingi kaebuse kohta.

3 comments:

serverisirvija said...

Oh seda kolmiknärvi küll... Ma loodan, et varsti läheb paremaks. Tuleb soe ilm (kunagi) ja see aitab. Laste kohalt aga (räägib lastetu), on sul kolm abilist põhimõtteliselt võtta. Või vähemalt JJ peaks vanuse poolest piisavalt pädev olema, et aidata. Ma ei muretseks :)

Pikajuukseline Ema said...

Kas mõnda refleksoloogi pole Su teele sattunud? Kes mudiks jalataldu (võib-olla ka kõrvu-pead)? Igavesti ravimit sööma jääda on ju ka niru tunne.. millest nirum on kolmiknärvivalu. njah.

reet said...

Lastega on nii, et ma tegelikult ei tahaks suuremaid lapsi regulaarselt titemaid hoidma panna. Las nemad olla ka lapsed. Majapidamistöid teevad nad nüüd isegi rohkem, sest emme ei tohi külmaga kuuris ega üldse õues käia.

Refleksoloogi peale ma pole tulnudki, pole iial nende teemadega tegelenud. Ilmselt peaks.

Post a Comment